Читать книгу Salapäevik. Hendrik Groen, 83 ¼ aastat vana - Groen Hendrik - Страница 17

Juhtkond on andnud kolmeks päevaks liikumishoiatuse. Puusaluumurrud varitsevad nurga taga. Õhkkonda see just paremaks ei muuda. Mitte et vanainimesed pidevalt liikvel oleksid, kui libe ei ole, aga ikkagi, enamikul on ikka tavaks kord päevas poes või postkasti juures või pargis käia. Ja kui midagi ei lubata, on soov seda teha üha suurem. Vanakesed istuvad akende juures ja vaatavad lund, mis ei taha kuidagi ära sulada. Ja kaebavad omavalitsuse üle, et see hoiab autoteed puhtad, aga kõnni- ja rattateedele jätab pruuni löga alles. Ja neil on tegelikult õigus.

Personal on majaesise lumevabaks teinud, et saaksime takistamatult peauksest Connexxioni bussi peale minna. Aga piinav teadmatus, mis ootab ees siis, kui bussist jälle välja peab astuma, paneb inimesed otsustama parem mitte välja minnagi. Hirm on sage nõuandja.

*

Torm kalade ümber on pisut vaibunud. Oli vaja oodata, kuni miski tähelepanu kõrvale juhib. Nüüd on näiteks peale lume veel kuulujutt, et linnaosavalitsus tõstab parkimistasusid. Vanainimesed kardavad, et lapsed, kes peavad automaati ühe euro rohkem toppima, ei tule enam nii sageli külla. Lapsi, kes ühe näljase euro pärast veel harvemini nägu näitavad, ei tahaks ma külas nähagi. Kui ma selle väite üsna ettevaatlikus sõnastuses kohvilauas välja käisin, öeldi vastu, et mis mul viga rääkida, kui lapsi pole ja külalisi ka õigupoolest kunagi ei käi.

Oma tõetera selles on. Peaaegu kõigi inimeste nimede taga minu sünnipäevade kalendris on rist. Kahe ristita inimese kohta ma ei tea, kas nad veel elus on. Üks ei tea enam, kes mina olen. Evert ja Anja ongi veel jäänud. Graeme’it ja Grietjet kalendris polegi. Pole just muljetavaldav sõprade nimekiri. Kas sured ise varakult või pead pikast jorust matustest läbi pingutama. Mul on nüüd veel maksimaalselt viied matused jäänud, kui viisakuse pärast külastatavad välja arvata.