Читать книгу Salapäevik. Hendrik Groen, 83 ¼ aastat vana - Groen Hendrik - Страница 14

Selle aasta esimene lumi on maas. See tähendab, et keegi ei lähe majast välja ja urud varutakse kraami täis. Meie poekeses pole enam alkoholi ega šokolaadi lõhnagi. Rasked sõjamälestused, eks ole.

Tänase nooruse õnneks oleme meie vist viimased, kes sõja üle elasid, ja varsti saame vabaks igavestest heietustest, kuidas tulbisibulatest suppi tehti ja seitse tundi porgandite järele kõmbiti.

Kalu sai lõpuks surma seitse.

Eile kutsuti ka politsei. Kahel noorukesel politseinikul ei paistnud olevat õrna aimugi, mida peale hakata. Mitte jälgegi sellest innukusest, mida telerist näeb. Kõigepealt uurisid nad akvaariumi igast küljest. Nagu kaaluksid, kas peaks ehk elustamist proovima.

„Jaa, surnud mis surnud,” ütles üks.

„Tõenäoliselt koogist,” ütles teine.

Direktriss oli käskinud kalad tõendusmaterjalina vette hõljuma jätta. Võibolla oletas, et tuleb kohtuarst ka, ei või teada.

Politseinikud näisid aga igatahes nii kiiresti kui võimalik minema pääseda tahtvat. Direktriss nõudis küll valjuhäälselt põhjalikku uurimist, aga noorem politseinik ütles, et kõigepealt tuleb kuriteoavaldus teha.

„Kas nüüd kohe ei saaks?” Ei, ainult jaoskonnas või internetis.

„Ja mis me nüüd siis laipadega peale hakkame?” Politseinik soovitas prügikasti viskamist. „Aga mitte liiga kauaks. Või siis WC-sse.” Ja selle peale härrad lahkusidki: „Kena õhtut kõigile.” Proua Stelwagen jäi neile šokeeritult järele vaatama. „Skandaalne! Minu meelest täiesti skandaalne. Nii kodanikega ei käituta!”

Tore oli tema jõuetut kaeblemist kuulda. Tema kõikvõimsus ei ulatu õnneks selle maja seinte vahelt kaugemale.