Читать книгу Salapäevik. Hendrik Groen, 83 ¼ aastat vana - Groen Hendrik - Страница 26

Proovisin küll bingo lõpuni vastu panna, aga ei suutnud. Kui läks tüliks viienda koha auhinna, 90-sendise Aldi maksavorsti pärast, ütlesin, et mul on migreen, ja tulin oma tuppa. Migreen on kasulik asi, sest seda võetakse vabandusena alati arvesse. Kui ma siia tulin ja keegi mind ei tundnud, lõin oma väljamõeldud migreeni letti ja pärast olen seda mitu korda ettekäändena kasutanud. Piisab sellest, kui natuke kõõrdi vaadata ja otsaesist hõõruda. Alati küsib siis keegi murelikult, ega mul migreen ei ole. Siis pean ma „natukeseks tuppa pikali minema”. Ei mingit vingumist enam, kombes kõik.

Tulen just vaikusekeskusest. Lipsan mõnikord sisse, kui seal pühapäeviti oikumeenilist teenistust peetakse. Ühel pühapäeval pastori, teisel preestri juhtimisel. Nad sobivad siia, sest on mõlemad peaaegu sama vanad kui kogudus. Pastor on lõbus. Tema ei paista jumalat üleliia tõsiselt võtvat. Preester on vana kaardivägi ja jutlustab põrgust ja needusest. Suuremat vahet seal pole, kuna mõlemast võib vaid vaevu aru saada.

Surma palge ees hoiab üsna kenake hulk asukatest usust kõvasti kinni.

Pärast teenistust saab rosinasaia ja kannukohvi.

Eile valitses suur pahameel selle üle, et vanadekodude elanike sotsiaalkulude omaosalust tahetakse tõsta. Lehes seisis, et 4 %-le vara väärtusest tuleb edaspidi otsa veel 8 % „varatululisa”. Häbiväärseks peeti sellist asja. Kui Graeme küsis, kes seda siis maksab, tõstis ainult proua Bregman käe. Ta arvas, et jutt käib asukate ühingu liikmemaksust.