Читать книгу Missioon - Hannes Võrno - Страница 1

See on nüüd kaante vahel. Raamat missioonist. Lugu, milles põhiline pole sõjaline operatsioon ja selle käigus kogetu. Tähtis pole kättemaks ega vimm iseenese või kellegi teise vastu.

Meie rahvuse ajaloolises mälus on ikka elanud aukartus ja kõhedus sattuda „laulu sisse”. Ka see ei ole olnud minu eesmärk. See raamat seisab lugeja ees tuhatkond päeva pärast seda, kui see kirja pandi, ja kirjutamise hetkel ei mõelnud ma sellele, et see tekst on kellegi teise kui minu silmade jaoks. Olin vaid otsustanud, et juhtugu mis iganes, mina panen oma päevad üksteise järele ritta nagu rannakalur riputab särjed räästasse kuivama. Et hiljem oleks võtta, kui isu tuleb ja on aega nosida.

Need üheksa paksu raamatu mõõtu päevikut olid tolmuses kilesse mässitud ja kinni teibitud pakis. Minu jäetud väike kirjake paki küljes ütles – avada mitte varem kui 2015. aasta novembris. Selleks ajaks oli möödunud kaks aastat minu elust, millest osa moodustas poole aasta pikkune rahvusvaheline sõjaline missioon Afganistani islamivabariigis, Eesti kaitseväe kontingendi Estcon-16/Estcoy-17 teabeohvitserina ja teenistus teavituskeskuse ülemana. Kõigele sellele eelnes omakorda aasta tegevteenistust kompaniiülemana ning pea aastapikkune missioonieelne ettevalmistus ja väljaõpe. Selleks ajaks oli peaaegu kindel ka see, et minu teenistusleping kaitseväes on läbi. Ehk kokkuvõttes, ma olen sellega kõigega lõpetanud.

Veel aasta tagasi poleks keegi suutnud mind veenda, et peaksin oma päevikud avaldama. Mind õhutas mu enese uudishimu ja vastupandamatu kärsitus, millal on käes õige aeg, et avada see tolmune pakk ja päevikuid sirvida. Ma olin astunud hoopis teise ellu. Tundsin, et olen tagasi omade juurde jõudnud, kuid samas täiesti üksi. Tajusin, millise riski olin võtnud ja kuidas see nende aastate jooksul oli muutnud kogu minu elu. Maailm tundus nagu klubi, kust olen välja heidetud, sest olin muutunud isekaks, ühe ja ainuõige tõe otsijaks. Mõistsin, et sellises olukorras pole mul haarata muust kui iseendast, kes ma seal seisin ja nõutult ringi vaatasin. Keegi teine peale minu ei suutnud mulle endale appi tulla. Nii võtsingi päevik päeviku ja leht lehe haaval ette ega lugenud, vaid kirjutasin selle peatüki oma elus ringi. Ma ei muutnud oma märkmeid poliitiliselt korrektseteks ega isikuliselt umbmäärasteks. Jätsin sõnad nii, nagu need kunagi sulepeast paberile ilmusid. Hirm, viha, trots, kibestumine, pettumus, ahastus, lüüasaamine, mahajäetus, üksijäetus, ülekohus, rumalus, laiskus. Kuid alles jäi ka kõik rõõmustav, armas, joovastav, lohutav, rahustav ja lootust säilitav. Jäid muutmata olukorrad, milles just sel hetkel olid mehed ja naised, lähedased ja kontvõõrad, kes vääriksid täna, et neilt andeks paluksin või nendega vähemalt ära lepiksin. Kõik siin kaante vahel on nii, nagu see tollel hetkel toimus.

Taasiseseisvunud Eesti riigi ajal on sõjas käinud palju mehi ja naisi. Sõjast on palju kirjutatud, aga veel rohkem jäetud kirjutamata, sest kehtib kokkulepe – mis oli sõjas, jääb sõtta. Olles jõudnud oma käsikirjaga poole peale, võtsin vastu otsuse, et ma räägin ikkagi oma loo. Ei jäta seda nn sõtta ehk sellesse lukustatud kasti oma hinges, millele paratamatult otsa koperdan, mille vastu end ära löön või mille lihtsalt eest ära tahan tõsta, et teistele asjadele ruumi teha.

Ma läksin enese eest pakku ja toitsin end usuga, et sõna on nii palsam kui ka väga võimas relv. Ma võtsin oma missiooniks, et ma ei pane seda relva käest ega anna alla. Ennekõike ei anna alla iseendale. Peetruski mõtles nii, haarates Ketsemani aias saatuslikul ööl relva järele, kuni Jeesus teda manitses ja taltuma anus. Sestap ütlen siinkohal – ma olen haaranud mõõga ja pannud ta siis käest nagu Peetruski, sest ma tahan viimaks rahu meile kõikidele, kes on ise või kelle lähedane on seda kogenud. Meie keskel on väga palju naisi ja mehi, kellest ei aimatagi, mida nad on näinud, tundnud ja läbi elanud. Minu „Missioon“ on väike pilt sellest tohutust varjatud maailmast, millest me argielus tihti osavõtmatult mööda jalutame.

Kirjutasin endale ja täitsin oma missiooni, kuid sellega pole mu missioon lõppenud. See läheb edasi …