Читать книгу Missioon - Hannes Võrno - Страница 12

Uni oli lünklik ja pikemalt kui viisteist minutit korraga õieti magada ei saanudki. Müratekitajaid on palju ja erinevaid, iga uus hääl läbi une ja kangeksjäävad kondid hoidsid pidevas poolunes. Kui õhtul oli duširuum vaid nende päralt, kes öösel saabusid, siis hommikul oli rahvast juba märgatavalt enam. Igasuguseid mehi on siin. Mõne puhul näed, et see on tore mees ilmselt ka tsiviilelus, teise puhul näed pundunud pahurust ning tüdimust. Mul pole muidugi mingit moraalset õigust selliseid hinnanguid anda, sest ma ju ei teagi, kui kaua need mehed siin juba olnud on. Oma eesti meeste kiituseks tuleb öelda, et nemad on NSE3 alal rõõmsameelsed.

Hommikusöögiks võtsin jogurti, topsiga morssi ja peekoni, härjasilma ja munapulbrist pudru. Kõlbas süüa küll. Kohvi sain Arvo juures. Pätikat. Maitses hea. Kell 10 sain oma püstoli, kolm salve ja 10 padrunit, mis tuli ühte salve laadida. Salv peab olema all, relvaraud tühi ja püstol vööl. Väike tagasilöök tuli kaasavõetud varustuse osas – mu udupeen praktikali vöö ei sobinud Heckler & Kochi USP salvedele. Need olid suured ja nüüd pean homme rakmete salvetaskutesse toppima kaks lisasalve. Automaadi võtan Jõesalu käest.

Ennelõunal vaatasin postkasti. Ema oli kirjutanud õhtul ja ka hommikul. Häli oli kirjutanud hommikul. Kirjutas, et on üksi kodus, vaatab tühja tundega lakke ega oska midagi ette võtta. Ma saatsin küll vastuseks, et võiks lasta end sõpradel ja perel hoida ja mitte kurvaks muutuda. Armastan oma kallist Häli. Metsikult. Ma ei kujuta ette, milliseks see igatsus veel kasvada võib, kui juba esimesel päeval on nii suur tahtmine tema häält kuulda. Lõunasöögi otsustasin täna vahele jätta. Ei tundnud, et kõht oleks tühi.

Täna pärastlõunal maandus meie NSE ala vastas oleval medevac’i4

platsil kaks meditsiinikopterit. Kui neist kiirabimasinasse kaks kanderaami viidi, tundsin, et olen sõjas. See oli väga kummaline tunne. Mõttes palusin, et nende kahega poleks midagi väga hullu juhtunud ja nad saaksid kiiresti terveks. Need polnud meie mehed. Vana COY5enam väljas ei käi ja uue COY ehk meie meeste esimene operatsioon toimub novembri teises pooles. Ma püüan OPSEC-i ehk operatsiooni julgeolekureegleid täpselt järgida ega pane kuupäeva seepärast isegi siia kirja. Üsna varsti pärast vana COY lahkumist peaks toimuma meie esimene külastusvisiit. Riigikogu riigikaitsekomisjon. Loodan nendega hakkama saada, kuna nad peaks mind ju veel jõuluvanana mäletama. Tarmo ütles, et tema ei tule. On ka täitsa mõistetav, kuigi oleks väga meeldiv sõpra kohata.

Kummaline küll see maailm. Mina 44-aastasena oma elu pikimal tuuril. Andsin täna oma passi QM-i6 kätte. Olla lihtsalt nii kombeks, et passid on igaks juhuks seifis luku taga. Passi vahele tuli panna paberilipik oma nimega ja kellele helistada, kui selline vajadus pihtasaamise korral tekib.

Enesetunne on veel segane. Tahan ja samas ei taha koos meestega välja minna. Esimesele operatsioonile ma ei saa kohe päris kindlasti. Esiteks oleks ma kompanii meestele tüliks kaelas ja teiseks on mul vaja sel ajal võõrustada parlamendiliikmete tuuri. Millal ma Camp Bastionist välja saan, ma ei tea. Võib-olla ongi kõige parem, kui see minekuhetk on ootamatu. Umbes nii, et too kähku oma varustus ja läksime. Et ei oleks aega üle mõelda ja hakata rumalusi tegema. Turvakaalutlustel on käsk kõik isiklikud ja muud Eesti võrguga seotud mobiiltelefonid välja lülitada. Seepärast on mu telefon juba teist päeva tumm. Jõesalu teatas samas temale omase hoiakuga, et mingu putsi. Ma pean kohe mõtlema, et mida ma siis teen. Lõppude lõpuks on meeste ohutus A ja O. Mul on alati võimalus lauatelefoniga helistada. Arvan, et kasutan oma telefoni vaid äärmisel vajadusel.

Kell on 19.00. Õhtusöök on söödud. Eksisin mingisuguse kuivanud kanaga nuudlivormi otsa. Ei olnud hea! Ainus hea asi oli värske jääsalat. Pärast õhtusööki passisin „alal“, et saada mingit informatsiooni homse päeva kohta. Äratus on kell 6.00. 7.20 pean olema juba vesti ja kiivriga kohal ning alustame autokastis teed väljaõppealadele.

Vaatasin postkasti üle. Lisaks tavapärasele teabeohvitseride inforingile oli tulnud üks huvitav e-kiri kolonelleitnant Talilt kaitseministeeriumist. Otsitakse mehi Gruusiasse missioonile. Teiste seas vajatakse ka PAO-d7. Tuuri pikkus oleks kaksteist kuud. Mõnevõrra tuksatas sees. Kes ei tahaks aastakese päikeselise Gruusia elu-olu nautida. Arvata on, et ega seegi pole meelakkumine, aga võib-olla natuke lõbusam kui Afganistanis redutada. Minul on sellele vara mõelda. Esmalt pean siin oma teenistusega toime tulema. Kui Jõesalu nõuandeid kuulata, siis pole põhjust pabistada, kuna midagi kontimurdvat see teabeohvitseri teenistus ei ole.

Emalt ja Hälilt täna saabunud e-kirjadele lisa ei tulnud. Loodan, et kõik on hästi ja poisid on toeks. Nii väga tahaks korraks Villi rinnale nurruma võtta ja tema valget kasukat paitada. Täna päeval ostetud sigaretipakist on pool otsas. Ei tohi nii palju tossata! Mõnes mõttes on see vihmasadu väga mõnus. Pole seda jälki tolmu ja tossuhaisu. Õnneks ei kuulnud täna ka medevac’i koptereid rohkem maandumas. Ilmselt on kõik hästi.

Esimene päev Afganistanis hakkab õhtusse jõudma. Ma pole veel piiblit kätte võtnud. Esiotsa õpin siin olema ja asjadega harjuma. Selle uue kuulivesti ja lahingurakmete selgaajamine on küll paras jama. Ei tea, kas saab sellega midagi ette võtta. Praegu on selline tunne, et pooled taskud on kusagil kõhu peal punnis ja ei näe ega saa neist ka asju kätte. Loodan, et homme on aega selle kõigega toimetada ja sättida. Anna Jumal lootust ja rõõmu mu kõige kallimatele ja hoia neid. Õnnista mu siinolemist ja anna valgust ning tarkust ja jõudu kõigile!