Читать книгу Missioon - Hannes Võrno - Страница 15

Tänaseks planeeritud telefoniintervjuu Kuku raadioga jäi ära, kuna Timo Tarve ei ajanud ilmselt mitte aega segi, vaid lihtsalt ei pidanud kokkuleppest kinni. See-eest sain Häli kätte ja kuigi ma tõenäoliselt ajasin ta oma kõnega liiga vara üles, oli see väga armas hommikune lühike jutuajamine nii mõnus, et tegi terveks päevaks tuju heaks.

Lõunast liikusime taas välja. Seekord oli päevateemaks erinevad otsimisriistad nagu Wallon ja brittide kaabliotsija, samuti see, kuidas talibite paigaldatud lõhkekehi märgata ja millised on nende erinevad taktikad. Sain aimu, kui nutikas võib olla üks inimene, kui ta tahab teist tappa või vigaseks teha. Meid juhendanud briti lahingupioneer ütles, et jätke meelde ütlus, mida Taliban levitab – paks valge ei suuda tantsida. Või midagi sellist. Neid IED püüniseid vaadates tundsin, kui karm on olnud nende meeste pinge, kes seda ohtu on operatsioonidel taluma pidanud ja milline on olnud kergendus või võidujoovastus, kui pättide lõhkekeha on õnnestunud avastada ja kahjutuks teha. Kõige jubedam oli mõistmine, et mehed on selliste asjade tõttu hukkunud või sandiks jäänud. Mul ei ole vähemalt praegu küll tunnet ja tahtmist kompaniiga lihtsalt kaasa minna. Näen ju väga hästi, et kõik mehed on hirmul. Kui minul on pisukenegi võimalus öelda, et ma ei lähe baasist välja, siis jalaväelastel seda luksuslikku valikut pole. Ma tajun siin palju selgemalt, kui habras on tegelikult inimene. Õigemini inimelu. Mehed, kes seda tööd teevad ja inimesteks jäävad, on austust väärt. Saan täiesti aru, milline vahe on poliitiliselt korrektsel veteranipäeval ja sidemel, mis jääb kuni surmani nende meeste vahele. Ma südamest loodan, et meie kompaniil on see sisemine mootor töökorras ja juhid võimekad.

Tegin täna teisegi tähelepaneku. Kui eile oli kompanii harjutusplatsil nagu rumeenlaste mustlasarmee, siis täna – ilmselt pärast ülemate märkusi – olid mehed oma välimuse korda teinud. Polnud omade ja võõraste tunnet, vaid oli üks COY17. Eile oli näha kümmet eri mütsi, pibo, sukka ja mida kõike veel. Samuti igasugu buffe, salle ja muid jubinaid. Seda oli tore näha, aga piinlik vaadata. Minu meelest on see venelik värk. Britid ja ameeriklased austavad oma vormi.

Ma pole veel saanud oma pardlit laadida ja varsti on lõug tüükas. Saan ehk märkusegi. Loodan selle vea täna parandada ja kohe oma lõua puhtaks ajada. Mõnel on ikka niisugune vunts ja habe, et hale on vaadata. Mehed pole ennast vist peeglist näinud.

Aeg läheb siin väga aeglaselt. Eks see tuleb sellest, et praegu on eriti segane hetk – uued ja vanad läbisegi. Kõikjal kehtivad justkui veel siinoleva kontingendi reeglid, aga sina pead elama lisaks neile ka oma kontingendi reeglite järgi. Väga tüütu. Nii on raske sisse elada ja oma asju teha.

Mul pole veel meeletut soovi ummisjalu aiast välja tormata. Ootan ära selle õige ajahetke, millal olen veendunud, et ma pean välja minema. Võtan Jaanus Piirsalu hoiatust väga tõsiselt, et meestel on baasist väljas olles närvid viimaseni pingul ja tuhat muud asja teha. Ma ei tunne ennast nii heas füüsilises vormis olevat, et jaksaks hädavajadusel kogu seda lahinguvarustust seljas kandes elu kiiremaid jooksusamme teha. Mul on plaan süüa minimaalselt ja liikuda maksimaalselt. Kui jääme ainult oma COY-ga siia, hakkan ka rauda tõstma. Kui suudan ÜFT-i11 maksimumpunktidele ära teha, hakkan nagu Koidula kirjutas „Meil aiaäärne tänavas“ – vaatama, mis seal aia taga on.

Lugesin eile enne uinumist piiblist õpetussõnu ja lasin need endast läbi. Mõju oli vapustav. Nägin just neil teemadel ning asjaosalistega unenägusid, mis olid nagu lühifilmid. Väga selged. Väga konkreetse sõnumiga. Piibel on väga õige õpik ja ma loodan, et kunagi avastavad ka mu poisid selle raamatu sisu tähtsuse ja mis veelgi olulisem – elulisuse. Miks on vahel jutlus tühjavõitu või õigemini nurgeline? Vist seepärast, et jutlustaja ei taha endast läbilastut kogudusele avada.

Vahepeal käis remondigrupi ülem vanemveebel Kaska siin ja ütles telki astudes: „Taškent“ ja keeras sooja vähemaks. Olemine sai kohe tuhat korda inimlikum.

Ajakiri Kalale on trükist väljas. Peatselt nopib keegi sealt mõne mu lause seest jupi, paneb mu nime järgi kooloni ja trükib ära nagu avalduse. Ütlen ausalt: mul pole kurb siis, kui keegi midagi minu kohta halvustavat ütleb, aga ma luban, et kui minnakse minu pere või lähedaste kallale, saan ma kurjaks. Uskuge, nii halba vaenlast ei taha omale ükski mõistusega olend.

Panen täna punkti ja hakkan lugema. Armas Jumal, tänan, et olid täna meiega. Annan end ka homme ärgates Sinu kätte, ole mu juures, kui magan, ja anna mulle rahu. Hoia mu peret ja kõiki sõpru. Hoia kõiki inimesi. Andesta neile, kes täna hauvad kurja ning näita neile valgust ja aita olla inimene. Aamen.