Читать книгу Missioon - Hannes Võrno - Страница 8

Käisin linnas ja astusin kontorist läbi. Kõik olid tööpostil ja meeleolu oli selline sügisene. Saatsin Pulleritsule kirja ja leppisin temaga kokku, et saadan kord kuus oma loo Postimehele avaldamiseks. Samuti saatsin kirja Urmas Viilmale. Kukkus nii välja, et tema oli samal hetkel mõelnud minu peale ja saatis roosipärja palvelugemise õpetuse ning sooja ja vennaliku vastuse. Saatsin ka Kairile kirja. Ta on tore kolleeg, eriline tüdruk, kellele ma siirast südamest head soovin. Käisin Davidoffi sigarimajas ja võtsin Arvo jaoks sigareid kaasa, nagu ta palus. Ostsin neli sigarit, et Afganistanis olles oleks, millega pidulikumaid või olulisemaid sündmusi tähistada. Kui juba vanalinnas olin, ei saanud jätta käimata ka Bonaparte’i Deli poes. Võtsin sealt perele mõned magusad koogid ja paar pakki makroone. Häli arvas, et need võiks võtta homme Rakverre kaasa. Mul on hea meel, et ema on surnuaias tehtuga rahul.

Mõnevõrra murelikuks teeb mind läbisaamine kallite poegadega. Olen viimased aastad, kuud ja nädalad olnud närviline ja ebastabiilne. Ma ei oska seda tunnet sõnadesse panna. Armastan oma poisse nii palju, et võin nende eest otsekohe oma elu anda. Samas teeb mulle haiget, et nad on omapäi. Nad on ausad ja otsekohesed. Neil on oma elu ja ma austan seda. Ent ikkagi ihkan, et poisid oleks veel väikesed ja minu poisid. Ilmselt tuleb see eluperiood üle ja läbi elada kõigil lapsevanematel.

Mõtlesin täna, et huvitav, mis selle enam kui poole aasta jooksul muutub. Et kes on alles ja kes vahepeal lahkuvad. Kas ma saan tulla siis kodumaale, et hüvasti jätta. Ei tea. Ma tean, et ma tulen, kui peaks lahkuma minu jaoks oluline inimene. Jumal hoia, et seda ei juhtuks.