Читать книгу Missioon - Hannes Võrno - Страница 17

Täna on laupäev ja esimene hommik, kui saab magada. Muidugi ei tähenda see, et magada saaks. Mõned mehed teevad oma hommikusi protseduure tasakesi, teised seevastu süüdimatu ja andestatava reipusega. Mõtlesin tänase hommikusöögi vahele jätta. Ei osanud välja nuputada, milline kombinatsioon kehakinnituseks valida, kas munapuder ja härjasilm ning oad ja peekon või soojendatud turisti eine. Puder on muidugi ka olemas ja pannkoogid, aga selle viimase jätaks võtmata, sest mingisugunegi toit peab jääma unistustest suuremaks – pühapäevahommik perega ja Häli tehtud õhukesed pitsise servaga pannkoogid.

Kui veel toidust rääkida, siis kuuldes kedagi tulevikus mainimas, et briti kokad pakuvad roppu rooga, tuleks teada, et see on täielik jama. Enamike eestlaste jaoks on siinsed lõuna- ja õhtusöögid piduroa tasemel. Need lihtsast perest poisid pole iial midagi sellist söönud ega oskaks seda ka kõrtsis tellida. Mehed kogevad siin poole aasta jooksul kolm korda päevas hoolitsust, mida mees tagalas ootab.

Olen miskipärast jälle ennast teistest paremaks pidav ja kritiseerin erineva arusaamaga või teistmoodi mõtlejaid. Ei, ma ei õienda meestega, kes ei söö kodumaal hästi, vaid nendega, kes siin toitu kiruvad. Ju siis ei ole kõht tühi.

Avastasin eile mitu korda, et isa on mind üles leidnud ja minu juures. Tundsin oma sõrmedel täna sedasama lõhna, mis oli isa käel, kui ta töölt tuli. Eile tuli isa vaim mulle siia toeks ja tunnen, et oleme kahekesi koos. See on väga hea tunne.

Meie jumalateenistus ei toimu homme, pühapäeval, vaid täna kell 13. Loodan väga, et meie kaplan ja vana COY kaplan peavad koos huvitava teenistuse. Arvatavasti on kohe selge, kas missalkäigust saab siin minu hingeparandus ja õnnistuse leidmine või lihtsalt hädapärane ja saadaolev.

Tahaksin oma Apple’i viimaks juhtme otsa saada ja töösse sisse elama hakata. Teen peas panuseid, kas saan vanalt teabeohvitserilt niisamuti töökoha üle võtta nagu mõni aasta tagasi kabineti. Kuidas ikkagi nii saab, et tema kätte antud töövahend ehk fotoaparaat, mis maksab aastapalga või enamgi, on hoitud nii nagu lüpsja suhtub laudakummikutesse. Viimase mudeli Canon D7 ei peaks tolmusena laual vedelema.

Kusagil täriseb taustaks kuulipilduja. Juba neljas, viies, kuues valang.

Kuulipildujavalangutele järgnes kaks plahvatust. Ma ei hakka fantaseerima, millega tegu võis olla. Mingit häiret igal juhul ei antud. See võis olla ootamatu „seest välja rünnak“ või ehk oli mõni pätt end ise õhku lasknud. Meie telgini lainet ei tulnud, aga kaks mütakat olid väga selgelt kuulda.

Esimese asjana lähen ja võtan Lumiku käest püstoli jaoks kaks salvetaskut. Hakkan igal pool kandma laetud relva koos kolme laetud salvega. Selle sama sisejulgeolekuolukorra pärast.

Õhtu ongi käes. Tänase päeva kõige helgemad hetked olid telefonikõned ema, Häli ja Joosepiga. Muu kõik oli üks lõputa molutamine. Mis tänast puudutab, siis on kaplanil pikk tee minna, et inimesed mõistaksid, et ei maksa käia nädalalõpumissal nagu puhvetis veini joomas. Enamik pole leeritatud ega ristitud ja kurb on näha inimesi, kes ei saa päriselt aru, mis toimub. Olin kunagi samasugune.

Täna jätsin õhtusöögi vahele. Lõunaks sõin vaid salatit, makarone, riisi, kanatiiba ja ühe kõva rohelise õuna. Hiljem maiustasin jäätise ja soolatud India pähklitega.

Täna oli kurb päev, õhtuks olin näinud seitsme medevac’i maandumist. Verine laupäev.