Читать книгу Missioon - Hannes Võrno - Страница 19

Hommik algas paksu sooja kahest magamiskotist kombineeritud ja sellele lisaks võetud teki all. Esimene öö, kui ärkasin kaks korda mitte külma, vaid millegi muu pärast – öösel kell 2 seletamatu külalise ja hommikul 7.30 kaaslaste piiksuvate kellade peale.

Öine värk oli mõistatuslik. Avasin mingi liikumise peale silmad ja nägin täiesti selgelt, kuidas vanemveebel Tuul liigub kottpimedas käsikaudu oma koiku poole. Tuli kassisammul ja justkui ei tahtnud tuld põlema panna. Vist isegi läbi udu mäletan, et küsisin – kas sina, Tõnu? Vastust ei tulnud. Kobasin oma kella, et valgust näidata, ja ka relva, et vajadusel … Korraga tundus, et kuju liikus sama vaguralt uksest välja. Kui kella leidsin ja tule põlema sain, nägin, et Tuul magab kõrvalkoikus rahulikult teki all. See ehmatas täiesti virgeks.

Esimese mõttena tuli pähe, et kuradi talib hiilis telki ja pani voodite vahele maha venelaste „mikihiired“ ehk jalaväemiinid, kuhu peale astudes jääd jalalabast ilma. Ragistasin ajusid, mida edasi teha. Kõik teised – doktor ja kaplan – magasid samuti sügavat und. Otsustasin põrandad ilma voodist välja astumata üle vaadata. Põrand oli puhas. Kes see oli ja kas see oli üldse keegi või oli see mu pingul närvide tekitatud luul, seda ei teagi. Hommikul ühe ja teise käest uurides selgus, et keegi meie omadest või kõrvaltelgist öösel libahunti jooksmas ei käinud.

Nagu eile, on ka täna täpselt viis minutit pärast seitset kuulda, kuidas kusagil eemal krapist kostva kaeblemisega moslemeid palvusele kutsutakse. Seesama retsiteeriv ja monotoonne pool-laul, pool-hädaldamine ja generaatorite mürin, aeg-ajalt kostvad lasud ning helikopterite saabuv ja lahkuv mürin nagu igal õhtul.

Tänane päev tõi palju rõõmu. Enim rõõmustas hommikul postkasti avades see, et leidsin poiste meilid heade isadepäevasoovidega. Sul on maailma parimad pojad, Hannes. Pere oli käinud Meriväljal ja Teet oli teinud korraliku nuumamisõhtusöögi. Vaadati filme Silveri lapsepõlvest ja oli saanud palju nalja. Mul on väga hea meel, et poisid nüüd ehk aru said, kui hindamatu vanemate poolt lastest tehtud pildistamismaterjal hiljem on. Tänu Hälile on meie pere pildipank suurepärane.

Saatsin Hälile pika kirja. Imetlen tema ematheresalikku ja ennastohverdavat headust. Millega ma küll olen selle ära teeninud, et mul niisugune armas inimene kõrval on? Ma ei tea mitte kedagi teist sellist.

Kaugemalt kostvate paukude peale ma enam väga ei ehmata. Samas teeb ärevaks, et vanade olijate meelest tulevad need muudkui ligemale. Kõige lollim oleks siin baasis mingi enesetapja paugust surma või vigastada saada. Siin kottpimedas ja tolmu sees ei kujuta ette seda hullunud ja paanikas inimeste käitumist. Täna ei läinud ma õhtust sööma. See koht tundub mulle tipptundidel väga ahvatleva massimõrva kohana.

Käisime täna koos Jõesaluga brittide meediakeskuses AMOC12. Isegi Arvo, kes enne nimetas inglasi üsna valimatute sõnadega, ütles, et mehed on muutunud. Ma pole ühest asjast veel aru saanud. Miks on inimestel vaja lihtsalt seal NSE alal istuda ja molutada. Minul on päevik, tulen panen telgis päeva kirja ja puhkan. Ma ei suuda seal sauna ees puupingil tervet päeva mööda saata.

Huvitav, juurde on tekkinud neid mehi, kes teretasid. Kas minu eilne hädakisa sel teemal mõjus juba? Oleks tore küll. Mängimist oli täna ka vähem. Oli see siis seepärast, et welfare13 oli meedikute poolt hõivatud või kiirgan ma endast välja niipalju varjamatut ja halvasti peidetud põlgust.

Unistan vahel neid kahte kompaniid koos vaadates, et kui oleks minu teha, saaks kahest kokku päris mõnusa pundi. Näiteks meie arstid on kaks totaalselt erinevat meest nagu ka kaplanid. Teised samamoodi. Veidraid mehi on siin paras ports. Loodan, et suudan hoida tagaplaanile ja suuremalt osalt oma missiooniga tegeleda.