Читать книгу Missioon - Hannes Võrno - Страница 5

Oktoobrikuu viimane ja ühtlasi viimane pühapäevaõhtu perega kodus enne pikale missioonile minekut. Teadsin, et see saab olema erinev sadadest ülejäänud pühapäevadest. Leppisin juba mitu kuud tagasi toomkiriku õpetaja Urmas Viilmaga kokku, et tahan tulla missale ja armulauale. Enne seda soovisin oma hingehoiuks ja vaimutervise kosutuseks õpetajaga koos palvetada, et see mulle armu ja Jumala tuge ning õnnistust annaks. Hetked, mil õpetaja piiblist pühitsemissõnad luges ja palve lausus, olid väga võimsad. Just SEDA ma vajasin. Armulauale läksin õhina ja erutusega. Õhinaks oli põhjust, sest sain õpetajalt kingituseks piibliraamatu. See on esimene, päris minu oma piibel. Siiani ei suuda ma mõista, et omaksed varalahkunud sõber Tiinale piibli kirstu kaasa panid. Minu meelest ei tohi seda teha. Igal on küll oma piibliraamat, aga selle omanik, selle lugeja ja kasutaja seob ennast püha raamatuga nii palju, et raamatust saab hingesahver, kust nagu vanaema aidast või kummutisahtlist ei visata asju ära ega maeta maha koos inimese maiste jäänustega.

Lisaks pühakirjale kinkis õpetaja mulle palvehelmed. Minu päris esimesed palvehelmed.