Читать книгу Missioon - Hannes Võrno - Страница 9

Novembrikuu on miskipärast alati toonud meelde ühe vana, kunagi ülipopulaarse Soome bändi Miljoonasade laulu „Marraskuu“. November on tõepoolest marraskuu2. Miks ei võiks kasutada pimeda, porise ja trööstitu kohta nagu seda november on, ka eesti keeles sõna marras? On marras olemine.

Eile teavituskeskuse trepil suitsunurgas ütles videooperaatorina kaitseväe juhataja Afganistani visiiti saatnud Jaanus (vanemveebel Lensment), et rotatsiooni lõpetav Estcoy-16 sai missiooni jooksul vaenlasega 184 kontakti. Üks võitleja läks peast segi ja mõned said kergemini viga. Oli olnud päris terav missioon ja arvatakse, et võib veel teravamaks minna.

Nii mõnigi sõber on öelnud, et ma olen viimasel ajal palju muutunud. Nii see vist tõesti on ja ma tunnen, et see muutumine kestab aina edasi. Milliseks ma muutun? Üks on kindel – selliseks, nagu ma olin 2005–2009, ei saa ma enam kunagi. Ma ei taha selline olla. Olen tundnud viimastel kuudel, et võib-olla on see, et olen endale loonud kujutluspildi, nagu peaksin saama presidendiks või mõneks ametikandjaks, edev ja rumal. Aga kui suuri unistusi ei ole, pole ka väikestel tegu ega nägu. Mul pole põhjust oma unistusi häbeneda, sest mida utoopilisemad need on, seda mõnusam on endale väiksemaid mittetäitunud unistusi andeks anda.