Читать книгу Missioon - Hannes Võrno - Страница 18

Pühapäev. Isadepäev.

Esimene nädal Afganistanis on kuue tunni pärast seljataga. Hing on sees, käed-jalad terved. Kõht on korras, uni on hea. Muret nagu polegi. Tegelikult on aga olemine veidi hirmutav. Mitmendat päeva käivad jutud Camp Bastioni imbunud vastase suitsiiditerroristidest. Mõtlesin, kas peaks seda arvesse võttes hakkama tipptundidel näiteks sööklat vältima. Täna toimunud Memorial Day suure rivistuse turvameetmeid võib vaid ette kujutada.

Päev ise oli rahulik. Rivistus oli liigutav ja südamlik. Kes sai aru, see sai ja suutis kaasa mõtelda, kes ei – no mis teha. Palju silmab siin jõmlikku macho’tamist, mis tekitab paratamatult küsimuse, miks te olete sõdurid. Allohvitserid ja ohvitserid? Kui sõjapidamine välistab teie jaoks täielikult igasuguse inimliku kasvatuse ja te olete juba tagalas niisugused, siis mis saab teist kriitilises situatsioonis.

Olen dilemma ees – kas täita endale võetud missiooni või võtta lisaks plaani ka rindehundiks saamine ja elu eest lahingukogemuse otsimine. See on väga põhimõtteline küsimus. Mida ma otsin siit- ja sealtpoolt bastioni aeda? Tunnen, et minu missioon ei ole ennast siin jalaväelasena tõestada. Ma austan neid mehi liiga palju, et minna neile raskusekotiks kaasa ainult selleks, et pärast saaks ordeneid täis rinnaesisega oma kangelastegudest vesta. Ma ei vaja ordeneid ega medaleid.

Isadepäeval siin midagi temaatilist ei tehtud. Nagu polekski sellist päeva olemas. Kurb, et poisid ei vaevunud sel puhul isegi kahte sõna meiliga saatma. See on see, mille saan nüüd ringiga tagasi enda tegematajätmiste eest, kui isa veel elas ja võitles neetud leukeemiaga.

Täna sain võib-olla andeks, et ei vaevunud 2011. aasta novembris Rakverre sõitma. Kui mitte, siis palun, et isa mulle andestaks. Nüüd tean seda tunnet. Kui see oleks vaid minu võimuses, teeks kõik, et Joosep ja Luukas ei peaks seda mitte iialgi tundma. Joosep on mulle kirjutanud ja sain temaga ka rääkida, aga Luukast pole kippu ega kõppu. Täna teeb see mu meele eriti kurvaks. Mis parata.

Ema ja Häli kirjutavad iga päev. Mõnusaimad hetked kogu päeva jooksul ongi need, kui teen meilikasti lahti ja näen ema kirja pealkirjaga „Tiivasulgedega“ ja kalli Häli kirja.

Täna sõin siin esimest korda suppi. Polnud seda varem sööklas märganud. Nüüd hakkangi lõunaks suppi võtma, õhtuks salatit ja mingi tüki kas kana või kala või lammast. Proovin ilma sealihata hakkama saada, mis jõulude ajal ei pruugi muidugi õnnestuda. Saatsin eile kirja Saaremaa lihatööstusele, kellelt palusin abi meie aastalõpu pidulikumate söömaaegade toitlustamisel. Samuti saatsin kirja Salvestile, et saada kapsast, salatit ja souste ning muud sellist kraami. Elamenäeme, ehk on veel häid ettevõtteid, kes oma riigi sõdurpoistele midagi tõeliselt head suudavad korraldada.