Читать книгу Missioon - Hannes Võrno - Страница 21

Üheteistkümnes päev Afganistanis. Eilne õhtu möödus rahulikult ja ilma vahejuhtumiteta. Öö oli nagu ikka. Tropid kõrvadesse ja teki alla. Vastu hommikut jäävad luud kangeks ja jahedus poeb sisse. Äratuse järgne 50 meetrit pesukonteinerisse on seetõttu üsna ebamugav ja puine teekond. Alles soojas pesuruumis hakkab keha jälle harjuma ja võtab õige kuju. Hommikusöögiks on seesama English breakfast. Lõunaks sõin esmakordselt siinviibimise ajal sealiha. Pakuti ahjus tehtud välisfileed. Õnnestus saada otsatükk ja see oli täitsa maitsev.

Pärast lõunaeinet sõitsime koos Arvoga USA baasi, kus mind kui uut meest kolleegidele tutvustati. Need olid päris mõnusad sellid. Head suhtlejad, abivalmid, avatud ja koostöövõimelised. Ühesõnaga väga toredad mehed. Nende boss oli sümpaatne noor kolonel Gilmore. Pereisa, väärtushinnangud paigas, huumorimeel olemas ja oskab ka lõõgastuda. Kutsusid õhtuks külla sigareid suitsetama. Ma tahaks minna ja samas ei taha. Just täna olen suutnud suitsetamist veidi piirata ja on plaan piiluda korra meie ala juures oleva gym’i telki. Mõtlesin, et täna jätan õhtusöögi vahele. Tõsine soov on polstrit maha saada, aga kui energiat praktiliselt ei kulu nagu täna ja eile juhtus, siis ei kao see mitte kusagile.

Täna hommikul saatsin Andrale kirja oma õhtuse ehmatuse peale. Tal on üks afgaani perekond nõustada ja mul tuli see eile jutu sees meelde. Palusin Andral teema, et ma nende kodumaal ohvitserina teenin, taeva päralt enda teada jätta. Õnneks selgus, et seda ei olnud tarvis karta. Õeke oli juba isegi seda mõelnud.

Hälikene saatis kirja, nagu iga päev armsaks harjumuseks on kujunenud. Kirjutas, et poisid on väga tublid ja korralikud ning koduga on kõik korras.

Ma tahan südamest loota, et see pidev automaadi-, kuulipilduja- ja kopterite pardarelvade tuli pole midagi muud kui väljaõppelaskmised või toimub see piisavalt kaugel. Mida päev edasi, seda rohkem inimesi räägib, et Camp Bastionist on saamas Talibani sihtmärk. Midagi pole imestada, kui mujalt baasid kokku korjatakse ja ära saadetakse või siis siia Helmandisse kokku veetakse. Siinne piirkond on mudžahiidide peamine sahver ehk suurim moonikasvatuse piirkond. Maailma üks suuremaid. Pealegi on Taliban just Helmandis sündinud. Seega õudusjutud, et Taliban just siin tahab lõpliku pealetungi sooritada, tunduvad piisavalt tõetruud. Mul pole hirm mitte ainult meie poiste pärast, kes juba nädala pärast esimesele OP-ile15 lähevad, vaid meie kõigi pärast. Aega siin olla on veel meeletult palju järel, et kaabakad saaksid planeerida mida iganes. Nende võtted on koordineeritud ja halastamatud ning nende vastu ei saa paraku teisiti kui just täpselt neidsamu asju oma tegevustes rakendades. Enne siia tulekut arvasin, et tõenäoliselt olen suuteline inimese pihta laskma ja kohapeal ei ole ma ümber mõelnud. Kui see hetk tuleb, ei anta teist valikut ega võimalust.

Ootan vana COY lahkumist just seepärast, et saaksin oma PPE16 korda seada. Tahan, et mu asjad oleksid oma kohtadel. Tahan oma varustust kiirelt haarata ja kasutada. Praegu tunnen, et olen vaid Jumala ja oma kolme salve ehk 45 × 9 mm padruni armul. Tavasituatsioonis oleks see tore veerandtund Teeduga tiirus, aga siin on sihtmärgiks enesetaputerrorist või mõni tema kaaslane.

Vestlesin täna meie kaplaniga ja tal on suur mure tuleviku pärast. Tema nagu paljud kaitseväelased on väga demotiveeritud. Inimesi loksutatakse täiesti halastamatult. Selliseid mehi muidugi, kes on aastakümne või rohkem tegelikult mitte millegagi tegelenud ja riigilt selle eest raha saanud, sellised reformid raputavad. Igasugused vahelülid, kes ei tee muud, kui suitsetavad, kiruvad kõiki ja kõike ning molutavad lihtsalt päevad õhtusse. Oma tulevikule mõeldes loodan, et leian veel uusi väljakutseid ja minust ei saa kibestunud kroonukoer.

Vaatan korra sinna sporditelki, lähen ja teen tõesti veidi aeroobset kehalist kasvatust.

Mängige nüüd kiitusesignatuuri kõik pasunad ja viled ning muud trubaduurid. Kell on 19.35 ja ma tulin trennist. Seega võib tänase päeva märkida kalendrisse suure ristiga. Viimati tegin sellise kirega trenni pärast Namiibiast tagasitulekut. Ma ei hakka omale illusioone looma ja absurdseid eesmärke seadma, aga see, kui saaksin üle mitmekümne aasta, täpsemalt üle 25 aasta tunda, kuidas olla ilma pekikihita ümber vöökoha, oleks peaaegu nagu uue eluetapi algus. Näis, kuidas see elu ilma hea veini ja mõnusa juustuta või mistahes muu Häli tehtud õhtusöögita välja peaks nägema. Mis see siis nüüd on? Mees tegi jooksulindil neli kilomeetrit sörki, tõstis natuke hantleid ja venitas end mingi tolmuse agregaadi otsas ja juba tuleb „tarkusi ja filosoofiat“ nagu mõnel korraks Goas turistidele mõeldud joogatunnis käinud koduperenaisel.

Arvo helistas. Kutsus kaasa ameeriklaste juurde sigarit suitsetama. Jätsin minemata. Teen siis sigari, kui hommikul ärkan ja lendan siit minema – koju. Loodan, armas Isa taevas, et oled minuga rahul ja võid öelda, et olen tubli küll, kui end kätte võtan. Juhi Sina minu teed ka homme hommikul. Anna palun mu unele rahu ja võta kõik oma hoole alla. Kõik inimesed maamunal. Aamen.