Читать книгу Missioon - Hannes Võrno - Страница 4

Olen üksi kodus. Joosep on trennis. Häli ja Luukas läksid linna. Käisin hommikul kell 11 Tallinna lennujaamas oma meestele, kes eelgrupiga Camp Bastioni lendasid, hääd lendu ja turvalist kohalejõudmist soovimas. Nägin meeste olemise järgi, et neil oli hea meel. Nende lend läheb läbi Helsingi Londonisse, sealt liigutakse maad mööda Price Nortoni ja sealt edasi Afganistani. Aina enam ja enam tekib vastik kõhedus selle palju jutuainet pakkuva „saarlaste“ (nii kutsuvad Ühendkuningriigi liitlasi meie omad) TriStari vastu. Ei ole veel ühegi mehe suust kuulnud midagi head selle viletsa lennuaparaadi kohta. Näib, et peaaegu kõik on kogenud neid legendaarseid probleemide jadasid, uskumatuid lennumarsruute ning pikki ootetunde või – päevi mingites akendeta ja ainult sõduritele mõeldud lennujaama angaarides. Pole eriti motiveeriv saada puhkusele ja sulle antud puhkusepäevad mööda saata kurat teab kus lennujaamas päevade kaupa oodates. Esialgu on kontingendi juhtkond andnud lootust, et nii puhkusele mineku kui ka tuleku lennud korraldatakse otse Tallinnast või Ämarist Camp Bastioni. Elame-näeme.

Täna hommikul veel teki all pikutades otsustasin, et proovin oma päevikut mitte lugeda. Kirjutan tagasi vaatamata seni, kuni tagakaas vastu tuleb.

Kui mõni kuu tagasi plaanisin, et õpin kas või mõned darikeelsed sõnad, siis nüüd on see tuhin möödas. Tundub nii ebaloogiline keel, ilma tuimalt pähe tuupimata ei saa sellest ilmselt mitte kunagi pilti ette või maitset suhu.

Täna lennujaamas tuli meeste keskis korraks jutuks, mis praegu Afganistanis toimub. Teati rääkida, et praegune kompanii enam Camp Bastionist väljas ei käi ja pakib varustust. Arvati, et see ei tähenda muud, kui et tuleb kohe alguses vette karata ehk patrullides käima hakata. Mina ei oska seisukohta võtta, kas ja kui palju peaks jalaväekompaniile aega andma, et jõuaks sisse elada ja aklimatiseeruda. Esimesed kaks-kolm nädalat on kogu kontingent „errsoi“ – ma ei tea hetkel, kuidas seda kirjagi panna, aga igal juhul tähendab see kohapealset drilli ning samasugust koolitust nagu meile juba Paldiskis jalaväebrigaadis tehti RSOEBK-i (rahvusvahelise sõjalise operatsiooni eelne baaskursus) ajal.

Homme, pühapäeval, 27. oktoobril, lähen toomkirikusse. Soovisin enne sõttaminekut, et õpetaja Urmas Viilma mu hinge pühitseks ja Taevaisa armu kaasa annaks. Annan end Taevaisa meelerahu ja hoiu alla ning loodan kõiges Tema abile. Tahaksin väga uskuda ja loota, et minu soov pole Tema jaoks sel korral pisiasjade riiulil kusagil allpool nägemisulatust. Mu enda plaanid on üsna suured ja neist on mõned mu sõbrad kuulnud. Hämmastav, et nad mu plaane pole välja naernud ja mind napakaks pidanud. Aga ma ei tea ju ka tegelikult, võib-olla on!?

Ma pole veel lõplikult otsustanud, kas võtan sõtta oma maalitarbed ja molberti kaasa. Seljas seda ei tassi ja kogu suurem varustusepagas on juba teele saadetud. Arvan, et proovin esialgu, kui oleme kahe kontingendiga samal alal, pead-jalad koos ja kitsastes oludes, ilma hakkama saada. Eks siis puhkusele tulles otsustan, mis teen.

Pärast nii pikka vaheaega on kirjutamine mõnus. Mu šamaanirännak Olavi juures andis ses osas selguse nii mõneski asjas. Mida päev edasi, seda selgemaks tundub saavat ka hiljutiste tervisetõrgete põhjus. Stress, hirm ja peataolek ning hirmutunne valede otsuste ees oli see „soe kont sehen“, nagu Olav ütles. Lõuna-Eesti kandis elavad inimesed nimetavat sedasi seda valusat kangust sisikonnas, mis mind lausa söönud on. Tegevus, liikumine ja mõtetega millegi juures olek annab hea enesetunde. Plaanin hakata oma eluviisi osas tasapisi ettevalmistusi tegema, et olla terve, treenitud ja vaimselt küps, kui elus ilmuvad uued ja tõsised proovikivid.

Päeviku kirjutamise juures on üks kummaline asi. Kael jääb nii kangeks, et lausa piinav on. Kirjutamise asend on ju kehast välja surutud. Arvuti taga toksides istud enam-vähem sirgelt, aga käsitsi kribades on kogu keha kangekstegevas poosis. Käekiri, käekiri!!! See on samuti kraapsjalgadeks muutunud.

Tahaksin just praegu võtta kohustuse endale meelde tuletada, et ilmas pole kedagi peale iseenda, keda kiruda, kui maailmas miski ei meeldi.