Читать книгу Muutlik - Jaak Jõerüüt - Страница 11

Olid valged jõulud, on vesised ja hallid järeljõulud. Ainult inimesed, ainult sõbrad ja tuttavad päästavad neid päevi. Päike meile praegu ei halasta, tema on peidus.

Vaatan tagasi mitte ainult sellele aastale, vaid kümnetele aastatele. Nad paistavad. Sellel camino’l on oma mäetipud, kust paistab kaugele.

Usun igavikku, aga uurin kaduvikku. Mõtlen kaduvikust. Kaduvikust, mille iga sekund ometi igavikku kuulub. Meist endist, meist kõigist mõtlen, kaduvatest, surelikest inimestest, kes ometi iga oma mõttega ja iga oma teoga igavikku kuuluvad, tahavad nad seda siis kangesti või ei taha mitte üks raas.

Inimese armetusest mõtlen. Tema igatsuste suurusest, igatsuste paisumisest, aga tema ka ajalikust piiratusest, millest välja lipsata tahab igaüks. Tahab libiseda publikule nähtamatu prao kaudu kahe eesriidesiilu vahelt läbi, TEISELE POOLE. Ja olla SEAL. Publikule nähtamatu, ometi olemas, iseendale nähtav. KÕIK tahaksid nii teha. Aga osad ei usu, et see läbilipsamise pragu on olemas. Osad ei usu, et eesriiet üldse on, arvavad, et sein. Osad kardavad eesriidetagust lavapimedust, kardavad põrgata vastu lavastaja ümarat kõhtu või tunda lavatöölise higilõhna. Ühe illusoorse kõhu ja ühe olematu lõhna pärast rikuvad nad ära oma igaviku!

Ah, kõik inimesed mõõdavad teisi ainult oma isikliku mõõdupuuga. Mitte midagi muud nendel ei ole. Ja sellepärast nad teisi ei mõistagi. Nad projitseerivad iseenda arusaamasid ja kogemusi ja veendumusi ja meeleolusid teistele. Pärast imestavad, et miks ometi ja kust ometi tekkivad sappi täis vaidlused, jäised perekonnatülid, veresaunad ja maailmasõjad.

Nii ei mõista minagi, kes ma aiman selle eesriideprao olemasolu, miks teised ei aima. Või miks nad kardavad lavatagust hämarust ja seal uitavaid tegelasi. Nii ei mõista minagi paljusid ja nendes peituvat paljut. Nende maailmu. Kuidas ka tahaks, aga lõpuni ei mõista. Ja nemadki, kuidas ka tahaks, kuidas ka ma seletaksin, kuidas ma ka lehekülge lehekülje järel kirjatähtedega ei täidaks, nemad ei mõista kunagi minu tegude kõiki motiive.

Kuidas võikski keegi aru saada, keegi, kes on harjunud töötama põletava päikese valusas lõõsas mullatolmusel põllul või mustendava maantee kleepuval asfaldil, miks ja kuidas toob Päike minule vahetevahel rõõmusõnumi! Katuste tagant, puulatvade tagant, aknaribide vahelt, tintjate pilvede vahelt, kui ta korraga sirutab oma kiired su poole, otse silma sisse, just sel hetkel, kui sa oled midagi mõtelnud, midagi tundnud, midagi otsustanud?!

Kuidas võikski keegi kõrvaline mõista, miks tuulehoog ei ole vahel ainult tuulehoog, vaid nähtamatu, möödakiirustava sõnumitooja keebihõlmade kahin ja kohin. Kerge tolmupilv, mis temast teele maha jääb.

Ja tugev jälg, mis tema puudutusest sinu südamesse jääb.