Читать книгу Muutlik - Jaak Jõerüüt - Страница 21

aga see pole veel päev.

Keset ööd panen ma kirja neid ridu. Kell näitab neli ja kohe näitab ta viis, mõni läheb juba tööle, varane hommik on peaaegu küps. Aga akende taga, põhjamaa lõikava talvise õhu käes, valitseb vaikus ja sinna pimedusse vaadates on täiesti selge, et tuleb ütelda: keset ööd.

Nii küps on öine vaikus seekord, et sa mõistad – elu ei maga enam sügavat lapseund, elu on küps ja elu ärkab silmapilk ellu. Elu on siinsamas, selle vaikuse nurga taga.

Keset ööd, maganud vähe, kuid hästi, lamasin teki all ja mõtlesin viimased paar tundi kõiksugustest asjadest. Siis panin lambi põlema ja lugesin käsikirja, mis mulle lugeda oli antud. Proosaraamatu käsikirja, mille lehekülgedelt tilkus kuumi verepiisku, nõrgus soolast silmavett, pudenes kõigi lillede õielehti, puhus sooja tuult ja välgatas kõrvetavaid välke. Lugesin lehekülgi, millel osa punkte lause lõppudes veel puudus, mille komad komistasid suvalistes kohtades, aga mille inimlikud kaalukeeled olid nii täiuslikult paika timmitud, et selle kaalu töökorda sättimist pidi küll olema juhtinud vanajumala enda käsi.

Lugesin lehekülgi, mille tegelikult oli kirja pannud inimese käsi, selle inimese, keda ma olen aastakümneid lähedalt tundnud ja kellega koos olen jõudnud mööduda nii paljudest elu verstapostidest, et paneb ennastki imestama.

Lugemise vahel registreerisin tahes või tahtmata neid mõtteid, mis jõudsid kusagilt pähe. Kust, ei tea. Kust tuleb peatusse esimene hommikune tramm? Depoost, pimedusest või pilvedest?

Keset ööd sain aru, et iga inimene peaks olema lõpuks valmis vastu võtma maailma valu ja vaeva. Et see on võimalik. Et kui lased kas või osa maailma valu ja vaeva enesesse, siis ei jää see sinna pidama, ei roiete alla ega kõhuõõnde, vaid voolab läbi sinu, pehmeneb, lahjeneb, kuni muutub olematuks. Inimesed on niimoodi tehtud, et nad võivad lahustada endas mis tahes võõrast valu ja vaeva. Kui aga tahavad, siis tuleb ka oskus, kuidas.

Peaasi on kartmatus. Selle lühikese, üheksatähelise sõna taga seisavad valvel taevased sõjaväed, et sinule appi tõtata, kui sa iganes nende abi vajad. Kuni ühel hetkel mõistad, et sinagi oled osa taevasest sõjaväest, ja tõttad appi, kui keegi vajab.

Keset ööd mõtlesin ühest inimesest, kes ootas mind kevadel elu igavesel maanteel, ühe järjekordse verstaposti juures. Kust tema sinnani jõudnud oli, ei tea, aga äratundmise hetk oli just nii üllatav, nagu see on alati, kui saabub äratundmise hetk. Ärgu jumala pärast keegi inimhing arvaku, et ta tunneb kogu seda maastikku, millest elu maantee läbi läheb! Olgu teekaardid kunagi kui tahes head muretsetud!

Hea seegi, kui sa õhtul tunned ära selle iseenda, kes sa hommikul veel olid.