Читать книгу Muutlik - Jaak Jõerüüt - Страница 23

õieti juba pühapäeva õhtu.

Äkki, nagu välk oleks sisse löönud, tabas mind arusaamine.

Bulgakovil on „Meistris ja Margaritas” pöörased laused: „Armastus seisis äkitselt meie ees nagu mõrtsukas, kes põiktänavas otsekui maa alt välja kargab, ja tabas meid mõlemaid. Nii tabab välk, nii tabab soome puss.”

Nagu vaimuvallast välja karanud mõrtsukas soome pussiga ühes ja Jupiteri välguga teises käes, tabas mind elutoa musta riidega rüütatud tugitoolis istudes arusaamine, kui väsinud ja küllastunud ma olen meie põhjamaa kohustuslikust armastamisest, kui väga ma igatsen taga Vahemere-äärseid, sooja lainelokset vastu võtvaid muulikive, sadamakaisid, avatud austrite meremaiku, värskelt küpsetatud väikeste nimetute kalade praelõhna, pisikese halli tsikaadi kõrvulukustavat siristamist kesklinna korterirõdu lillepotis, kuuma õhku, milles vead järel oma väsinud jalgu, kuivaks ja kollaseks kõrbenud kivist maastikku siledate looklevate asfaltmaanteede ääres, omaenda niisket nahka niiskete linade all niiskes öös, lahjat jahutavat sidrunijäätist, mida vaatad algul uurivalt läbi päikeseprillide ja tõstad siis aeglaselt suu poole, õhtute mahedust ja raugust ning hommikute virguvat kuumust, äikesepilvealuses tuules teravalt kahisevate palmilehtede salasosinaid, soojust, soojust, soojust!

Kui masendav on see ilu siin, sest see on ometi ilu! Rohelus, jahedus, külm kõrge leegitsev õhtutaevas, mis surub peale ainult igatsust, igatsust, igatsust, ei midagi muud, surub seda peale nii kaua, kuni süda vastu peab, ja isegi pärast seda.

Ei ole rahu nende põhjamaa vahtrate ja kastanite hämarduvate, tihedate, isegi süngete lehekroonide all, seal on ainult vihmatilgad või vihmatilkade mälestus, tuulehood või tuulehoogude mälestus, puhang tundeid, puhang tunnete kuumust, puhang küllastust, ja seepeale südamevärinad, üksildane rütmiliselt lonkiv koer, vaikne inimpaar, eemal hääletu taevaalune lind, liginev öö lähedus, kruusa krabisemine pargiteel, unustatud paiga terav, lohutu tunne.

Kui masendav on lõppude lõpuks see kohustuslik ilu, millest ma väsinud olen, sest erinevad igatsused täidavad mind ja üks nendest on igatsus lõunamaade järele. Oleks siin kõik vähemalt inetu, ausalt masendav, siis oleks alati käepärast ka õigustus su oma masenduspuhangule, sellele, miks igatsusele alla annad.

Ümber piiratud tänastest valimistest Europarlamenti, ümber piiratud maailmas möllama hakanud majanduslikust kaosest, mis ei kavatsegi oma möllu niipea lõpetada, ümber piiratud ekraanidelt vastu vaatavatest, kõigis võimalikes keeltes ahastamapanevalt lihtsakoelisi sõnu suust ajavatest poliitikutest – kelle hulka minagi paar korda elus olen kuulunud –, ümber piiratud lapsajakirjanikest, kelle sulest tuleb midagi, millega võrreldes isegi kuivanud mürk raugahuultelt, surnute sosin (ühe eesti luuletaja kujund!) on imeline palsam vaimule, mõtlen ma muust.

Hoopis muust.

Hukkuvast armastusest ja sündivast armastusest, loojangutaeva õhtusest põlemisest, hinge vaikuses ja kindlameelses üksinduses valmivatest otsustest, tuulepuhangus varisevast sõprusest ja tuhast uhkelt tõusvast sõprusest. Abikäest, mida inimene ulatab inimesele, kui tal mitte midagi muud pole ulatada. Ühest nimetissõrmest, mis kogemata puudutab kellegi õlga. Välguvalgusest, mis lõhestab silmapiiri ja paneb su võpatama, nii et sa küsid iseendalt, kas oled selle hirmu ära õppinud raamatust või oled selle pärinud mõnelt tuhandeid aastaid tagasi elanud esivanemalt. Keegi ju oli ometi seal minevikus, keegi, kellest ei sina ega mitte üks tänane inimene mitte midagi enam ei tea. Keegi, kes esimesena tundis hirmu. Keegi, kes esimesena armastuse välgulöögi vastu võttis.

Mõtlen kurbadest lausetest, mille kirjapanemine tekitab tunnet, mis jääb naudingu ja masohhismi vahele. Mõtlen anduvatest lausetest, need on enam kui lihalik andumine. Kirglikest lausetest, mis on üle lihaliku kire. Liha möödub. Sõna jääb.

Mõtlen elust, mis võtabki sõnade kuju, ja kui nii, siis jääb see elu järele ka pärast liha ja vere kadumist.

Üle kõige mõtlen soojusest, soojusest, soojusest. Igatsen lõunamaale, aga ei saa. Hea, et mäletangi. Resigneerun. Mõtlen kõikvõimalikest lihtlausetest, mille sisemine keerukus ületab pikkade lausete välise keerukuse. Lähedusest ja kaugusest mõtlen. Leitud lähedusest ja kaotatud kaugusest. Leidmistest mõtlen. Lihtlausetest, mis jäävad ikka lihtsamaks ja lühemaks. Sõnadest. Sõnadest.

Igatsusest mõtlen. Soojusest.

Surmast.