Читать книгу Muutlik - Jaak Jõerüüt - Страница 13

Aastavahetus on jälle üle elatud.

Ma ei ole kunagi pidanud päevaraamatut, aga äkki otsustasin alustada ja vaadata, mis sellest tuleb. Vähemalt terve aasta. Vähemalt ühe aasta.

Võib-olla on see ülbe otsus. Võib-olla paratamatus. Võib-olla on selle taga kange soov vaadata peeglisse ja jäädagi sinna vaatama. Kes on üleüldse „mina ise”, see muutlik, kui pea-, kaela-, vöö- ja jalanumbrid jäävad endiseks?

Tulevik on kui unenägu, sa mäletad või aimad sellest midagi. Ükski uni ei ole selge algusega ja selge lõpuga. Nii on ka tulevikuga. Homne päev tundub sama hägune nagu kauge lapsepõlve rahutud unenäod. Homne võis alata eile ja homne võib alata alles homme õhtul.

Kõik on millegi mälestus, kas minevikumälestus või tulevikumälestus.

Aastavahetusse ma ei suuda SUHTUDA. Mõnel aastal tundub, et kõik muutub silmapilk uueks, mõnikord tundub, et kõik jätkub vanaviisi ja aastavahetus on inimeste kokkulepe, ei muud. Üks päev päevade reas, mil inimsugu maakeral on otsustanud pidutseda ja teeselda elu alustamist puhtalt lehelt. KÕIK rahvad seda mängu kaasa ei mängi.

Inimesed meenutavad madusid, kes vahetavad nahka, sest teisiti nad ei saa. Aga pärast läheb uue nahaga elu vana moodi edasi.

Jälle on taevasse paisatud absurdne kogus värvilisi rakette. Akna tagant pargist, eemalt maismaa taevarannalt, kaugelt külmalt merelt, linnatänavatelt, majarõdudelt. Sama mujal maailmas – Helsingis ja Pekingis, Sydneys ja New Yorgis. Kas lugeda moraali: koerad saavad paugutamisest närvivapustuse või põgenevad kodust, arutul hulgal mürki paisatakse õhku ja pärast sajab see taevast maha ning imbub. Vette?! Maapinda?! Aga kui palju seda sisse hingatakse? Kui palju raha sädemeid pritsides tuulde lendab...?

Mis neetud ILU see on?

Ma ei saa sellest paugutamisest aru. Ma ei näe tulekerades ilu. Ega au. Ega toredust.

Uue aasta esimene päev koitis, külm, lumeta, selge taeva ja kalgi loodetuulega. Siin, Tallinnas. Päike vähemalt paistab, aga tuul raputab meie kortermaja katuseääre plekki ja see lõdisev plekine hääl teatab, et meretuul on tõusnud. Lõuna-Eestis sadas lumi maha ja inimesed suusatavad. Linnas lumelõhna pole. Talvel lõhnavad asfalttänavad külma tolmu järele.

Kõrvades vilistab jälle. Ma ei tea, millest see tuleb. Kuulmine on küll korras mis korras, aga vahel siristab kõrva taga pealuu sees tsikaad, ta hääl on pealetükkiv.

Sahtleid peaks kraamima, alatasa koguneb nendesse täiskritseldatud paberitükke, vanu ümbrikke, katkiseid pastakaid ja uusi kustutuskumme. Nööpe. Münte. Kirjaklambreid. Algul sa mäletad, mis ja miks, aga pärast on kõik kadunud. Vaja oleks koristada ja kasutu ära visata. Vaja oleks jälle kingi viksida. Vaja oleks jälle pükse pressida. Õnneks ei ole töönädal, õnneks olen Tallinnas mõne päeva pikkusel puhkusel. Mitte üks kõrvaltvaataja ei aima, kui tihti peab diplomaat särke siledaks triikima, ülikondi siledaks pressima ja kingi läikima viksima. Pesumasin ja triikraud on diplomaadi relvad. Vähemalt väikeriigi diplomaadi elus ja vähemalt praegu. Vanasti oli teisiti, siis mindi kogu OMA kraamiga teise riiki, võeti oma tõllad ja hobused, teenrid ja kokad ja mindi naaberriigi kuninga juurde oma kuninga saadikuks. Vaene ei saanud ligi, vaene ei võinud sellest unistadagi. Nüüd maksab maksumaksja kõik kinni.

Aasta algab, ent hingemaastikus paistab ainult tihe roheline tihnik, kollane kõrb ja lage rahutu ulgumeri.

Riigiemad ja -isad on sõna võtnud. Nende jutt oli laitmatu. Laitmatult ununev.

Aasta tagasi olin samuti Tallinnas. Seitsme aasta eest olin sel ajal Roomas, kus inimesed viskavat terveid söögilaudu ja televiisoreid aknast alla suure rõõmu märgiks. Vale, ei nad viska. Kunagi varem olin Helsingis, oli väga külm. Kunagi varem olin olematu.

Kümme aastat tagasi, Roomas, sammusime esimese jaanuari keskpäeval, põhjamaalase jaoks väga leebe õhuga keskpäeval, kodust välja ja Monti Parioli nimelisest künkast mööda tühja tänavat alla kesklinna poole. Kui jõudsime pargi serva, siis kires kukk etruski muuseumi taga haljendavas loorberivõsas valjult ja mitu korda. Ehtne kukk. Etruskidele oli ta tähtis lind ja etruskid oskasid lugeda endeid. Ma mõistatan selle kuke kiremise tähendust siiamaani.

Rooma oli kunagi etruskide oma.

Aastane rännak.

Elu leheküljed liiguvad kiirelt.

Kõige tähtsam rännutee aga läheb läbi sõnade. Läbi kirjapandud, vaikitud, mahavaikitud, leitud, unustatud sõnade. Läbi raamatusõnade, laulusõnade, armastuskirjade, hävituskirjade, unustuskirjade sõnade. Läbi sosinal öeldud sõnade, läbi katkeva häälega öeldud sõnade, läbi sõnade, mis tabavad sind nagu kuulid. Läbi tapvate sõnade. Läbi elluäratavate sõnade.

Ja siis tulevad need sõnad, mida öeldakse iseendale.

Kirjavahetus, mida peetakse iseendaga.

Kui alguses oli sõna, siis on sõna ka lõpus. Lõppude lõpus, mida meie, surelikud, ei tunne.