Читать книгу Muutlik - Jaak Jõerüüt - Страница 8

Taevaluugid on ikka veel lahti ja sealt langeb valget, mis puhastab õhku, nii et Riia kesklinnas on see värske nagu mere ääres, Vecāķis või Jūrmalas.

Võtan oma peas ja südames aastat kokku, aga kuidas seda sõnastada, seda ma ei tea ja ma ei pingutagi sõnastamisega. Kõige tähtsam on nähtamatu!

Kes kõik pole nii või peaaegu nii ütelnud!

Unes nägin ema. Elumaja trepikojas. Nüüd on ta juba neli aastat surnud. Unes oli ta elavamast elavam ja käitus ulakalt, ise kihistas naerda. Siis astus paar sammu eemale, trepikoja nurka, ja haihtus õhku.

Mina viibisin sellessamas unes. Sellessamas trepikojas.

Ainult ühte võin aasta kohta ütelda, üht mõtet korrata, igivana, korduvat, kuid alati uut, kui see mõte parajasti ennast kehtestab: ma poleks aasta algul eales võinud arvata, kuidas, kus ja kellega selle aasta lõpetan.

Läti helilooja Georgs Pelēcis on ütlenud:

„...Paradiisis juhtub kõik esimest korda, kuid mitte midagi viimast korda. Kuid enne sisenemist paradiisi kogeme kõik erilist tunnet, kui teeme midagi viimast korda: viimane suudlus, viimane teekond, viimane laul.”

Iga aasta viimasel päeval teeme midagi viimast korda, nagu oleks järgmine aasta paradiisi peaproov.

Iga kord uuesti.