Читать книгу Muutlik - Jaak Jõerüüt - Страница 19

Päeval tõin kuuse, õhtul olin Toomkirikus jõulukontserdil. Ikka Bach ja Händel ja Tavener ja Franck ja teised. Pisut jahe oli, tagapingis, tundus, nagu oleks mu selga tuult puhunud. Ei puhunud, aga tundus.

Kuulad ja hing puhkab, isegi kui selg külmetab. Kantsli katuse tipul seisab tore ingel, väikse lapse suurune, ilusate tiibadega, ühes käes pasun ja teises pärg. Kuldne pasun ja kuldne pärg. Küll see ingel kuulas mõnuga seda muusikat, vaikset tšelloheli ja poistekoori poiste laulu! Mis inglist rääkida, isegi vanad puust aadlivapid, suured ja kõverikud, isegi kivitahvlid kiriku seintel, isegi need valged seinad ja punasest tellisest laotud kitsad kirikulae roided seal valgel taustal teravate võlvide all, needki oleks nagu muusikat kuulama jäänud ja elavnenud. Kogu kiriku hoone, kõik see kivi ja raud ja puu, kõik see mateeria, kõik võttis elu sisse, kui lapsed laulsid ja pillid hüüdsid halleluuja. Või kui sopran laulis: panis angelicus...

Eckhart Tolle ütleb: „Kunagi varem pole suhted olnud nii probleemsed kui praegu. Nagu oled märganud, pole nende mõte ei sind õnnelikuks teha ega sulle rahulolu pakkuda. Suhetest lunastust otsides pead ikka ja jälle pettuma. Kuid kui sa annad endale aru, et suhte eesmärk pole mitte õnnelikuks, vaid teadlikuks tegemine, vaimne arenemine, siis leiad sellest rahu ja kontakti kõrgema teadvusega, mis sellesse maailma tulla üritab.”

Ja kirikus tuli see mulle kontserdi ajal meelde ja ma hakkasin mõtlema, kui palju võimalusi üleüldse võiks kõrgemal teadvusel olla sellesse maailma sisenemiseks. Vähe. Meie kõik siin sinisel planeedil, kõik see üle-kuue-miljardi inimolendi, kõik see vägi, oleme sellised tegelased, kes ei tohiks end kuidagimoodi pidada kõrgema teadvusega olenditeks. Küllap neidki ringi liigub me seas, ehk istub mõni isegi koosolekutel, lips ees või sukkpüksid jalas. Aga üldiselt – oh ei! Kõrgem teadvuseaste, see nihkub ikka ja jälle eest ära, kuidas ka end sinnapoole ei upitataks. Aga ometi oleme samal ajal uksed ja aknad kõrgema teadvuse jaoks, ka tema upitab end siiapoole, ja tema vajab meid, arenematuid inimlapsi, et meie kaudu läbi murda siia, maapealsesse ellu, et meie kaudu avastada, kuulutada, luua, avaneda, laieneda.

Mõtlesin Händelit kuulates iseendale ja oma meeleoludele, mis vahelduvad nagu voolav vesi ojas. Kurbuski tükib taskusse varju, kõlisevate müntide vahele, ja seda võib koos rahaga vahel ootamatult välja võtta. Kõike muud niikuinii, kapaga, koormaga, tonnidega. Meeleoludest mul puudust ei tule.

Ilus külm talvepäev oli.

Neljas advent.

See siin Riias on minu olevik. Kõik see siin. Ei rohkem ega vähem. Minu olevik. Täna. Ja homme kehtib sama lause. Ja ülehomme.