Читать книгу Muutlik - Jaak Jõerüüt - Страница 25

Tööl pärast puhkust. Kas see oli puhkus? Kas see on töö?

„Kunagi ei tohi pidama jääda neisse paikadesse, mis sind ahvatlevad – kus luurab maailma ilu, et sind oma säravasse võrku püüda. Neist kohtadest tohib vaid mööda või läbi minna, ükskõikset nägu tehes. Niipea, kui peatud, oled kadunud laps. Siis tea, et vitsad on juba soolas, sa oled ahvatlusele järele andnud ja ahvatlus on ikka ahvatlus kuritööle, maailma ilu peibutab ennast puruks lööma.”

Emil Tode „Piiririiki” ma ei saanud siis lugeda, kui see ilmus, millal see nüüd oli, kas üks kuusteist aastat tagasi? Nagu Sartre’i „Sõnu”. Nähtava põhjuseta. Oli see mingi prantslaslikkus, mis minu ja nende vahele sirmi ette tõstis? Ei tea. Võib-olla olin tol hetkel lihtsalt kade, sest ma olin end mässinud diplomaatia säravasse võrku ja see hoidis mind kakskümmend neli tundi päevas välispoliitilise vee all, kesk hoovusi, karisid ja hauakohti.

Vee all ei saa kirjutada.

Nüüd ma siis loen seda raamatut, tuhat aastat hiljem.

Millist ahvatlevat paika ta silmas peab? Raamatus üht korterit. Aga kes ei teaks, isegi imevad lapsed teavad, et kõik teevad teksti mitte nagu musta lihtsat leiba, vaid nagu rullbiskviiti või täidisega pirukat. Kihid, koored ja tuumad on vaheldumisi, läbisegi, ja midagi on alati peidus. Ema tegi ühe vana baltisaksa retsepti järgi niinimetatud martsipanikooki, kus kogu mäng käis selle nimel, et mõrumandliõli maiku oleks tunda. Aga mitte liiga palju. Ja et mustasõstramoos ümmarguse kook-ketta keskel oleks küpset tihedat koogikeha parasjagu nätskeks niisutanud. Aga mitte liiga nätskeks. See oli luksuskook, ja seda tehti harva, üksikutel pidupäevadel. Läks hulk aastaid, enne kui ta oma surma lähedust aimates raatsis retsepti järgmistele põlvedele edasi anda. Kuid ema nimetas seda pidulauakooki küüditamisekoogiks. Sest kui nad olid ka pääsenud neljakümnendate alguse küüditamisest, siis neljakümnendate lõpul olid nad selleks valmis mis valmis. Ootasid, vajalikud asjad pakitud. Läbikasvanud suitsuliha tükk oli ootel ja see kook ka küpsetatud, sest see seisis kaua. Mamma ütles. Mammaks kutsuti minu vanavanaema, noorepõlvepiltidel paksude pruntis huulte ja tumedate laines juustega lõunamaist Emilie Sophiet.