Читать книгу Muutlik - Jaak Jõerüüt - Страница 20

Keset järgmist ööd, mis on ikka veel nagu eelmine päev, sest siin põhjamaal on keset detsembrit päevad nii pagana lühikesed nagu vahaküünla taht ja pime aeg nii vallutavalt pikk. Keset ööd, mis on eelmise päeva jätk, inimene ei maga veel, elab ikka oma elu, nagu see kulgeb, kellal olgu oma ja ihul oma elu. Mõõkadega vehklevast vaimust ja hinge salapärasest substantsist üldse rääkimata, need ainult ootavad, et lihakeha uinuks, ja lähevad siis silmapilk omapead uitama, oma elu elama nagu tiinekad, kes hiilivad vanemate magamistoa uksest mööda, välisukse lukk klõpsatab, ja kadunud nad ongi. Tuulde, tuisku ja vaikusesse on nemad kadunud ja hea kui hommikuks tagasi saabuvad, juuksed märjad, jalad väsinud, põsed õhetamas.

Niipalju vaimuelust ja hingede rännust.

Täna öösel.