Читать книгу Muutlik - Jaak Jõerüüt - Страница 18

On asju, millest ei saa kirjutada üksnes seepärast, et sa ei näe enda sisse.

Mõnikord avaneb inimese südames uks, mille taga on järgmine tuba. Ta on tahtnud sinna, sinnagi pääseda, sest ta on tahtnud alati edasi liikuda. Ta pole kartnud midagi. Tundmatust ja elu kui seiklust pole ta igatahes kartnud. Ta on alati tahtnud iseenesest aru saada ja iseenese poole liikuda, läbi kõigi nende tubade, mis südamemaja lõputus anfilaadis üksteise järel on üles rivistunud ja ootavad, et keegi neist läbi läheks. Mõnikord avanebki uks järgmisse, inimene siseneb sinna, ta teab, et ta on uues ruumis, uues olukorras, et teda ootab ees midagi uut. Aga ta ei oska seda veel kirjeldada, seda, mis on alles alanud ja pole veel toimunud, pole veel muutunud sõnadeks. Nii ei teagi, kas alguses ikka oli sõna. Võimalik, et oli. Ka selle esialgu hämara sisemise kambri kohta, kuhu ta nüüd jõudis, on sõnad või Sõna juba olemas. Kusagil. Ainult see, kelle kohta see käib, ei tea seda veel, ei tunne veel ära, ei kuule veel.

Aastalõpu lüürilises meeleolus võrdles keegi inimesi tähetolmuga, võrdles, mõeldes taevalaotusele ehk universumile.

Aga sõber Vello Salo, jumalateener par excellence ja vinge naljamees niikuinii, ütles oma aastalõpujutluses Pirita kloostris mornilt, et me pole isegi tähetolm.

Meie väiksust ei mõõda me ise.