Читать книгу Muutlik - Jaak Jõerüüt - Страница 24

on jälle see päev, kui istun Tallinnas bussi, mugavasse, laiade istmetega, internetiga, kaelapadjaga, söögi-joogiga, ajalehti jagava stjuardessiga, bussi, mis pöörab nina lõuna poole ja sööstab lõuna poole. Riiga.

Jälle sukeldume metsade vahele, mida läbistavad sirged teelõigud pärast haruteed, metsade vahele, kus talvel kuulasin autoraadiost leegionäride laule ja hirvgi ilmus tühjale maanteele seda kuulama.

Aga täna pole kedagi. Ainult mina.

Kui ema ükskord oma kodus jala pealt kokku kukkus, siis oli ta 86-aastane. Vend helistas parajasti talle, et küsida, kas ta maalt toodud õunu tahab. Jõulu teine püha, sibulaõunad nagu lapsepõlves. Need pannakse kristallvaagnale, kui see pole just mõnes pärastsõja aplas antiigikaupluses maha müüdud. Ema ütles telefonis ainult: mul hakkas väga halb. Oligi kõik.

Vend sööstis sinna, leidis ta põrandalt. Helistas mulle, ma jõudsin kohale, ootasime kiirabi, aitasime kiirabil kanda ema lifti ja autosse. Kaasaja kanderaamid polegi alati raamid, need on tugevad tekid, kuhu teadvusetu inimene poetub nagu komps, kui ääred ja otsad rohkem kokku upitada, siis mahuvad kõik väiksesse kortermaja lifti, komps ja kandjad.

Pärast, haiglas, näidati meile ajupilti ja seletati, mis juhtus. Öeldi, et rääkige temaga, ta kuuleb. See oli kas lohutus või siis teadis ütleja midagi hingeasjadest. Ema oli teadvuseta, silm veel lahti, aga see ei vaadanud enam midagi. Kui ta teise haiglasse üle viidi, siis olid silmad juba kinni, ta muudkui magas, kuni ei viitsinud sedagi enam teha ja suri.

Kõige karmim oli selle vahemaa ületamine, mis laius kiirabiauto ja vastuvõturuumi vahel nagu kivikõrb või nagu Lethesse suubuv jõeharu. Hiline õhtu, talv, vaevased inimesed, väsinud arstid, kalgid ja ohtlikult mõjuvad laiad, kõrged uksed, ratastel haigevankrid, põrandal külm pori, mammuthaigla ammuli suu, valged blanketid lahtritega, mis tuleb täita trükitähtedega, vaidlus tekkide vahetuse asjus üle teadvuseta lamava abitu liikumatu alasti keha. Õhus sahistasid oma jahedat sahinat kümned saatused, sajad hädad.

Sisenemine surmateele oli kõrvaltvaatajale rusuvam kui surmatee lõpp. Me teadsime, kuidas ta sellest majast väljuma pidi, polnud kahtlust. Inimene teab kõik ette ära. Aga mõnikord ei taha teada.

Kui buss Pärnus vana silda ületas, siis märkasin, et see koht jõesadama kais, kus seisis kümne aasta eest Norra kuninga ilus laev, oli nüüd sisse varisenud. Kas jälle peab mõni Norra või Rootsi kunn külla tulema, et teeaugud lapitaks, tarad värvitaks, jõeserv parandataks ja tagahoov kasitaks!

Nojah, mul pole ju MORAALSET õigust kellelegi midagi ütelda, ma käisin poisikesena koos teiste poistega Hiiu raudteejaama taga padrikusse kasvanud aedades õuna- ja ploomivargil, ma olen moraalitu! Õunaraksus, ütlesime meie. Taraaugust läbi, paar õuna taskusse ja minema. Liivi sibul, see ta oli, väikeste kärnamügaratega, magushapu nagu unistus.

Aga buss kihutas ja ootamatult kiiresti jõudsid kätte Läti külavahed ning metsavahed. Küllap ma vahepeal magasin. Lugesin. Ja magasin. Läti metsavahed, kohe varsti pärast piiri, olid seekord ahvatlevad, salapärased, kutsuvad, tundusid bussiaknast vaadates lõunamaisemad, tihedamad ja lopsakamad kui muidu. Nagu oleks keegi juba jõudnud lugeda mu eileõhtust pihtimust ja asju korraldama hakanud. Väike nõidus – ja juba tundubki, et kõik on teine, et põhjapolaarjoon on nihkunud tuhat kilomeetrit ülespoole. Võib hakata ette kujutama, et sa ise oled uut temperamenti täis, et kohe hakkavad siingi paistma apelsinisalud.

Aga hetk möödub, iga hetk möödub, tuju muutub, sa vaatad läbi bussi toonitud aknaklaasi ikkagi vaid põhjamaiste okas- ja segametsade tüvesammastikku, puurid oma pilku sinna nii tugevalt, et männitüved hakkavad vaiku purskama.

Ja siis seisatab istme kõrval bussi stjuardess, pakub punutud korvist kommi, lennuk hakkab laskuma, lutsutage karamelli, et kõrvad lukku ei läheks!