Читать книгу Muutlik - Jaak Jõerüüt - Страница 15
Jõululaupäev
Оглавление„Tõepoolest, vapper on see guru, kes võtab käsile egost läbiimbunud inimkonna toormaagi ümberkujundamise! Pühamehe julguse taga seisab kaastunne selle maailma komberdavate silmitute vastu.”
Camino eelviimane küla. Viimase nimetust ma täna veel ei tea, aga vist aiman juba. Eks mõne päeva pärast näeb, kas see aimdus saab tõeks.
Eelviimase peatuspaiga nimi on Yogananda. Üks paljudest India kuulsatest joogidest, Paramhansa Yogananda on kirjutanud oma autobiograafia. Seda ma siin tsiteerisingi. Et ma just seda jõululaupäeval lugema hakkasin, pole juhus. Tema on oikumeeniline tegelane olnud selle sõna õiges tähenduses. Tema sõnad Jeesus Kristuse ristilöömise kohta näitavad silmapaistvat tarkust. Meenutada kellegi sünnipäeval tema surma tundub õige, sest see sünd ja see surm on omavahel seotud. Nagu meil kõigil tegelikult. Aga see sünd ja see surm on seotud meie kõigi sünni ja surmaga. Tahame seda omale tunnistada või ei taha, see ei loe.
Lumi sulab, aga siiski on ta olemas ja muudab jõulud valgeks. Just ütles raadio, et eilse lumesaju tõttu on kolmkümmend tuhat kodu Lätis veel elektrita.
Päike paistab Riia katuste kohal.
Mu enda jõulud on tänavu teistsugused kui eales varem. Tähendab, et ma ise olen teine. Ühtegi muud põhjust sel ei saa olla.
Kirjutuslaual on kaks vana kassettmaki linti ja üks uuema aja diktofon. Seal on ema hääl. Ema suri nelja aasta eest. Ma kirjutan lõpuks need jutud sealt maha. Pikk hoovõtt on olnud ja see kestab ikka veel.
Laual on veel punasest klaasist tinaservadega noot. Pikem kui mu käe keskmine sõrm. Kaheksandiknoot. Sain selle kingituseks Eesti Klassikaraadiolt. Homme õhtul on eetris minu koostatud muusikasaade, seekord jõulu- ja talvemuusikaga.
Jõulu- ja talvemuusikaga.
Jõulu- ja talvemuusikaga.
Ükski aasta pole samasugune kui teine, ükski jõul pole samasugune kui eelmine jõul. Seda sel päeval sündinu ongi soovinud. Ma mõistan nüüd. Meie muutumise teekond on pikk, ränk ja vältimatu. Meie, egost läbiimbunud inimkonna liikmed, kõik komberdamas oma ego karkudel, kõik komistamas oma egode otsa, kõik armunud oma egodesse. Kõik. Või peaaegu kõik.
Jõulude kuuseroheline värv, jõulude roheline lõhn. Jõulude vaikne rõõm. Jõulude tasane kurbus. Jõulude avarus.
Jõulude avarus.
Jõulude avarus.
Raadiosaate viimane laul on üks põline šoti jõululaul ja minu saatesõnad sellele olid ning ikka veel on:
„Selles jõulusid kiitvas laulus meenutatakse, et on hea praegust aega veeta hea tujuga, võiks ka naabritega kohtuda, võiks istuda kamina ees, kui see on, mured ja hooled kõrvale lükata.
Lihtsad tõed. Kui igaüks tõepoolest nii teeks, olekski kõik korras.”