Читать книгу Muutlik - Jaak Jõerüüt - Страница 17

Talv algas.

Mitte ühtegi seletust ei ole sellisel inimese seisundil, kui talle ühtäkki langeb peale täielik huvipuudus kõige vastu. Ometi oli alles hommikul olnud kõik teisiti. Puhanud, väljamaganud, rõõmus ja rahulik. Ja ka päeva jooksul ei juhtunud mitte midagi silmaga nähtavat ega kõrvaga kuuldavat, mis oleks tuju halvaks teinud, põhjustanud huvikaotuse kogu elava ja elutu vastu. Ei juhtunud mu siinses ajalikus elus täna mitte midagi säärast, mis oleks pidanud panema endalt kõige tõsisemal moel küsima küsimust: mille jaoks ma elan? Küsisin, kuid jäin vastuseta. Küsisin, kuid küsimus ei kõlanud vastu, ei sisimas ega taevaavarustes. Oli tunne, et olen sattunud ajaauku. Musta või valgesse, sellest ei saanud aru. Kuid seisund oli ebatavaline. Ei mingit valu, ei ühtki konkreetset elumuret. Ei hingevaeva.

Muidugi, igal elaval inimesel jätkub hingevaeva igaks päevaks sünnist surmani. Vähemalt mingil määral, vähemalt väheses annuses, aga alati, iga päev, iga jumala päev. Ja iga inimese päev. Kuid seda vaeva ei olnud täna nende mõne arusaamatu tunni jooksul rohkem ega rusuvamalt kui mõnel muul päeval. Pigem vastupidi.

Mis toimub taevaalustes ja mis toimub siinsamas maa pealgi, seal, kuhu meie silmavaade ei ulatu? Ja kuidas see mõjutab meie kõigi elusid ning olekuid, kuidas see mõjutab meie kõigi vaimu seisundit, ajutegevust, hinge tasakaalu? Ei tea. Kord rääkis üks tuttav, et teda oli tabanud arusaamatu emotsioon, tunnete palang, millele ta otsis sõnastust, aga ei leidnud ei seda täpset sõnastust ega teadnud tundesööstu põhjust. Alles hiljem kuulis, et just siis olid lennukid sõitnud sisse New Yorgi kaksiktornidesse.

Kas mina pean täna küsima: ega midagi ometi juhtunud? Midagi, mida skeptikud kardavad, midagi, mida ei osata ette kujutada?

Olgu, mida ei tea, seda ei tea.

Kuid tean, et olid minutid, pikad minutid, mil ma olin täiesti LEVIST VÄLJAS.

Mida see iganes ka ei tähendaks.