Читать книгу 20 000 ljööd vee all - Jules Verne - Страница 1

1866. aastat tähistas kummaline sündmus, üks seni seletamata ning seletamatuna näiv loodusnähtus, mida keegi kindlasti veel unustanud pole. Erilist rahutust tekitas see meremeeste seas, kõnelemata kuulujuttudest, mis haarasid sadamalinnade elanikke ja erutasid avalikkust sisemaal. Selle küsimusega tegelesid äärmiselt elavalt kaupmehed, reederid, reisi- ja kaubalaevade kaptenid, kiprid ja pootsmanid nii Euroopas kui ka Ameerikas, kõigi maade mereväeohvitserid ning nende järel ka mitmete riikide valitsused. Nimelt olid juba mõnda aega paljud laevad kohanud merel mingit “tohutut asja”, pikka värtnakujulist eset, mis oli kaugelt suurem ja kiirem vaalast ning mõnikord helendas fosforselt.

Mitmete laevade logiraamatute ülestähendused selle nähtuse kohta ühtisid küllaltki täpselt kõiges, mis puutus eseme või olendi kujusse, tema senikuulmatusse kiirusesse, hämmastamapanevasse liikuvusse ning muudesse erilistesse eluavaldustesse. Kui see oli vaalaline, siis ületas ta oma suuruselt kõik seni teaduse poolt kindlakstehtud liigid. Ei Cuvier ega Lacépède, ei härra Duméril ega härra de Quatrefages oleks võimalikuks pidanud säärase koletise olemasolu teda oma silmaga nägemata, see tähendab tõelise teadlase silmaga.

Võttes aluseks mitmel korral tehtud vaatluste keskmise – siinjuures on kõrvale jäetud liiga tagasihoidlikud hinnangud, mis märkisid eseme pikkusena kakssada jalga, aga samuti ka ilmsed liialdused, mille järgi ta olevat miili laiune ja kolme miili pikkune – võidi siiski väita, et see erakordne olend, kui ta üldse eksisteerib, ületab kaugelt kõik ihtüoloogide poolt tollal võimalikuks peetud mõõtmed.

Ja ometi oli ta olemas. Fakti ennast ei saadud enam eitada. Ja kui arvestada inimaju kalduvust kõigele fantastilisele, siis saab mõistetavaks kõmu, mida kogu maailmas tolle üleloomuliku olendi ilmumine tekitas. Igatahes tuli nüüdsest peale loobuda teda väljamõeldiseks pidamast.

Nii kohtas 20. juunil 1866 Calcutta and Burnach Steam Navigation Company1 aurik “Governor Higginson” seda liikuvat keha viie miili kaugusel Austraalia idarannikust. Kapten Baker pidas seda esialgu tundmatuks kariks ning kavatses isegi kindlaks määrata tema täpse asukoha, kui äkki paiskusid esemelt kohisedes õhku kaks saja viiekümne jala kõrgust veesammast. Järelikult, kui kaljurahul ei asunud mõni ajuti purskuv geiser, võis “Governor Higginsonil” tegemist olla ainult mingi senitundmatu vees eluneva imetajaga, kelle sõõrmeist purskusid välja õhu ja auruga segunenud veejoad.

Samasugust nähtust pani 23. juunil tähele Vaikse ookeani vetes viibiv West India and Pacific Steam Navigation Company2 laev “Cristobal Colon”. Järelikult võis see erakordne vaalaline liikuda hämmastamapaneva kiirusega, sest kolmepäevase vaheaja järel olid “Governor Higginson” ja “Cristobal Colon” näinud teda kahes erinevas kohas, mille kaugus teineteisest on üle seitsmesaja meremiili.

Kaks nädalat hiljem teatasid viimati nimetatud kohast kahe tuhande ljöö3 kaugusel asuvad prantsuse Rahvuslikule Kompaniile kuuluv “Helvetia” ja Royal Maili4 “Shannon”, et nad on koletist näinud põhjalaiusel 42’15´ ning Lääne-India ja Vaikse ookeani läänepikkusel 60°35´. Mõlemad laevad sõitsid kõrvuti selles Atlandi ookeani osas, mis asub Põhja-Ameerika Ühendriikide ja Euroopa vahel. Selle üheaegse tähelepaneku põhjal peeti võimalikuks määrata imetaja minimaalseks pikkuseks kolmsada viiskümmend inglise jalga, sest nii “Shannon” kui ka “Helvetia” olid temast väiksemad, olgugi et nende pikkus vöörtäävist ahtertäävini oli sada meetrit. Võrdluseks olgu öeldud, et ka suurimate teada olevate vaalade pikkus, kes elavad Aleuudi saarestiku vetes, ületab vaevalt viitkümmend kuut meetrit, ja sedagi harva.

Neile üksteisele järgnenud teadetele lisandusid uued tähelepanekud ookeaniaurikult “Pereire”, prantsuse fregati “Normandie” ohvitseride poolt koostatud protokoll, äärmiselt olulised andmed kommodoor5 Fitz-Jamesi staabist “Lord Clyde’i” pardal ja Inmani laevaliinile kuuluva “Etna” kokkupõrge koletisega. Kõik see erutas sügavasti avalikku arvamust. Kergemeelsemates maades võeti asja naljana, kuid tõsise ja praktilise meelelaadiga riikides, nagu Inglismaa, Ameerika ja Saksamaa, oldi asjast tõsiselt huvitatud.

Kõikjal suurtes keskustes muutus koletis moeasjaks: temast lauldi kohvikuis, teda sarjati ajalehtedes ja pilgati teatrilaval. Kõmureportereile oli see haruldane võimalus kõige uskumatumate kuulduste lendulaskmiseks. Värskema materjali puudumisel võis leheveergudel näha uuesti ülessoojendatud lugusid fantastilistest hiigelkoletistest – alates valgest vaalast, polaarmerede kohutavast “Moby Dickist” kuni tohutu kraakenini, kes oma haarmetega võib tõmmata ookeanipõhja viiesajatonniseid laevu. Avaldati isegi vanaaja teadusmeeste Aristotelese ja Pliniuse seisukohti, kes pidasid võimalikuks koletiste olemasolu. Seejärel ilmusid norra piiskopi Pontoppidani jutustused, Paul Heggede teosed ja lõpuks härra Harringtoni teated, mille tõepärasuses on võimatu kahelda, kui ta väidab 1857. aastal “Castillani” pardal viibides näinud olevat määratu suurt meremadu, mis tolle ajani oli ujunud ainult endise “Constitutionneli”6 veergudel.

Nüüd puhkes õpetatud seltsides ja teaduslikes ajakirjades lõputu vaidlus uskujate ja mitteuskujate vahel. “Koletise küsimus” sütitas kõikide meeled. Eriti ohtrasti raiskasid selles mälestusväärses sulesõjas tinti ajakirjanikud, kes teaduse sildi all võitlevad nende vastu, kellel on enam vaimukust. Paar tilka verdki ei jäänud valamata, sest meremaolt siirduti õige pea äärmiselt teravatele isiklikele solvangutele.

Sõda kestis vahelduva õnnega tervelt kuus kuud. Brasiilia Geograafia Instituudi, Berliini Kuningliku Teaduste Akadeemia, Briti Assotsiatsiooni, Washingtoni Smithsoni Instituudi7 väljaannetes ilmunud juhtkirjadele ja diskussioonile ajakirjas “Indian Archipelago”, abee Moigno “Cosmosele”, doktor Petermanni “Mitteilungitele”8, Prantsuse ja välismaa suurte ajalehtede teaduslikele ülevaateile vastasid bulvarilehed ammendamatu lööva vaimukusega. Sealsed teravmeelsed ajakirjanikud väitsid, parodeerides Linné9 kuulsat aforismi, mida tsiteerisid koletise vastased, et “loodus ei tee lolle”10, ning vannutasid oma kaasaegseid mitte ümber lükkama loodust ennast sellega, et peetakse võimalikuks igasuguste kraakenite, meremadude, valgete vaalade ja muude taoliste jampsivate meremeeste vaimusünnituste olemasolu. Lõpuks ilmus ühes väga kardetud satiiriajakirjas artikkel kõige populaarsema toimetaja sulest, kes tormas nagu muiste Hippolütos kartmatult koletise kallale ning andis talle üldise naerulagina saatel surmahoobi. Teravmeelsus oli võitnud teaduse.

1867. aasta esimestel kuudel näis see küsimus olevat lõplikult maha maetud ja vaevalt oleks ta uuesti päevakorda tõusnud, kui avalikkusele poleks uusi andmeid teatavaks saanud. Seekord aga polnud enam tegemist mingi lahendust nõudva teadusliku probleemiga, vaid ähvardava hädaohuga, mida oli raske vältida. Küsimus kerkis üles hoopis uues valguses. Koletisest oli saanud saareke, kaljurahu, kari, kuid mingi tabamatu, määramatu ning käsitamatu kari.

5. märtsil 1867 jooksis tüürpoordiga karile Montreal Ocean Company11 laev “Moravian”, viibides öösel laiusel 27°30´ ja pikkusel 72°15´, mida polnud märgitud ühelegi merekaardile. Laeva kiirus oli purjede ja neljasaja-hobujõulise aurumasina kombineeritud kasutamise tulemusena kolmteist sõlme. Polnud mingit kahtlust, et “Moravian” ei uppunud koos oma kahesaja kolmekümne seitsme Kanadast tagasipöörduva reisijaga ainult tänu oma kere esmaklassilisele ehitusele.

Kokkupõrge oli toimunud kella viie paiku hommikul, just päikesetõusu ajal. Valveohvitserid tormasid ahtrisse. Nad vaatlesid ümbritsevat merd äärmiselt hoolikalt, kuid ei märganud midagi peale tugeva lainetuse kolme kaabeltau12 kaugusel, kus keegi oleks nagu veepinda ägedasti peksnud. Koht määrati täpselt kindlaks ning “Moravian” jätkas oma reisi ilma ühegi nähtava vigastuseta. Kas laev oli jooksnud veealusele karile või oli tegemist laevaõnnetusest säilinud tohutu suure vrakiga, see jäigi selgusetuks. Laeva veealuse osa ülevaatusel kuivdokis tehti kindlaks, et osa kiilust oli purunenud.

See sündmus, olgugi erakordselt oluline, oleks võib-olla langenud unustusehõlma koos paljude teistega, kui mitte kolm nädalat hiljem poleks kordunud samasugune juhtum. Ainult tänu uue kokkupõrke ohvriks langenud laeva rahvuslikule kuuluvusele ja laevakompanii ülemaailmsele kuulsusele leidis see sündmus laialdast vastukaja.

Kes ei tunneks kuulsa inglise laevaomaniku Cunardi nime? See arukas tööstur asutas 1840. aastal postiveoliini Liverpooli ja Halifaxi vahel, omades tollal kolme puust neljasaja-hobujõulist rataslaeva 1162-tonnise veeväljasurvega. Kaheksa aasta pärast oli kompanii varandus kasvanud nelja auriku võrra, mille võimsus oli 650 hobujõudu ja veeväljasurve 1820 tonni. Neile lisandusid paari aasta pärast veel kaks aurikut, mis ületasid eelmised nii oma võimsuselt kui ka tonnaažilt. 1853. aastal omandas Cunardi kompanii, kelle eesõigusi postiveo alal uuendati, üksteise järel “Arabia”, “Persia”, “China”, “Scotia”, “Java” ja “Russia”, kõik esmaklassilised kiiraurikud ning “Great Easterni”13 järel suurimad, mis kunagi on merd sõitnud. Seega oli kompaniil 1867. aastaks kaksteist laeva, neist kaheksa rataslaeva ning neli kruviaurikut.

Esitan need väga napid andmed selleks, et igaühele oleks selge, kui suurt tähtsust omab meretranspordis see oma aruka asjaajamise poolest kogu maailmas tuntud laevaselts. Ühtki teist ookeanilaevanduse ettevõtet pole nii osavasti juhitud ja ükski teine laevaliin pole saavutanud niisugust edu. Kahekümne kuue aasta jooksul on Cunardi laevad kaks tuhat korda ületanud Atlandi ookeani ja selle aja kestel pole ükski reis ära jäänud, ükski laev hilinenud, ükski kiri, inimene ega laev kaduma läinud. Seepärast eelistavad reisijad ikka veel, hoolimata Prantsusmaa tugevast konkurentsist, kõigist laevaliinidest Cunardi, nagu selgub viimasel ajal avaldatud ametlikest andmeist. Seega ei peaks kedagi üllatama kõmu, mis tekkis selle kompanii ühe uhkeima aurikuga juhtunud õnnetuse ümber.

13. aprillil 1867 oli meri vaikne, puhus paras briis ning “Scotia” asus pikkusel 15°12´ ja laiusel 45°37´. Tuhandehobujõulise aurumasina veol liikus ta kiirusega 13,43 sõlme. Vesirattad peksid laineid eeskujuliku korrapärasusega. Laeva süvis oli kuus meetrit seitsekümmend sentimeetrit ja veeväljasurve 6624 kuupmeetrit.

Seitseteist minutit pärast nelja, kui söögisaali kogunenud reisijad sõid parajasti lõunasööki, oli pakpoordis, otse laeva külje all, vesirattast veidi tagapool tunda vaevumärgatavat tõuget.

“Scotia” polnud kellelegi otsa sõitnud, teda ennast oli mingi terava, läbitungiva, kuid mitte purustava esemega rammitud. Kokkupõrge näis niivõrd tühine, et keegi tekilolijaist poleks sellest ärevusse sattunud, kui mitte trümmis viibinud madrused poleks tormanud tekile hüüetega: “Vajume! Vajume!”

Reisijad olid esialgu väga hirmunud, kuid kapten Anderson asus neid otsekohe rahustama. Mingit otsest ohtu ei võinud ju olla, sest “Scotia” oli jaotatud seitsmeks veekindlate vaheseintega eraldatud kambriks ning võis lekkimisele julgesti vastu panna.

Kapten Anderson laskus viibimata laevaruumi. Ta tegi kindlaks, et vesi oli tunginud viiendasse kambrisse, kus veepinna kiire tõus osutas laeva tugevale lekkimisele. Oli suur õnn, et katlad ei asunud selles osas, sest muidu oleks tuli kolletes silmapilkselt kustunud.

Kapten Anderson peatas otsekohe laeva ja üks madrustest sukeldus, et kindlaks teha vigastuse suurust. Selgus, et auriku põhjas oli kahe meetri laiune auk. Seda oli võimatu sulgeda, ning “Scotia” jätkas oma reisi, rattad poolenisti vee all. Tol hetkel oli ta kolmesaja miili kaugusel Kap Clearist ja jõudis kolmepäevase hilinemisega, mis tekitas Liverpoolis suurt ärevust, kompanii dokkidesse.

Viivitamatult asusid insenerid kuivdokis seisvat “Scotiat” üle vaatama. Nad ei suutnud uskuda oma silmi. Kaks ja pool meetrit allpool veeliini oli korrapärane, võrdkülgse kolmnurga kujuline auk, mille servad olid täiesti siledad, nii et meisliga oleks seda vaevalt võidud paremini teha. Järelikult pidi torkeriist olema valmistatud mingist eriliselt karastatud terasest. Lisaks pidi ta, olles kohutava jõuga heidetud läbi nelja sentimeetri paksuse terasplaadi, iseenesest, mingi seletamatu tagasilöögi mõjul jälle tagasi tõmbuma.

Niisugune oligi see viimane sündmus, mis sütitas uuesti avalikkuse meeled. Nüüdsest peale pandi kõik mereõnnetused, millel polnud kindlalt teadaolevat põhjust, koletise arvele. Sellel fantastilisel olendil lasus vastutus kõigi teadmata kadunud laevade eest, mille arv on kahjuks kaunis suur. Iga kolme tuhande laeva kohta, mille hukkumisest igal aastal teatab büroo “Veritas”, ulatub koos lasti ja meeskonnaga teadmata kadunud purje- ja aurulaevade arv kahesajani.

Niisiis, õigustatult või mitte, aga kõigi nende laevade kadumises süüdistati “koletist”, kelle tõttu paljud mandritevahelised mereteed muutusid päev-päevalt ohtlikumaks. Avalikkus nõudis kategooriliselt merede puhastamist tollest kohutavast vaalalisest, maksku mis maksab.