Читать книгу 20 000 ljööd vee all - Jules Verne - Страница 12

“Mu härra,” ütles kapten Nemo, osutades oma toas seinal rippuvaile mõõteriistadele, “siin on “Nautilusele” vajalikud navigatsiooniriistad. Nii siin kui ka salongis hoian neil alati silma peal ning nad näitavad mulle minu täpse asukoha ja liikumissuuna ookeanis. Mõningad neist on teile tuntud, nagu näiteks termomeeter, mis näitab temperatuuri “Nautiluse” sisemuses, baromeeter, mis mõõdab õhurõhku ja ennustab ilmamuutust, hügromeeter õhuniiskuse määramiseks, tormiklaas, milles peituv eriline segu tormi saabumisel laguneb, kompass, mis määrab minu sõidusuuna, sekstant, millega mõõdan päikese kõrgust laiuskraadi kindlaksmääramiseks, kronomeetrid, mis võimaldavad pikkuskraadi välja arvutada, ja lõpuks pikksilmad päeva ja öö jaoks, millega vaatlen merd, kui “Nautilus” tõuseb veepinnale.”

“Need on meresõitja tavalised instrumendid, mille tarvitamist ma tunnen. Kuid siin on ka teisi, mis on kahtlemata vajalikud “Nautiluse” juhtimiseks erilistes tingimustes. See liikuva osutiga numbrilaud siin, kas pole see mitte manomeeter?”

“See on tõepoolest manomeeter. Ta on ühenduses veega ja näitab rõhku “Nautiluse” välispinnale ning koos sellega sügavust, milles allveelaev parajasti viibib.”

“Aga need on vist uut tüüpi loodid?”

“Need on termomeeterloodid, mis mõõdavad mitmesuguste veekihtide temperatuuri.”

“Kuid need teised instrumendid, mille otstarvet ma ei tunne?”

“Siinkohal, härra professor, pean tegema mõned selgitavad märkused, kui suvatsete mind kuulata.”

Kapten Nemo vaikis mõne hetke ja ütles siis:

“On olemas üks võimas jõuallikas, kuulekas, kiire ja hõlpsasti kasutatav igaks otstarbeks, mis minu laeva pardal on täielik valitseja. Kõik toimub siin tema abil. Ta valgustab ja soojendab mind, ta on minu masinate hing. See jõuallikas on elekter.”

“Elekter!” hüüdsin ma vägagi üllatunult.

“Jah, mu härra.”

“Kuid teie laeval on suur liikumiskiirus, kapten, mis pole sugugi kooskõlas elektri omadustega. Seni on selle dünaamiline võimsus jäänud küllaltki piiratuks!”

“Härra professor, minu elekter pole see mis mujal maailmas. See on kõik, mis ma võin teile öelda.”

“Ma ei taha olla pealetükkiv, mu härra, ja piirdun sellise saavutuse imetlemisega. Esitaksin siiski ühe küsimuse, millele, kui see on ebadiskreetne, võite jätta vastamata. Elemendid, mida kasutate selle imepärase jõu saamiseks, kuluvad vist küll väga kiiresti. Ja millega asendate tsinki, kui teil pole mingeid suhteid mandritega?”

“Ma vastan teie küsimusele,” lausus kapten Nemo. “Kõigepealt ütlen teile, et merepõhjas leidub tsinki, rauda, kulda ja hõbedat ning nende leiukohtade ekspluateerimine oleks päris kindlasti võimalik. Kuid ma pole ühtegi neist maismaa metallidest kasutanud, sest tahtsin elektri saamiseks vajalikud ained võtta merelt eneselt.”

“Merelt?”

“Jah, härra professor, sest selleks on võimalused olemas. Oleksin võinud saada elektrivoolu kasvõi kahe eri sügavuses asuva juhtme vahel, kus see tekib temperatuuride erinevuse tõttu, kuid ma eelistasin praktilisemat moodust.”

“Ja millist?”

“Te tunnete merevee keemilist koostist. Iga tuhande grammi kohta on selles üheksasada kuuskümmend viis grammi vett, umbes kakskümmend seitse grammi naatriumkloriidi, peale selle vähemal määral kaalium- ja magneesiumsoolasid, magneesiumbromiidi, magneesiumsulfaati, kaltsiumsulfaati ja kaltsiumkarbonaati. Nagu näete, sisaldab merevesi silmapaistval hulgal naatriumkloriidi. Naatrium ongi see aine, mida ma saan mereveest ning millest ma teen oma elektrielemendid.”

“Naatrium?”

“Jah, mu härra. Elavhõbedaga segatuna moodustab ta amalgaami, mis Bunseni elemendis asendab tsinki. Seejuures elavhõbe säilib ning ainult naatrium kulub, kuid seda annab mulle meri ise. Peale selle ütlen teile, et naatriumelemente tuleb pidada kõige võimsamaiks ja et nende elektrodünaamiline võimsus ületab kahekordselt tsinkelementide oma.”

“Ma mõistan täielikult naatriumi eeliseid teie olukorras, härra kapten. Teda leidub meres. Hästi. Kuid enne tuleb teda ju valmistada, ühesõnaga – toota. Kuidas te seda teete? Selleks otstarbeks võiksite muidugi kasutada oma patareisid. Aga kui ma ei eksi, siis vajaksite säärasel juhul oma patareide toitmiseks rohkem naatriumi, kui suudaksite teda toota. Tuleks nii välja, et tootmiseks kulutate rohkem kui toodate!”

“Seepärast, mu härra, ei kasutagi ma selleks elektrienergiat, vaid lihtsalt kivisöe põlemisest saadud energiat.”

“Kuid seda kaevandatakse ju maapõuest,” käisin ma peale.

“Minugipoolest,” vastas kapten Nemo, “kuid mina saan seda merepõhjast!”

“Kas te tõesti olete suuteline veealuseid söelademeid kasutama?”

“Härra Aronnax, te näete mind veel seda tegemas. Ma ei palu teilt muud kui ainult veidi kannatust. Aega teil ju on. Ärge unustage ainult üht: kõige eest, mis mul on, võlgnen tänu ookeanile. Ta annab mulle elektrienergiat ja elektrienergia annab “Nautilusele” soojust, valgust, liikumisenergiat, ühesõnaga, annab talle elu.”

“Kuid mitte õhku hingamiseks?”

“Oh! Võiksin oma tarbeks valmistada ka õhku, kuid see oleks mõttetu, sest võin tõusta veepinnale alati, kui see mulle meeldib. Kuid olgugi et elekter ei valmista mulle õhku, paneb ta käima võimsad pumbad, mille abil varun õhku vastavaisse reservuaaridesse. Need aga võimaldavad mul vajaduse korral viibida vee all nii kaua kui ma tahan.”

“Kapten, mul jääb üle ainult imestada,” ütlesin mina. “Teie olete ilmselt avastanud selle, mille inimesed ükskord kindlasti avastavad, see on elektri dünaamilise jõu.”

“Võib-olla nad avastavad selle,” vastas kapten Nemo kuivalt. “Igatahes olete võinud tutvuda selle väärtusliku jõuallika esmakordse rakendamisega minu poolt. Tema on see, kes meid valgustab palju ühtlasemalt ja püsivamalt kui päike. Nüüd vaadake seda kella. See on elektrikell, mis oma täpse käigu poolest võib võistelda parimate kronomeetritega. Jagasin numbrilaua kahekümne neljaks tunniks nagu itaalia tornikelladel, sest minu jaoks pole olemas ei ööd ega päeva, ei kuud ega päikest, on ainult kunstlik valgus, mille ma viin endaga kaasa meresügavusse! Näete, praegu on kell kümme hommikul.”

“Täpselt.”

“Siin on veel üks elektri rakendamise võimalus. Teie ees asuv skaala näitab “Nautiluse” kiirust. Elektrijuhtme abil on ta ühenduses logi propelleriga ning osuti näitab mulle allveelaeva tegelikku kiirust. Nagu näete, liigume praegu tagasihoidlikult viisteist miili tunnis.”

“See on imetlusväärne, kapten. Näen, et olete õigesti talitanud, kasutades seda jõuallikat, mis tulevikus asendab tuule, vee ja auru.”

“Me pole veel lõpetanud, härra Aronnax,” jätkas kapten Nemo. “Kui suvatsete mulle järgneda, siis tutvuksime ka “Nautiluse” ahtriga.”

Ja tõesti tundsin ju ainult allveelaeva vööri, mille täpse jaotuse nüüd esitan, alates laeva keskelt. Kõigepealt viie meetri pikkune söögituba raamatukogust eraldatud veekindla vaheseinaga, siis viie meetri pikkune raamatukoguruum, kümne meetri pikkune salong, eraldatud kapteni kajutist jällegi veekindla vaheseinaga. Seejärel tuli viie meetri pikkune kapteni tuba, kahe ja poole meetri pikkune minu tuba ja lõpuks seitsme ja poole meetrine õhureservuaar, mis ulatus kuni laeva ninani. Kokku seega kolmkümmend viis meetrit. Veekindlates vaheseintes olid kautšukist tihendite abil hermeetiliselt suletavad uksed. Sellega oli garanteeritud “Nautiluse” täielik julgeolek juhuks, kui kuskil peaks leke tekkima.

Järgnesin kapten Nemole mööda koridore ning jõudsin laeva keskele. Siin asus kõrge ruum kahe veekindla seina vahel. Seina külge oli kinnitatud redel, mis viis otse lae alla. Küsisin kaptenilt selle otstarvet.

“See viib paati,” vastas ta.

“Kuidas? Kas teil on ka paat?” küsisin kaunis üllatunult.

“Muidugi. Suurepärane sõiduriist, kerge ja täiesti veekindel. Kasutan seda jalutuskäikudel ja kalastamiseks.”

“Kuid siis peate ju tõusma veepinnale, et paadiga välja sõita?”

“Sugugi mitte. Paat asub “Nautiluse” kere ülaosas vastavas lohus. Ta on üleni tekiga kaetud, täiesti veekindel ning tugevate poltidega laeva külge kinnitatud. See redel viib luugi juurde, mis on spetsiaalselt selle jaoks “Nautiluse” keresse tehtud ning mille vastas asub samasugune luuk paadi põhjas. Selle kahekordse ava kaudu ronin paati. Luuk “Nautiluse” keres suletakse minu järel. Ise sulgen ma tiibkruvide abil teise luugi. Seejärel keeran mutrid poltide küljest lahti ja paat kerkib suure kiirusega veepinnale. Avan paadi laes asuva luugi, mis seni oli kõvasti suletud, tõmban masti ja purjed üles või võtan aerud ning “jalutan”.”

“Ent kuidas te laeva pardale tagasi pöördute?”

“Ma ei pöördugi. “Nautilus” ise tuleb mulle järele, härra Aronnax.”

“Teie käsu peale?”

“Minu käsu peale. Olen laevaga traadi kaudu ühenduses ning ühest telegrammist piisab.”

“Tõepoolest, pole midagi lihtsamat!” pidin juba imedest uimasena tunnistama. Läinud läbi ruumi, kus asus laevalaele viiv trepp, sattusin kahe meetri pikkusesse kajutisse, kus Ned ja Conseil hea isuga neelasid suurepärast toitu, millest nad lausa võlutud olid. Seejärel avanes uks kolme meetri pikkusesse kööki, mis asus laeva ruumikate tagavarakambrite vahel.

Siin toimus kogu toiduvalmistamine samuti elektriga, mis on võimsam ja kuulekam isegi gaasist. Plaatinast keeduplaatide all asusid elektrijuhtmed, mis andsid neile edasi oma ühtlaselt jaotuva ning püsiva soojuse. Elekter soojendas ka vee destilleerimise aparaate, mis andsid suurepärast joogivett. Köögi kõrval asus mugavalt sisustatud vannituba sooja- ja külmaveekraanidega.

Köögile järgnes viie meetri pikkune meeskonnaruum. Selle uks aga oli suletud ja nii ei saanudki ma näha selle sisseseadet, mis oleks võimaldanud umbkaudseltki kindlaks teha “Nautiluse” meeskonna arvulise suuruse.

Lõpuks oli veel üks veekindel vahesein, mis eraldas meeskonnaruumi masinaruumist. Uks avanes ning ma leidsin end laeva sellest osast, kuhu kapten Nemo silmapaistva insenerina oli asetanud mootorid. Hästi valgustatud masinaruum oli vähemalt kakskümmend meetrit pikk ning jaotatud kahte ossa. Esimeses olid elektrielemendid, teises mehhanismid, mis andsid elektrienergia üle propellerile.

Kõigepealt üllatas mind iseäralik lõhn, mis täitis seda ruumi. Kapten Nemo märkas seda.

“Need on naatriumi kasutamisel tekkivad gaasid,” ütles ta mulle, “kuid see on väike ebameeldivus. Pealegi tuulutame seda ruumi igal hommikul värske õhuga.”

Samal ajal uurisin ma täiesti arusaadava uudishimuga “Nautiluse” mootoreid.

“Nagu näete,” jätkas kapten Nemo, “ei kasuta ma mitte Ruhmkorffi, vaid Bunseni elemente. Esimesed poleks andnud küllaldast võimsust. Bunseni elemente on arvuliselt vähe, kuid see-eest on nad suured ja võimsad, mis on hoopis kasulikum, nagu näitavad katsed. Elementide poolt toodetud elektrienergia juhitakse laeva ahtrisse, kus ta suurte elektromagnetite kaudu annab oma energia erilise väntade ja hammasrataste süsteemi kaudu üle propellerile. Viimase läbimõõt on kuus meetrit, käigu pikkus seitse ja pool meetrit ning ta võib teha sada kakskümmend tiiru sekundis.”

“Ja te saavutate sel juhul..?”

“Viiskümmend miili tunnis.”

Siin peitus mingi saladus, kuid ma ei käinud rohkem peale, et seda teada saada. Kuidas võis elekter omada nii suurt võimsust? Kust küll võis see peaaegu piiramatu võimsus pärit olla? Oli see mingite uudsete poolide abil saavutatud äärmiselt kõrge pinge? Või peitus siis saladus ülekandemehhanismi senitundmatus väntadesüsteemis, mis ei tundnud piire?45 Kõike seda ei suutnud ma mõista.

“Kapten Nemo,” ütlesin, “ma piirdun teie saavutuste konstateerimisega ega püüagi neid seletada. Nägin, kuidas “Nautilus” liikus “Abraham Lincolni” ees, ja tean, mida tema kiirusest arvata. Kuid liikumisest üksi on vähe. On vaja ka näha, kuhu liigutakse! Laeva peab saama juhtida paremale ja vasakule, üles ja alla! Kuidas suudate te tungida suurtesse sügavustesse, kus üha kasvavat survet mõõdetakse sadade atmosfääridega? Kuidas pöördute tagasi ookeani pinnale? Ja lõpuks, kuidas suudate hoida end teile vajalikus sügavuses? Võib-olla on minust ebadiskreetne kõike seda küsida?”

“Sugugi mitte, härra professor,” vastas kapten pärast hetkelist kõhklust, “sest te ei lahku ju enam kunagi allveelaeva pardalt. Lähme salongi. See on meie tõeline töökabinet ning seal ütlen ma teile kõik, mis teil on vaja “Nautilusest” teada.”