Читать книгу 20 000 ljööd vee all - Jules Verne - Страница 14

Merega kaetud osa maakera pindalast võrdub umbes kolmesaja kuuekümne ühe miljoni ruutkilomeetriga. See veemass võrdub tuhande kolmesaja seitsmekümne miljoni kuupkilomeetriga ning kaalub tuhat kolmsada seitsekümmend kvintiljonit tonni. Et see arv oleks meile arusaadavam, siis olgu öeldud, et kvintiljon on miljardist niisama palju suurem kui miljard on suurem ühest. See tähendab, et kvintiljonis on niisama palju miljardeid kui miljardis ühtesid. See tohutu veemass võrdub ligikaudu veehulgaga, mida kogu maailma jõed kannavad merre neljakümne tuhande aasta jooksul.

Möödunud geoloogilistest ajastutest oli esimene tuleajastu, millele järgnes veeajastu. Siis oli kogu maakera pind kaetud veega. Edasi ilmusid siluriajastul vähehaaval üksikud mäetipud vee alt nähtavale, tekkisid saared, mis kohalike veeuputuste tagajärjel aeg-ajalt kadusid, siis jälle uuesti tekkisid, omavahel liitusid ning moodustasid lõpuks mandrid sellistena, nagu me neid praegu tunneme. Maa oli võitnud merelt kokku sada nelikümmend miljonit kuussada tuhat seitse ruutkilomeetrit.

Mandrite piirjooned võimaldavad maailmamere jaotada viide suurde ossa: Põhja-Jäämeri, Lõuna-Jäämeri, India ookean, Atlandi ookean ja Vaikne ookean.

Vaikset ookeani piiravad põhjast ja lõunast polaarjooned, idast ja läänest Aasia ja Ameerika, mille kaugus teineteisest võrdub saja neljakümne viie pikkuskraadiga. See on kõige vaiksem ookeanidest, tema hoovused on laiad ning aeglase vooluga, tõusud ja mõõnad väikesed, sademete hulk aga suur. Niisugune oli ookean, mille pidin läbi sõitma nendes uutes kummalistes tingimustes.

“Härra professor,” ütles kapten Nemo, “kui soovite, siis võime minna ja määrata täpselt kindlaks meie reisi lähtepunkti. Kell on praegu kolmveerand kaksteist. Tõusen nüüd veepinnale.”

Kapten vajutas kolm korda elektrilülitile. Pumbad hakkasid reservuaare veest tühjendama. Manomeetri osuti märkis vastavalt “Nautiluse” kerkimisele veesurve pidevat vähenemist ning peatus lõpuks.

“Oleme kohal,” lausus kapten.

Läksin laevalaele viiva trepi juurde ning ronisin selle raudastmeid mööda läbi avatud luugi “Nautiluse” tekile, mis ulatus ainult kaheksakümmend sentimeetrit üle veepinna. Oma värtnakujuliselt teravneva esimese ja tagumise osaga meenutas allveelaev suurt pikka sigarit. Ma panin tähele, et terasplaadid olid asetatud soomusetaoliselt, nii et nende servad ulatusid üksteisest veidi üle ning andsid laevale suurtele roomajatele omase välimuse. Sellega seletub ka see, et hoolimata parimaist pikksilmadest oleks seda laeva alati peetud mõneks mereloomaks.

Laevalae keskosa oli veidi kummis, sest seal asus poolenisti kere sisse peidetud paat. Sellest natuke ees- ja tagapool oli kaks väikest kaldseintega kambrikest läätsekujulistest klaasidest illuminaatoritega. Üks neist oli roolimehe jaoks, kes “Nautilust” juhtis, teises asus helgiheitja, mis valgustas laeva teed. Meri oli suurepärane, taevas selge. Meie pikk sõiduriist peaaegu ei õõtsunudki ookeani laiadel lainetel. Kerge idatuul pani veepinna virvendama. Silmapiir, millelt udu oli kadunud, pakkus häid vaatlusvõimalusi.

Ümberringi ei olnud midagi näha, ei ühtki kaljurahu ega saarekest. “Abraham Lincolni” polnud kuskil. Kõikjal valitses ääretu tühjus.

Kapten Nemo mõõtis oma sekstandiga päikese kõrgust, mille järgi ta võis kindlaks määrata laiuskraadi. Ta ootas mõne silmapilgu, kuni taevakeha jõudis oma kulminatsioonipunkti. Sellal kui ta vaatlust teostas, ei liigatanud ükski muskel temas ning vaevalt oleks instrument püsinud kindlamini paigal isegi siis, kui seda oleksid hoidnud mõne raidkuju marmorist käed.

“Kaksteist,” ütles ta siis. “Härra professor, vahest suvatseksite…?”

Heitsin veel viimase pilgu ookeanile, mis oli veidi kollakas Jaapani rannikult tulevaist uhteist, ning laskusin alla salongi.

Seal märkis kapten üles laiuskraadi ning arvutas kronomeetri järgi meie geograafilise pikkuse, mida ta kontrollis eelnevate mõõtmiste tulemuste abil, ja ütles siis:

“Härra Aronnax, asume praegu idapikkusel sada kolmkümmend seitse kraadi viisteist minutit…”

“Missugusest meridiaanist lähtudes?” küsisin ma kiiresti, lootes, et kapteni vastus võimaldab mul kindlaks teha tema rahvuse, kuid ta vastas:

“Härra, mul on mitu kronomeetrit, mis on seatud Pariisi, Greenwichi ja Washingtoni meridiaani järgi. Teie auks võtan ma aluseks Pariisi oma.”

See vastus ei öelnud midagi. Ma kummardasin tänutäheks ja kapten jätkas:

“Asume pikkusel sada kolmkümmend seitse kraadi viisteist minutit Pariisi meridiaanist ida pool ja põhjalaiusel kolmkümmend kraadi seitse minutit, seega umbes kolmsada miili Jaapani rannikust. Täna, kaheksandal novembril, kell kaksteist päeval algab siit meie veealune uurimisreis.”

“Kaitsku meid jumal,” vastasin mina.

“Nüüd aga, härra professor, võite oma uurimusi jätkata. Võtsin kursi Ost-Nord-Ost, sügavus viiskümmend meetrit. Siia kaardile märgitakse meie reisi tähtsamad punktid, nii et võite meie liikumist jälgida. Salong on teie käsutuses ja nüüd palun ma luba teist lahkuda.”

Kapten Nemo kummardus ja väljus. Jäin üksi ning süvenesin oma mõtteisse, mis kõik olid seotud allveelaeva komandöriga. Kas saan ma iialgi teada selle kummalise mehe rahvuse, kes väitis, et tal polegi seda? Kuid tema vaen, mida ta oli vandunud kogu inimkonnale, see viha, mis näis ihkavat kohutavat kättemaksu, ja kes küll oli selle esile kutsunud? Kas oli ta mõni tunnustamata teadlane, üks neist geeniustest, kellele Conseil’ sõnade järgi oli “kurja tehtud”, mõni tänapäeva Galilei või midagi ameerika teadusemehe Maury taolist, kelle karjääri katkestas poliitiline revolutsioon? Selle kohta ei võinud ma praegu veel midagi öelda. Mind, kelle saatus oli heitnud tema laeva pardale ja kelle elu oli tema kätes, võttis ta vastu külmalt, kuid külalislahkelt. Ainult minu kätt, mille talle ulatasin, ei võtnud ta vastu. Oma kätt polnud ta mulle kunagi andnud.

Mõtisklesin niiviisi terve tunni, püüdes seda minu jaoks nii huvitavat saladust paljastada. Seejärel peatus mu pilk suurel maailmakaardil ja ma asetasin sõrme nimetatud meridiaani ja paralleeli ristumiskohale.

Merel on omad jõed nagu mandritelgi. Need on erilised hoovused, mida võib ära tunda vee temperatuuri ja värvuse järgi. Tähtsamat neist tuntakse Golfi hoovuse nime all. Teadus on maakeral kindlaks teinud viis peamist merehoovust. Esimene neist asub Atlandi ookeani põhjaosas, teine Atlandi ookeani lõunaosas, kolmas Vaikse ookeani põhjaosas, neljas Vaikse ookeani lõunaosas ja viies India ookeani lõunaosas. Võimalik, et kunagi esines ka kuues hoovus India ookeani põhjaosas, sellal kui Kaspia ning Araali meri koos teiste Aasia suurte järvedega moodustasid üheainsa suure veekogu.

Kaardil märgitud kohas voolaski üks neist hoovustest, mida jaapanlased nimetavad Kurošivoks ehk “Mustaks jõeks”. See algab Bengali lahest, kust ristloodis langevate päikesekiirte poolt soojendatud vesi voolab läbi Malaka väina põhja poole piki Aasia kagurannikut kuni Aleuudi saarteni, kandes endaga kaasas kampripuu tüvesid ja muid troopilise päritoluga taimi ning lõhestades oma soojade indigosiniste vetega Vaikse ookeani voogusid. Mööda seda hoovust pidigi kulgema “Nautiluse” tee. Jälgides pilguga selle kadumist Vaikse ookeani piirituisse avarustesse, tundsin, kuidas see mind endaga kaasa haaras. Siis ilmusid Ned ja Conseil salongi uksele.

Minu mõlemad reisikaaslased jäid hämmastusest kangeks, kui nad nägid oma silmaga siia kokkukuhjatud imesid.

“Kus me oleme? Kus me oleme?” hüüdis kanadalane. “Kas Quebeci muuseumis?”

“Kui härrale meeldib, siis oleme pigem Sommerardi muuseumis,” tähendas Conseil.

“Mu sõbrad,” laususin ma, andes neile märku sisse astuda, “te pole ei Kanadas ega Prantsusmaal, vaid “Nautiluse” pardal, viiekümne meetri sügavusel allpool veepinda.”

“Kui härra seda ütleb, siis tuleb uskuda,” sõnas Conseil, “kuid ausalt öeldes, see salong paneb imestama isegi minusuguse flaamlase.”

“Imesta aga, mu sõber, ja vaata, sest sinutaolisele liigitajale leidub siin küllaldaselt tööd.”

Mul polnud vaja Conseil’d julgustada, sest see tubli poiss kummardus juba vitriinide kohale ja pomises loodusteadlaste keeles: “Kõhtjalgsete klass, tõrikodalaste sugukond, portselankodalaste perekond, liik Cyprea Madagascariensis jne…”

Ned Land, kes polnud konhülioloog, päris minult samal ajal kokkusaamise kohta kapten Nemoga. Ta küsis, kas olin avastanud, kust ta pärit on, kuhu ta läheb ja millistesse meresügavustesse ta kavatseb meid endaga vedada? Ta lisas sellele veel sadu küsimusi, millele ma ei jõudnud vastata. Ütlesin talle kõik, mida teadsin, pigem küll seda, mida ma ei teadnud, ning küsisin omalt poolt, kas ehk tema pole midagi kuulnud.

“Ma pole midagi kuulnud ega näinud,” vastas kanadalane, “isegi laeva meeskonda pole ma märganud. Võib-olla on ka see juhuslikult elektriline.”

“Elektriline!” hüüatasin mina.

“Pagana pihta, ma peaaegu usun seda,” jätkas Ned, kes polnud veel oma ideest loobunud. “Aga härra Aronnax, kas te võiksite mulle siiski öelda, mitu meest on sellel laeval? Kümme, kakskümmend, viiskümmend, sada?”

“Ma ei või teile midagi ütelda, isand Land. Pealegi, uskuge mind, praegu on parem loobuda mõttest “Nautilus” vallutada või siis sellelt põgeneda. See laev on üks moodsa suurtööstuse meistriteoseid ja mul oleks väga kahju, kui ma ei saaks seda näha! Paljud inimesed lepiksid meie olukorraga, sest see pole ju muud kui viibimine imede keskel. Nii et püüdke olla rahulik ning katsume vaadata, mis meie ümber toimub.”

“Vaadata!” hüüdis vaalakütt, “kuid siin pole ju midagi näha! Selles terasvanglas ei saagi midagi olla! Me liigume, see tähendab sõidame ju pimesi…”

Vaevalt oli Ned Land lausunud oma viimased sõnad, kui kõik muutuski äkki täiesti pimedaks. Helendav lagi kustus nii järsku, et see tegi mu silmadele otse valu, umbes nagu pilkasest pimedusest eredasse valgusse sattudes.

Jäime tummalt ja liikumatult seisma, teadmata, missugune üllatus meid ootab, kas meeldiv või ebameeldiv. Siis kuuldus mingisugust libisemist, otsekui oleksid “Nautiluse” küljepaadid liikunud.

“See on küll kõigi asjade ots!” lausus Ned Land.

“Oh sa hüdromeduuside selts!” pomises Conseil.

Äkitselt hakkas salongi mõlemas küljes olevaist ovaalseist avadest paistma valgust. Võis selgesti näha elektrist heledasti valgustatud veemasse. Kaks kristallplaati eraldasid meid merest. Esialgu värisesin ma mõtte juures, et see õrn vahesein võiks puruneda. Kuid tugevad vasest raamid ümbritsesid klaase, andes neile tohutu tugevuse.

Meri oli selgesti nähtav “Nautiluse” ümber peaaegu miili raadiuses. Milline vaatepilt! Milline sulg oleks küll võimeline seda kirjeldama? Kes küll suudaks maalida läbipaistvaisse veekihtidesse tungivate kiirte valgusefekte, seda valguse mahedat üleminekut varjuks ookeani alumiste ja ülemiste kihtide suunas!

Merevee läbipaistvus on üldiselt tuntud. On teada, et ta on selgem kõige puhtamast allikaveest. Merevees lahustunud mineraalsed ja orgaanilised ained isegi suurendavad tema läbipaistvust. Mõnedes ookeani osades, nagu näiteks Antilli saarte juures, võib läbi saja neljakümne viie meetri paksuse veekihi üllatavalt selgesti näha liivast merepõhja ning päikesekiirte mõju näib lõppevat alles kolmesaja meetri sügavuses. Kuna nendes veekihtides, kus liikus “Nautilus”, asus valgusallikas meresügavuses endas, siis ei ümbritsenud meid mitte valgustatud vesi, vaid otsekui vedel valgus.

Kui pidada õigeks Ehrenbergi hüpoteesi, et sügaval asuvad veekihid helendavad, siis on loodus määranud süvamere elanikele küll ühe oma imepärasemaist vaatepiltidest. Võisin selles veenduda, jälgides valgusemängu “Nautiluse” aknast. Aknad salongi kummaski küljes viisid senitundmatuisse sügavustesse. Ruumis valitsev pimedus suurendas välise valgustuse efekti ning me vaatasime läbi kristallist illuminaatori otsekui läbi tohutu akvaariumi klaasi.

Näis, nagu seisaks “Nautilus” paigal. See seletus sellega, et näha polnud ühtki liikumatut eset. Siiski tormasid aeg-ajalt kohutava kiirusega meie silme eest mööda laevanina poolt lõhestatud veejoad.

Täis imetlust viibisime käsipõsakil kristallakende ees ning ükski meist polnud seda vaikset hämmastust veel katkestanud, kui Conseil lausus:

“Te tahtsite näha, sõber Ned. Nüüd te siis näete!”

“Kummaline, kummaline…” pomises kanadalane, olles tänu mingile vastupandamatule külgetõmbejõule unustanud kõik oma vihad ning põgenemiskavatsused. “Seda värki tasuks kaugemaltki vaatama tulla!”

“Nüüd mõistan ma seda inimest!” hüüdsin mina. “Ta on loonud endale omaette maailma, mis pakub talle kõige hämmastavamaid imesid!”

“Ent kus on kalad?” tähendas kanadalane. “Ma ei näe ühtki kala!”

“Kas see pole teile ükspuha, sõber Ned,” vastas talle Conseil, “te ei tunne neid ju niikuinii.”

“Mina!” hüüdis Ned Land. “Ma olen ju kalur!”

Kahe sõbra vahel puhkes sel teemal suur vaidlus, sest nad mõlemad tundsid kalu, kuid kumbki väga erinevast vaatevinklist.

On ju üldteada, et kalad moodustavad selgroogsete alamhõimkonna esimese klassi. Neid on väga õigesti määratletud kui “kõigusoojaseid selgroogseid, kes hingavad lõpustega ning on kohandunud eluks vees”. Nad moodustavad kaks erinevat rida: luulised kalad, kelle selgroog koosneb luust lülidest, ja kõhrelised kalad, kelle selgroolülid on kõhrest. Arvatavasti tundis kanadalane seda jaotust, kuid Conseil teadis sellest palju rohkem. Kuna teda ühendasid Nediga nüüd sõprussidemed, siis ei meeldinud talle, et tema sõber on vähem haritud kui ta ise, ning ta ütles:

“Sõber Ned, teie olete kalade küttija, väga osav kalur. Kindlasti olete neid huvitavaid olendeid suurel hulgal püüdnud. Kuid võin kihla vedada, et te ei tea, kuidas neid liigitatakse.”

“Miks mitte,” vastas vaalakütt tõsiselt. “Kalu liigitatakse söödavaiks ja mittesöödavaiks!”

“See on maiasmoka liigitus,” ütles Conseil, “kuid öelge mulle, kas te teate, milline vahe on luuliste ja kõhreliste kalade vahel?”

“Võib-olla et tean ka.”

“Aga nende mõlema rea edasist jaotust?”

“Pole aimugi.”

“Niisiis, sõber Ned, kuulake ja pidage meeles! Luukalad jagunevad kuude seltsi. Primo46 kiiruimelised, kellel on terviklik liikuv ülemine lõualuu ning kammikujulised lõpused. Sellesse seltsi kuulub viisteist sugukonda, seega kolm neljandikku meile tuntud kaladest. Tüüpiline esindaja: tavaline ahven.”

“Kõlbab päris hästi süüa,” lausus Ned selle peale.

“Secundo47,” jätkas Conseil, “kõhuseis-uimelised, kelle kõhuuimed asuvad rinnauimedest tagapool kõhu all ega ole kinnitatud eesvöötme külge. See selts, kuhu kuulub enamik mageveekalu, jaguneb viide sugukonda. Tüüpilised esindajad: karpkala, haug.”

“Päh!” ütles kanadalane teatava põlgusega. “Mageveekalad!”

“Tertio48,” lausus Conseil, “kurguseis-uimeliste selts, kelle kõhuuimed asuvad rinnauimede all ning on vahetult kinnitatud eesvöötme külge. Siia kuulub neli sugukonda. Tüüpilised esindajad: panklestad, karelestad, kammeljad, taldkala jne.”

“Suurepärane! Suurepärane!” hüüdis vaalakütt, kes ei tahtnud vaadelda kalu muust kui ainult kokakunsti seisukohast.