Читать книгу 20 000 ljööd vee all - Jules Verne - Страница 7

Olgugi et kukkumine tabas mind ootamatult, säilitasin ma vägagi selge ettekujutuse kõigest, mis minuga toimus.

Kõigepealt kisti mind umbes kahekümne jala sügavusse vee alla. Ilma et kavatseksin end võrrelda Byroni või Edgar Poe’ga, kes on selle ala meistrid, võin siiski öelda, et olen hea ujuja ning see sukeldumine ei ehmatanud mind põrmugi. Paar tugevat jalatõuget tõid mu uuesti veepinnale.

Minu esimeseks mureks oli silmadega fregatti otsida. Kas meeskond märkas minu kadumist? Kas “Abraham Lincoln” oli teinud täispöörde? Kas kapten Farragut laseb paadi vette? Oli mul mingi lootus pääsemisele?

Kõikjal valitses pilkane pimedus. Märkasin tumedat kogu, mille tuhmuvad tuled kadusid ida suunas. See oli fregatt. Tundsin, et olin kadunud.

“Appi! Appi!” karjusin ma ja ujusin meeleheitlike tõmmetega “Abraham Lincolnile” järele.

Riided kleepusid mu keha ümber, halvasid mu liigutusi ja takistasid mind ujumast. Vajusin! Olin lämbumas…

“Appi!”

See oli mu viimne karje. Suu täitus veega. Rabeldes vajusin vetesügavusse…

Äkki haaras kellegi tugev käsi mind riietest. Ma tundsin, kuidas mind rebiti jõuliselt veepinnale, ning kuulsin kedagi mulle kõrva sosistavat: “Kui härra suvatseks mulle osutada äärmist lahkust ja toetuda mu õlale, siis võiks härra hoopis vabamalt ujuda.”

Haarasin ühe käega kinni oma ustava Conseil’ käsivarrest.

“Sina!” ütlesin vaid. “Sina!”

“Mina ise,” vastas Conseil, “alati härra käsutuses.”

“Nii et kokkupõrge paiskas ka sinu merre?”

“Sugugi mitte. Kuid olles härra teenistuses, ma järgnesin härrale.”

Tublile poisile näis see täiesti loomulik!

“Ja fregatt?” küsisin ma.

“Ah fregatt!” vastas Conseil, keerates end selili. “Arvan, et härra teeks hästi, kui ta sellele enam ei loodaks!”

“Mis sa ütlesid?”

“Ütlesin, et tol hetkel, kui ma merre hüppasin, kuulsin rooli juures mehi hüüdvat: “Vint ja rool on purustatud”…”

“Purustatud?”

“Jah! Koletis hammustas need puruks. Arvan, et see oli ainus avarii, mis “Abraham Lincolni” tabas. Meie jaoks aga on see väga ebameeldiv asjaolu, et laev on kaotanud juhitavuse.”

“Siis oleme kadunud!”

“Võib-olla,” vastas Conseil rahulikult. “Ometi on meil jäänud veel mõni tund. Selle aja jooksul võib üht kui teist ära teha!”

Conseil’ kõigutamatu külmaverelisus tõstis ka minu tuju. Ujusin jõulisemalt, kuid riided takistasid, otsekui oleks mind ümbritsenud tinakest, nii et enda veepinnal hoidmine muutus äärmiselt raskeks. Conseil märkas seda.

“Vahest härra lubaks mul teha väikese operatsiooni,” ütles ta ja, libistanud avatud taskunoa mu riietesse, lõikas need ülevalt alla lõhki. Mina ujusin samal ajal kahe eest.

Seejärel osutasin Conseil’le sama teene ning me jätkasime “purjetamist”, hoidudes teineteise lähedusse.

Ometi polnud meie olukord seetõttu vähem hirmsaks muutunud. Võib-olla polnud meie kadumist üldse märgatud, ja kui seda olekski tähele pandud, poleks fregatt saanud vastutuult meie juurde sõita, sest rool oli purustatud. Seega võisime loota ainult päästepaatidele.

Conseil kaalus rahulikult seda võimalust ja koostas sellest lähtudes meie tegevusplaani. Kummaline iseloom. See flegmaatiline poiss tundis end vees nagu omas kodus.

Niisiis otsustasime, et meie ainsaks pääsemisvõimaluseks on see, kui “Abraham Lincolni” päästepaadid meid välja õngitsevad. Seega pidime asja korraldama nii, et suudaksime neid võimalikult kaua oodata. Otsustasin, et meie jõu säästmiseks ei või seda üheaegselt raisata, ning me leppisime kokku järgmiselt: üks meist heidab selili ja püsib liikumatuna, jalad välja sirutatud, käed rinnal, teine tõukab teda samal ajal ujudes edasi. Oleksime siis vaheldumisi puksiiriks, mitte üle kümne minuti korraga. Sel viisil kordamööda ujudes võisime mõne tunni rohkem, võib-olla isegi päikesetõusuni vastu pidada.

Nõrk lootus! Kuid lootus on inimese südames nii tugevasti juurdunud! Pealegi olime kahekesi. Lõpuks võin kinnitada, nii uskumatu kui see ka ei näi, et kui väga ma püüdsingi eneses igasuguseid illusioone hävitada, kui väga ma püüdsingi meelt heita, ma ei suutnud seda!

Fregati ja vaala kokkupõrge oli toimunud umbes kella üheteistkümne paiku õhtul. Ma arvestasin, et päikesetõusuni tuleks meil ujuda ligemale kaheksa tundi. Kordamööda ujudes oli see äärmisel juhul teostatav. Meri oli vaikne ja väsitas meid vähe. Aeg-ajalt püüdsin tungida pilguga läbi ööpimeduse, mida valgustas fosforne, meie liigutustest häiritud veepind. Vaatlesin helendavaid laineid, mis põrkasid vastu mu käsivarsi ja mille sätendavat pinda katsid sinkjad laigud. Näis, nagu oleksime sattunud elavhõbedavanni.

Kella ühe paiku öösel valdas mind äärmine väsimus. Mu liikmed kangestusid ägedates krampides. Conseil pidi mind toetama ja mure meie olemasolu eest lasus nüüd üksnes temal. Peagi kuulsin, kuidas vaene poiss ähkis, ta hingetõmbed muutusid lühikesteks ja kiireteks. Mõistsin, et ta ei suuda enam kaua vastu pidada.

“Jäta mind! Jäta mind!” ütlesin talle.

“Härra maha jätta! Mitte iialgi!” vastas ta. “Loodan, et upun enne teda!”

Sel hetkel ilmus suure pilve serva tagant nähtavale kuu, mida tuul itta kihutas. Kogu merepind sätendas kuukiirte paistel. See heatahtlik valgus andis meile uut jõudu. Ajasin jälle pea püsti ning vaatasin ringi igasse ilmakaarde. Märkasingi fregatti. Ta asus meist viie miili kaugusel ja moodustas ainult mingi tumeda kogu, mille suurust oli raske hinnata. Ent paate polnud kusagil.

Tahtsin karjuda. Kuid milleks – niisugusesse kaugusesse! Ja minu punsunud huuled ei toonud kuuldavale ühtki heli. Conseil suutis siiski mõne sõna öelda ja ma kuulsin teda mitut puhku kordavat: “Appi! Appi!”

Olime hetke liikumatult ja kuulatasime. Ei tea, kas oli see suurest vererõhust tekkiv kohin kõrvus, kuid mulle näis, et mingi hääl vastas Conseil’ hüüdele.

“Kas kuulsid!” kähistasin.

“Jah! Jah!” vastas Conseil ning paiskas mereavarusse uue meeleheitliku appihüüde.

Seekord polnud enam võimalik eksida! Meile vastas inimese hääl! Kas oli see mõni õnnetu, kes viibis mahajäetuna keset ookeani, veel mõni kokkupõrkeohver? Pigem küll fregati päästepaadilt keegi, kes meid pimeduses hõikas.

Conseil toetus minu õlale, olgugi et mind oli juba haaramas täielik kangestus, ja viskus viimase jõupingutusega poole kehani veest välja ning langes täiesti jõuetuna tagasi.

“Mida sa nägid?”

“Nägin…” pomises ta, “nägin… aga parem ärme sellest räägime… peame säilitama kogu oma jõu!”

Mida ta küll võis näha? Siis aga, ma ei tea isegi miks, torkas mulle esmakordselt pähe mõte koletisest!.. Kuid see inimhääl? Nüüd pole ju enam need ajad, kus Joonad elasid valaskala kõhus!29

Conseil aga jätkas minu pukseerimist. Ta tõstis aeg-ajalt pead, vaatas enda ette ja hõikus. Sellele vastas hääl, mis näis üha lähenevat. Kuulsin seda vaevalt. Mu jõud oli lõpukorral. Sõrmed olid harali ja seetõttu ei pakkunud käed küllaldast tuge. Suu, mis oli kramplikult avatud, täitus soolase veega. Mind haaras kohutav külmatunne. Viimast korda tõstsin pead ja siis hakkasin vajuma…

Just sel hetkel puudutas mind mingi kõva asi. Klammerdusin selle külge. Tundsin, et mind kisti veepinnale, et mu rind sügavalt hingas, ja… kaotasin teadvuse.

Tänu tugevale hõõrumisele tulin nähtavasti varsti meelemärkusele ja avasin silmad pilukile.

“Conseil!” sosistasin.

“Kas härra kõlistas?” vastas Conseil.

Sel hetkel, kui viimane kuuvalgus kadus horisondi taha, märkasin üht nägu, mis ei olnud Conseil’ oma, kuid mille ma otsekohe ära tundsin.

“Ned!” hüüatasin ma.

“Tema ise, mu härra, ajab parajasti oma preemiat taga!” vastas kanadalane.

“Kas kokkupõrge paiskas teid fregatilt merre?”

“Jah, härra professor, kuid mul läks õnnelikumalt kui teil, sest peaaegu otsekohe õnnestus mul maabuda ühel ujuval saarekesel.”

“Missugusel saarekesel?”

“Õigemini öelda – meie hiigelnarvalil!’’

“Rääkige selgemini, Ned.”

“See tähendab, et ma sain peagi aru, miks mu harpuun ei tunginud selle looma keresse, vaid libises tema nahal.”

“Mispärast, Ned, mispärast?”

“Seepärast, härra professor, et see elajas on tehtud terasplaatidest.”

Siinkohal pean end koguma, oma mälu värskendama ning oma seniseid tõekspidamisi revideerima.

Kanadalase viimased sõnad pöörasid mu ajus äkitselt kõik pahupidi. Ajasin end silmapilkselt püsti selle olendi või eseme turjal, mis, olgugi poolenisti vee all, oli meile varjupaigaks. Katsusin teda jalaga. See oli ilmselt kõva aine ning sugugi mitte see pehme mass, millest koosneb suurte vees elunevate imetajate keha.

Kuid see kõva aine võis olla ka sarvainest kilp, nagu see esineb eelajaloolistel loomadel, ja ma olin valmis teda liigitama kahepaiksete roomajate hulka nagu kilpkonnad ja alligaatorid.

Aga ei! Mind kandev selg oli libe ja läikiv ning ilma soomusteta. Lüües oli tal metalne kõla ja nii uskumatu kui see ka ei ole, näis ta olevat tehtud terasplaatidest.

Polnud mingit kahtlust! Tuli lihtsalt tunnistada, et see loom, koletis või loodusnähtus, mis lõi teadusilmas laineid, mis oli rabanud ja ninapidi vedanud mõlema poolkera meremeeste kujutlusvõimet, oli veel midagi hoopis põrutavamat – see oli inimeste kätetöö.

Ka kõige muinasjutulisema, kõige mütoloogilisema olendi avastamine poleks mind suutnud sel määral üllatada. Kui looja teeb imesid, siis pole selles midagi erakordset. Ent äkki oma silmaga näha, kuidas inimene on salapärasel viisil teostanud midagi võimatut – see võib tõesti mõistuse sassi viia.

Võis kõhklemata öelda, et viibisime mingisuguse allveelaeva turjal, mis kujutas endast, niipalju kui ma suutsin otsustada, tohutut terasest kala. Ned Landi otsus oli ses suhtes õige. Meil Conseil’ga jäi üle ainult see omaks võtta.

“Kuid säärasel juhul peab sel aparaadil olema mingi liikumapanev mehhanism ja meeskond selle teenimiseks,” ütlesin ma.

“Selge see,” vastas vaalakütt, “ja ometi pole ta nende kolme tunni jooksul, mis ma selle ujuva saare pinnal viibin, veel mingit elumärki andnud.”

“Kas see laev pole siis liikunud?”

“Ei, härra Aronnax. Ta laseb end lainetel õõtsutada, kuid ise ta ei liigu.”

“Ometi teame päris kindlasti, et tal on suur liikumiskiirus. Kuna kiiruse saavutamiseks on vaja masinat, masina juhtimiseks aga masinisti, siis teen ma järelduse… et oleme päästetud.”

“Hm!” tegi Ned väga kahtlevalt.

Otsekui minu väidete kinnituseks hakkas just sel hetkel kummalise aparaadi taga vesi sulisema. Oli ilmne, et see oli vint, mis käima hakates laeva liikuma pani. Vaevalt jõudsime klammerduda laeva ülaosa külge, mis umbes kaheksakümmend sentimeetrit veest välja ulatus. Meie õnneks ei olnud laeva kiirus eriti suur.

“Niikaua kui ta sõidab horisontaalselt, pole mul selle vastu midagi,” pomises Ned Land. “Aga kui tal peaks tulema tuju sukelduda, siis ei paku ma oma naha eest küll paari dollaritki!”

Kanadalane oleks võinud vähemgi pakkuda. Oli viimane aeg ühendusse astuda aparaadi sisemusse sulgunud olenditega, kes nad ka ei oleks. Otsisin tema välispinnalt mingisugust ava, ukseplaati või “luuki”, nagu meremehed ütlevad, kuid needid, millega terasplaadid olid liitekohtadest tugevasti ühendatud, olid kõikjal ilusti ühetaoliselt reas.

Pealegi kadus siis kuu ja me jäime pilkasesse pimedusse. Tuli oodata valget, et leida võimalust allveelaeva sisemusse tungimiseks. Seega olenes meie elu üksnes laeva juhtivate salapäraste tüürimeeste tujust ja kui neil oleks pähe tulnud sukelduda, oleksime olnud kadunud! See võimalus välja arvatud, ei kahelnud ma, et meil õnnestub nendega ühendusse astuda. Ja tõepoolest, kui nad endile vajalikku õhku just ise ei valmistanud, siis pidid nad oma õhutagavara uuendamiseks paratamatult aeg-ajalt veepinnale tulema. Järelikult pidi olema mingi ava, mis ühendas laeva sisemust välisõhuga.

Mis puutus lootusesse, et kapten Farragut meid päästab, siis tuli sellest täielikult loobuda. Liikusime lääne suunas minu arvestuse järgi võrdlemisi mõõduka kiirusega, mis ei ületanud kahtteistkümmend miili tunnis. Propelleri tiivad peksid laineid matemaatilise korrapärasusega ja tõusid aeg-ajalt üle veepinna, paisates sädelevat vett kõrgele õhku.

Kella nelja paiku hommikul allveelaeva kiirus suurenes. Hädavaevu suutsime piitsutavate lainete käes sellele keerisetaolisele veevoolule vastu pidada. Õnneks sattus Nedile pihku lai rõngas, mis oli kinnitatud teraskala seljale, ja meil õnnestus tugevasti selle külge klammerduda.

Viimaks jõudis see pikk öö lõpule. Mu mälestused on liiga katkendlikud, et taaselustada kõiki muljeid. Mulle meenub ainult väike üksikasi. Mõningail vaiksemail hetkil arvasin kuulvat ebamääraseid helisid, mingit põgusat harmooniat, mida tekitasid kuskilt kaugelt kostvad akordid. Milliseid saladusi küll varjas endas see allveelaev, millele kogu maailm asjatult lahendust otsis? Millised olendid võisid selles kummalises laevas elada? Missugune mehaaniline jõuallikas võimaldas tal liikuda säärase kiirusega?

Saabus päev. Hommikune udu, mis meid ümbritses, hakkas peagi hõrenema. Asusin tähelepanelikult uurima laeva keret, mille ülemine osa moodustas lameda horisontaaltasapinna, kui ma äkki tundsin end vähehaaval vajuvat.

“Ah te põrgulised!” hüüdis Ned Land, lüües jalaga vastu kõmisevat terasplaati. “Avage ometi, külalislahkuseta meresõitjad!”

Keset vindi kõrvulukustavat mürinat oli äärmiselt raske end kuuldavaks teha. Õnneks siiski laeva sukeldumine lakkas.

Allveelaeva sisemusest kostis äkki raua valju raginat. Üks plaat kerkis üles ning mehe pea ilmus nähtavale, tõi kuuldavale veidra karjatuse ja kadus otsekohe.

Mõne hetke pärast ilmusid vaikselt kaheksa tugevat kaetud näoga meest ja lohistasid meid oma kohutavasse masinasse.