Читать книгу 20 000 ljööd vee all - Jules Verne - Страница 4

Kapten Farragut oli hea meremees ja vääris fregatti, mida ta juhtis. Ta oli kokku kasvanud laevaga, mille hingeks ta oli. Kohutav vaalaline ei kutsunud temas esile mingeid kahtlusi ning ta ei lubanud, et laeva pardal oleks looma üle vaieldud. Ta uskus sellesse, nagu mõned vanaeided usuvad leviaatanisse25 – religioosselt, mitte mõistusega. Koletis on olemas ja tema vabastab sellest mered, nii oli ta vandunud. Ta oli omamoodi Rhodose rüütel, uus Dieudonné de Gozon, kes läks vastu oma kodusaart laastavale maole. Emba-kumba, kas kapten Farragut tapab narvali või narval tapab tema, keskteed siin ei olnud.

Laeva ohvitserid jagasid oma komandöri arvamust. Et selles veenduda, oli vaja ainult kuulata, kuidas nad vestlesid, vaidlesid, tülitsesid, arvutasid välja kohtumise võimalusi narvaliga ja vaatlesid ookeani mõõtmatuid avarusi. Enam kui üks neist läks vabatahtlikult valvesse bramtengi saalinguile – teenistus, mille ta oleks ära neednud igas teises olukorras. Niikaua kui päike püsis taevas, olid kõik mastid täis madruseid, kes ei suutnud oma kohal püsida, otsekui oleksid tekilauad nende jalgu kõrvetanud. Ja ometi oli “Abraham Lincoln” veel kaugel Vaikse ookeani kahtlastest vetest.

Mis puutub meeskonda, siis ei soovinud see muud, kui ainult narvalit kohata, teda harpuuniga tabada, ta pardale vinnata ja tükeldada. Kõik jälgisid merd terava tähelepanuga. Kõneles ju kapten Farragut teatavast kahe tuhande dollari suurusest summast, mis oli määratud sellele, kes looma esimesena märkab, olgu see siis junga, madrus, pootsman või ohvitser. Võib kujutleda, kuidas “Abraham Lincolni” pardal silmi pingutati.

Mis minusse puutub, siis ei jäänud ma teistest sugugi maha ega usaldanud kellelegi oma igapäevaseid vaatlusi. Sada korda õigem oleks olnud meie laeva nimetada “Argoseks”26. Conseil oli ainuke, kes oma ükskõiksusega näis protesteerivat selle vastu, mis meid kõiki haaras, ning tekitas seega ebakõla laevas valitsevas üldises vaimustuses.

Nagu mainisin, oli kapten Farragut oma laeva hoolikalt varustanud vajalike riistadega hiiglasliku vaalalise püüdmiseks. Ükski vaalapüügilaev polnud selleks paremini relvastatud. Meil olid olemas kõik tuntud püügiriistad alates käsiharpuunist kuni tulirelvadest lastavate, kidadega varustatud noolteni ja lõhkekuulidega jahipüssideni. Laeva käilas seisis täiendatud konstruktsiooniga, erilise paksuseinalise toruga ning väikese kaliibriga tagantlaetav suurtükk, mille mudel peab olema välja pandud 1867. aasta maailmanäitusel. See väärtuslik relv oli ameerika päritolu ja võis eriliste raskusteta paisata neljakilose koonusekujulise mürsu keskmiselt kuueteistkümne kilomeetri kaugusele.

Seega ei puudunud “Abraham Lincolni” pardalt ükski hävitusvahend. Kuid seal oli midagi veel väärtuslikumat – Ned Land, vaalapüüdjate kuningas.

Ned Land oli kanadalane, kellele tema ebatavalise osavuse tõttu polnud sellel ohtlikul alal võrdset. Täpsus ja külmaverelisus, julgus ja kavalus – kõik need omadused esinesid tema juures kõige kõrgemal määral. Tema harpuuni eest võis eluga pääseda ainult mõni väga kaval vaal või kašelott.

Ned Land oli umbes neljakümneaastane suurt kasvu, üle kuue inglise jala pikk, tugeva kehaehitusega mees. Ta oli tõsise ilmega ja sõnakehv, mõnikord aga äge ja sattus kergesti raevuhoogu, kui talle vastu vaieldi. Kogu tema isik äratas tähelepanu, eriti aga ta terav pilk, mis erakordselt rõhutas tema näojooni. Arvan, et kapten Farragut tegi targasti, kui värbas selle mehe oma laevale. Oma terava silma ja osava käega oli ta üksinda niisama palju väärt kui terve meeskond. Ma ei oska teda millegagi paremini võrrelda kui võimsa teleskoobiga, mis ühtlasi kujutab endast alati ka laskevalmis kahurit.

Kes ütleb – kanadalane, ütleb – prantslane. Kui endassetõmbunud Ned Land ka ei olnud, pean siiski tunnistama, et minu vastu tundis ta teatud poolehoidu. Kindlasti äratas temas huvi minu rahvus. See andis talle võimaluse kõnelda, mulle aga kuulata vana, Rabelais’ aegset prantsuse keelt, mida veel praegugi mõnes Kanada maakolkas kõneldakse. Vaalaküti perekond oli pärit Quebecist ning tuntud tublide kaluritena juba sellest ajast, kui see linn kuulus veel Prantsusmaale.

Nedile hakkas üha rohkem meeldima minuga vestelda, mina aga armastasin kuulata lugusid tema seiklustest polaarmeredel. Suure loomuliku luuleandega jutustas ta oma kalastusretkedest ja võitlustest. Tema lood olid eepilist laadi ning ma kujutlesin end kuulavat mõnd Kanada Homerost, kes esitab põhjamaade “Iliast”.

Kirjeldan oma kartmatut seltsimeest sellisena, nagu ma teda praegu tunnen. Meist on vahepeal saanud vanad sõbrad, keda ühendab see murdmatu sõprus, mis tekib ja karastub kõige kohutavamais katsumustes. Ah, mu vahva Ned! Mul pole muud soovi, kui elada veel sada aastat, et sind kauem mäletada!

Nüüd aga – mida arvas Ned Land mereelukast? Pean tunnistama, et ta põrmugi ei uskunud narvalisse, olles seega ainuke mees pardal, kes üldist veendumust ei jaganud. Ta hoidus isegi küsimust puudutamast, nii et pidasin tarvilikuks seda ise parajal juhul teha.

Suurepärasel 30. juuni õhtul, seega kolm nädalat pärast meie väljasõitu, asus fregatt Kap Blanco geograafilisel laiusel, kolmekümne miili kaugusel Patagoonia rannikust. Olime ületanud Kaljukitse pöörijoone ja Magalhãesi väinani oli veel vähem kui seitsesada miili. Enne kui möödub nädal, künnab “Abraham Lincoln” Vaikse ookeani voogusid.

Istusime Ned Landiga ahtris, jutlesime mitmesugustest asjadest ning vaatlesime salapärast merd, mille sügavused on seni jäänud inimese pilgule kättesaamatuks. Juhtisin jutu suurema vaevata hiigelnarvalile, kaaludes mitmesuguseid võimalusi, millest olenes meie ekspeditsiooni edu või nurjumine. Kui nägin, et Ned laseb mul kõnelda, ise midagi lausumata, esitasin otsese küsimuse:

“Kuidas on see võimalik, Ned, et te ei ole veendunud vaalalise olemasolus, keda me jälitame? Kas teil on siis mingeid erilisi põhjusi seda mitte uskuda?”

Vaalakütt vaatles mind mõne hetke vaikides, enne kui vastas, lõi siis endale harjunud kombel käega laubale, sulges silmad nagu selleks, et end koguda, ja lausus lõpuks: “Küllap ikka, härra Aronnax.”

“Teie kui elupõline vaalapüüdja, Ned, olete ometi suurte meres elavate imetajatega harjunud, teie kujutlusvõime peaks hõlpsasti omaks võtma hüpoteesi tohututest vaalalistest, teie peaksite olema viimane, kes selles kahtleb!”

“Selles asjas te küll eksite, härra professor,” vastas Ned, “Sest kui asjatundmatud inimesed usuvadki erakordsetesse komeetidesse, mis läbivad maailmaruumi, või siis veeuputuseelsetesse koletistesse, kes elavad maakera sisemuses, siis olgu sellega kuidas on, kuid astronoomid ja geoloogid ei usu ometi sääraseid väljamõeldisi. Nii ka vaalapüüdjad. Olen oma elus jahti pidanud paljudele vaalalistele, aga nii suured ja hästi varustatud kui nad ka pole, poleks nad iialgi suutnud oma saba ja sarvedega purustada auriku terasplaate.”

“Aga, Ned, eks kõnelda ju laevadest, millest narvali kihv on täiesti läbi tunginud?”

“Võimalik, et need olid puulaevad,” vastas kanadalane, “kuid ma pole seda kunagi näinud. Seni kui pole vastupidiseid tõendeid, eitan ma, et vaalad, kašelotid või narvalid võiksid tekitada niisuguseid purustusi.”

“Kuulake mind, Ned…”

“Ei, härra professor, ei. Kõike mida soovite, ainult mitte seda. Võib-olla on see mõni hiigelpolüüp?..”

“See on veelgi võimatum, Ned. Polüüp ehk peajalgne on vaid mollusk, limune, ja see nimi ise osutab aine vähesele vastupidavusele, millest ta koosneb. Olgu ta kas või viiesaja jala pikkune, see polüüp, aga kui ta ei kuulu selgroogsete klassi, siis on ta ikkagi täiesti ohutu niisugustele laevadele nagu “Scotia” või “Abraham Lincoln”. Seega tuleb kraakenite ja teiste taoliste monstrumite vägitegusid pidada ikkagi muinasjuttudeks.”

“Seega siis, härra loodusteadlane,” jätkas Ned küllaltki pilklikul toonil, “jääte uskuma tohutu suure vaalalise olemasolusse…?”

“Jah, Ned, kordan seda teile veendumusega, mis põhineb asjade loogikal. Usun võimsa kehaehitusega imetaja olemasolusse, kes kuulub selgroogsete alamhõimkonda, nagu vaalad, kašelotid ja delfiinid, ning omab äärmiselt suure löögijõuga sarvjat kihva.”

“Hm!” tegi vaalakütt ja raputas pead sellise näoga, et nagunii ei lase ta end veenda.

“Pange tähele, auväärt kanadalane,” jätkasin ma, “et kui taoline loom on olemas, kui ta elutseb ookeani põhjas ja viibib mitme miili sügavuses vee all, siis peab tal ilmtingimata olema niisugune organism, mille tugevust on üldse raske millegagi võrrelda.”

“Ja mispärast peaks tal nii tugev organism olema?”

“On vaja tohutut jõudu, et viibida sügavates veekihtides ja taluda vee rõhumist.”

“Kas tõesti?” küsis Ned ja vaatas mulle silma pilgutades otsa.

“Aga muidugi, ja mõningad arvud tõestavad teile seda suurema vaevata.”

“Ah arvud või?” ühmas Ned. “Arvudega võib kõike teha!”

“Äriasjus küll, kuid mitte matemaatikas. Parem kuulake mind, Ned. Oletame, et õhurõhule vastab kolmekümne kahe jala kõrguse veesamba raskus. Tegelikult on veesamba kõrgus küll veidi väiksem, sest merevee erikaal on suurem magevee omast. Hästi! Kui te nüüd sukeldute, Ned, siis kui mitu korda kolmekümne kahe jala sügavuses te viibite, nii mitu korda tugevamat survet õhurõhuga võrreldes peab taluma teie keha. See aga tähendab seda, et nii mitu kilogrammi on rõhumine teie keha välispinna igale ruutsentimeetrile. Järelikult on kolmesaja kahekümne jala sügavuses rõhk kümme atmosfääri, kolme tuhande kahesaja jala sügavuses – sada atmosfääri ja kolmekümne kahe tuhande jala, see on umbes kahe ja poole ljöö sügavuses – tuhat atmosfääri. See aga tähendab, et kui te saavutaksite ookeanis niisuguse sügavuse, siis langeb teie keha välispinna igale ruutsentimeetrile tuhandekilone surve. Aga kas te teate ka, armas Ned, mitu ruutsentimeetrit on teie keha pindala?”

“Ei tea arvatagi, härra Aronnax.”

“Umbes seitseteist tuhat.”

“Nii palju?”

“Kuna tegelikult on õhurõhk veidi suurem kui üks kilogramm ruutsentimeetrile, siis teil oma seitsmeteistkümne tuhande ruutsentimeetriga tuleb praegu taluda survet, mis võrdub seitsmeteistkümne tuhande viiesaja kuuekümne kaheksa kilogrammiga.”

“Ilma et ma seda märkaksin?”

“Ilma et te seda märkaksite. Ja kui see teid ei lömasta, siis ainult seepärast, et õhk rõhub seestpoolt väljapoole sama tugevusega. Sellest siis ka sise- ja välisrõhu täielik võrdsus, mis teineteist tasakaalustades võimaldavad hõlpsasti taluda atmosfääri survet. Vees aga on lood hoopis teisiti.”

“Jah, nüüd ma mõistan,” ütles Ned, kes oli muutunud tähelepanelikumaks, “sest vesi, mis meid ümbritseb, ei tungi meie sisemusse.”

“Täpselt nii, Ned. Seega kolmekümne kahe jala sügavuses allpool veepinda on rõhk 17 568 kilogrammi, 320 jala sügavuses aga kümme korda suurem, seega 175 680 kilogrammi, kolme tuhande kahesaja jala sügavuses – sada korda tugevam, seega 1 756 800 kilogrammi, ja lõpuks kolmekümne kahe tuhande jala sügavuses tuhat korda tugevam, mis teeb 17 568 000 kilogrammi. See aga tähendab, et teid litsutakse laiaks nagu vesipressi plaatide vahel!”

“Kurat võtku!” ütles Ned.

“Niisiis, mu auväärt vaalakütt, kui mitmesaja meetri pikkused ning vastava paksusega selgroogsed suudavad taluda nii suurt sügavust hoolimata sellest, et nende keha pindala on mitu miljonit ruutsentimeetrit, siis peavad nad olema suutelised taluma survet, mis ulatub miljarditesse kilogrammidesse. Arvutage siis ise välja, milline peab olema nende luustiku tugevus, nende organismi võimsus, et välja kannatada nii suurt survet!”

“Nad peavad sellisel juhul olema tehtud kaheksatollistest terasplaatidest nagu soomusfregatidki,” vastas Ned.

“Teil on õigus, Ned, ja mõelge nüüd hävitustööle, mida võib põhjustada säärane mass, kui ta kiirrongi kiirusega vastu laevakeret tormab.”

“Jah… tõepoolest… võib-olla,” vastas kanadalane, lüües minu toodud arvude mõjul kõikuma, kuid tahtmata veelgi alistuda.

“Tore, kas ma veensin teid?”

“Te veensite mind ainult selles, härra loodusteadlane, et kui niisugused loomad merepõhjas elaksid, siis peaksid nad olema nii tugevad, nagu te ütlesite.”

“Aga kui neid pole, kangekaelne vaalakütt, kuidas seletaksite säärasel juhul “Scotiaga” juhtunud õnnetust?”

“Võib-olla on see…” alustas Ned kõhklevalt.

“Minge ikka!”

“Seepärast et… see pole tõsi!” ütles kanadalane lõpuks, korrates enese teadmata Arago27 kuulsat lauset.

Kuid see vastus kõneles ainult vaalaküti kangekaelsusest ja ei millestki muust. Sellel päeval ei viinud ma asja kaugemale. “Scotiaga” toimunud katastroofi ei saanud eitada. Lekk oli olemas, sest teda oli vaja sulgeda. Arvan, et augu olemasolu ei vaja kindlamat tõestust. Seejuures oli see lekk vaid asja üks külg, sest teda polnud tekitanud ei karid ega veealused relvad. Järelikult pidi selle olema põhjustanud mingi looma terav kihv.

Seega minu arvates, kui lähtuda ülaltoodud arutlustest, pidi see loom kuuluma selgroogsete alamhõimkonda, imetajate klassi ning vaalaliste seltsi. Mis puutub looma sugukonda, siis olgu ta siis vaal, kašelott või delfiin; samuti jäi tema kuuluvus mingisse perekonda veel lahtiseks ning pidi selguma edaspidi. Selleks tuli loom lahata, milleks omakorda oli vaja ta kinni püüda, aga enne seda oli tarvis teda harpuuniga tabada ja see oli Ned Landi asi. Selleks et teda harpuuniga tabada, oli vaja teda näha, mis oli meeskonna ülesanne. Viimane aga olenes omakorda juhusest.