Читать книгу 20 000 ljööd vee all - Jules Verne - Страница 13

Mõne hetke pärast istusime salongis diivanil, sigarid suus. Kapten asetas minu ette joonised, mis kujutasid “Nautiluse” läbilõikeid eest-, pealt- ja külgvaates, ning alustas kirjeldamist: “Siin, härra professor, näete laeva mitmesuguseid läbilõikeid. Ta kujutab endast piklikku silindrit, mille otsad on koonusekujulised. See tuletab väga meelde sigarit – kuju, mis ongi juba Londonis kasutusele võetud enamiku taoliste konstruktsioonide juures. Selle sigari pikkus ühest otsast teise on täpselt seitsekümmend meetrit, tema suurim laius kaheksa meetrit. Pikkuse ja laiuse suhe pole seega kümme ühe vastu nagu teie suurtel kiiraurikutel, kuid ta on küllaldane selleks, et kõrvale surutud vesi libiseks kergesti ta pinnal ega takistaks liikumist.

Nende kahe mõõtme abil võite väga lihtsalt välja arvutada “Nautiluse” pindala ja ruumala. Välispinna suurus on tuhat üksteist ja nelikümmend viis sajandikku ruutmeetrit. Ruumala on tuhat viissada ja kaks kümnendikku kuupmeetrit, seega täieliku sukeldumise juures on tema kaal ja veeväljasurve tuhat viissada kuupmeetrit ehk tonni. Kui ma seda allveelaeva kavandasin, tahtsin, et ujudes oleks üheksa kümnendikku temast vee all ja ainult üks kümnendik ulatuks üle veepinna. Sellisel juhul oleks tema veeväljasurve ainult üheksa kümnendikku oma ruumalast ehk tuhat kolmsada viiskümmend kuus kuupmeetrit ja tema kaal sama palju tonne. Nii ei tohtinud ma “Nautilust” antud mõõtmete järgi konstrueerides seda kaalu ületada.

“Nautilusel” on kaks keret, sisemine ja välimine, mis on omavahel ühendatud T-raudadega. See annab talle erakordse tugevuse. Tänu niisugusele kambrilisele ehitusele on ta survele niisama vastupidav, nagu oleks ta ühest tükist ja seest täis. Selline laevakere ei saa järele anda, kuna ta seisab koos mitte neetide abil, vaid iseenesest, kusjuures osade kokkumonteerimine on esmaklassiline. See võimaldab tal vastu panna ka kõige tormisematele meredele. Mõlemad “Nautiluse” kered on valmistatud terasplaatidest, mille erikaal on seitse ja kaheksa kümnendikku korda suurem vee erikaalust. Sisemise paksus on üle viie sentimeetri ning ta kaalub kolmsada üheksakümmend neli ja üheksakümmend kuus sajandikku tonni. Väliskere, mille juurde kuulub viiekümne sentimeetri kõrgune ja kahekümne viie sentimeetri laiune kiil – mis ise juba kaalub kuuskümmend kaks tonni –, mootorid, ballast, mitmesugused seadeldised, sisemised vaheseinad ja toed, kõik see kaalub kokku üheksasada kuuskümmend üks ja kuuskümmend kaks sajandikku tonni. Liites sellele kolmsada üheksakümmend neli ja üheksakümmend kuus sajandikku tonni, saamegi nõutavad tuhat kolmsada viiskümmend kuus ja nelikümmend kaheksa sajandikku tonni. On see arusaadav?”

“Täiesti arusaadav,” vastasin.

“Niisiis kui “Nautilus” sellises kaalus asub veepinnal, siis ulatub üks kümnendik temast välja. Kui nüüd minu käsutuses oleksid veereservuaarid, mille mahutavus vastaks sellele kümnendikule ehk saja viiekümnele ja seitsmekümne kahele sajandikule tonnile, siis pärast nende täitmist veega oleks allveelaeva veeväljasurve tuhat viissada seitse tonni ja ta vajuks täiesti vee alla. Nii see tegelikult toimubki, härra professor. Need reservuaarid on olemas ja asuvad laeva ninapoolses alumises osas. Kui ma avan kraanid, siis täituvad nad veega ja laev vajub vee alla.”

“Hästi, kapten, kuid siin põrkame suurtele raskustele. Seda ma mõistan täiesti, et te vee alla vajute, aga kui te tahate sukelduda veelgi sügavamale, kas siis ei suru vesi teie laeva alt üles tugevusega, mis võrdub ühele atmosfäärile iga kolmekümne jala kohta, seega umbes ühele kilogrammile ruutsentimeetri kohta?”

“Täpselt, mu härra.”

“Järelikult tuleb teil terve “Nautilus” veega täita, sest suurtesse sügavustesse sukeldumiseks ei näe ma muud võimalust.”

“Härra professor,” vastas kapten Nemo, “ei tohi segi ajada staatikat ja dünaamikat, muidu võite suuri vigu teha. Selleks et ookeanisügavustesse tungida, on tegelikult vaja üpris vähe jõudu kulutada, sest kehadel on kalduvus muutuda “süvamerelisteks”. Kuulake minu seletust.”

“Kuulan teid, kapten.”

“Kui ma tahtsin “Nautiluse” sukeldumiseks vajalikku kaalu määrata, siis tuli mul uurida merevee ruumala vähenemist olenevalt sellest, kui sügaval antud veekiht asub.”

“Täiesti selge,” laususin selle peale.

“Seejuures on teada, et vesi on, olgugi väga väikesel määral, aga siiski – kokkusurutav. Kõige viimaste arvutuste põhjal väheneb tema ruumala ainult ühe neljasaja kolmekümne kuue kümnemiljondiku võrra, kui rõhk tõuseb ühe atmosfääri võrra, tähendab, kui veekiht asub kolmekümne jala võrra sügavamal. Tuhandemeetrise sügavuse juures arvestaksin vastava veesamba survet sajale atmosfäärile, mis annab ruumala vähenemise ühe neljasaja kolmekümne kuue sajatuhandiku võrra. Seega peaksin kaalu sel määral suurendama, et allveelaev tuhande viiesaja seitsme ja kahe kümnendiku tonni asemel kaaluks tuhat viissada kolmteist ja seitsekümmend seitse sajandikku tonni. Järelikult suureneks kaal ainult kuue tonni ja viiekümne seitsme sajandiku võrra.”

“Ainult?”

“Ainult, härra Aronnax, ja seda arvestust on kerge kontrollida. Seejuures on mul sajatonnise mahutavusega tagavarareservuaarid, nii et võin sukelduda üsna suurtesse sügavustesse. Kui ma tahan taas veepinnale tõusta, siis piisab ainult tagavarareservuaaride tühjendamisest. Kui ma aga tahan, et “Nautilus” tõuseks ühe kümnendiku võrra üle veepinna, siis pean kõik reservuaarid täielikult tühjendama.”

Mul polnud midagi vastu öelda arutlustele, mis tuginesid kindlatele arvudele.

“Nõustun teie arvutustega, kapten, ning minu poolt oleks ebaviisakas eitada seda, mida praktika iga päev tõestab. Kuid mulle tundub, et siin tekivad reaalsed raskused.”

“Millised, mu härra?”

“Tuhande meetri sügavuses on surve “Nautiluse” seintele sada atmosfääri. Kui te nüüd tahate oma lisareservuaarid allveelaeva kaalu kergendamiseks ja pinnale tõusmiseks tühjendada, siis peavad teie pumbad ületama surve, mis on sada kilogrammi ruutsentimeetrile. Selleks vaja võimsust…”

“Mida ainult elekter on võimeline andma,” ütles kapten Nemo kiiresti. “Kordan teile, mu härra, et minu elektrimootorite võimsus on peaaegu piiritu. “Nautiluse” pumbad on erakordselt tugevad, milles võisite isiklikult veenduda, kui kaks veejuga koskedena “Abraham Lincolni” tekile langesid. Lisareservuaare kasutan ma muide ainult keskmiste sügavuste, see on tuhande viiesajast kuni kahe tuhande meetri saavutamiseks, sedagi peamiselt masinate säästmiseks. Kui mul aga tuleb tahtmine külastada ookeani sügavamaid kihte nii umbes kahe või kolme miili sügavuses, siis kasutan ma selleks mõneti aeganõudvamaid, kuid niisama kindlaid meetodeid.”

“Milliseid nimelt, kapten?” küsisin.

“Sellega seoses pean teile muidugi seletama, kuidas “Nautilust” juhitakse.”

“Ootan kannatamatult, et seda teada saada.”

“Selleks, et pöörata laeva tüürpoordi või pakpoordi, seega ristlemiseks horisontaalses tasapinnas, kasutan ma tavalist, laia lehega tüüri laeva ahtris, mida pööratakse rooliratta ja plokkide abil. Kuid ma võin “Nautilust” juhtida ka vertikaalses tasapinnas – alt üles ja ülevalt alla – kahe liikuva pinna abil, mis on kinnitatud laeva kummalegi küljele veeliini kohale. Neid kaldpindu liigutavad laeva sees olevad võimsad hoovad, mille abil neile vajalik kallak antakse. Kui nad on laeva suhtes paralleelsed, siis liigub viimane horisontaalselt. Kui aga juhtpinnad asuvad kaldu, siis vastavalt nende kallakule sukeldub “Nautilus” oma propelleri toimel mööda diagonaali nii sügavale, kui see osutub mulle vajalikuks, või tõuseb veepinnale. Kui ma aga tahan kiiremini veepinnale jõuda, siis lülitan propelleri välja ning veesurve tõstab “Nautiluse” otse üles, nagu õhk vesinikuga täidetud õhupalli.”

“Braavo, kapten!” hüüdsin ma. “Kuid mil viisil suudab roolimees vee all teie poolt antud kurssi hoida?”

“Roolimees asub kumerläätsekujuliste läbipaistvate klaasseintega ruumis, mis “Nautiluse” kere ülemisest osast välja ulatub.”

“Klaasid, mis niisuguse tohutu surve all ei purune?”

“Täpselt nii. Olgugi et kristall löögi mõjul kergesti puruneb, on ta siiski väga vastupidav. Elektrivalguse abil Põhjameres 1864. aastal teostatud kalapüügi kogemused näitasid, et ainult seitsme millimeetri paksused klaasläätsed talusid kuni kuueteistkümneatmosfäärilist survet, olgugi et neid läbistasid ebaühtlaselt soojendavad kiired. Klaasid, mida mina tarvitan, on keskelt kahekümne ühe sentimeetri paksused, seega kolmkümmend korda paksemad.”

“Nõustun teiega, kapten Nemo, kuid nägemiseks on vaja valgust. Tekib küsimus, kuidas te merepõhja täielikus pimeduses…”

“Roolikambri taga asub võimas helgiheitja, mille kiired valgustavad vett poole miili kaugusele.”

“Braavo, kapten, kolm korda braavo! Nüüd ma mõistan, kust tuli selle arvatava narvali helendamine, mis teadlastele rahu ei andnud! Niisugusel juhul küsiksin teilt, kas “Nautiluse” kokkupõrge “Scotiaga”, mis lõi nii suuri laineid, toimus juhuslikult?”

“Täiesti juhuslikult, mu härra. Sõitsin parajasti kahe meetri sügavuses, kui kokkupõrge toimus. Siis aga nägin, et sellel polnud mingeid tõsisemaid tagajärgi.”

“Ei mingeid, mu härra, aga teie kohtumine “Abraham Lincolniga”?”

“Härra professor, mul on vahva Ameerika sõjalaevastiku ühest parimast fregatist väga kahju, aga kui ta mind ründas, siis pidin end kaitsma! Ometi piirdusin ma üksnes sellega, et muutsin ta võimetuks mind edaspidi kahjustama. Lähimas sadamas parandab ta oma vigastused suurema vaevata.”

“Ah, kapten,” hüüdsin veendunult, “teie “Nautilus” on tõesti suurepärane laev!”

“Jah, härra professor,” vastas kapten Nemo märgatava liigutusega hääles, “armastan teda, nagu oleks ta liha minu lihast ja veri minu verest! Kui teie laevadel valitseb kõikjal hädaoht, sest nad on antud ookeani meelevalda, ookeani, mis sisendab eelkõige kuristikutunde, nagu seda väga hästi on väljendanud hollandlane Jansen, siis vee all ja “Nautiluse” pardal pole inimesel vaja enam midagi karta. Ei vee muljumist suurtes sügavustes, sest selle laeva kahekordne kere on rauast tugevam, ei niisugust taglast, mida lainetus kulutab, purjesid, mida tuul puruks rebib, ei mingeid katlaid, mis auru survel lõhkevad, ega ka tuleohtu, sest see aparaat on tehtud mitte puust, vaid terasplaatidest. Siin pole vaja ka sütt, mille tagavarad kuluvad, sest jõuallikaks on elekter. Samuti pole karta kokkupõrkeid, vähemalt niikaua, kui ta on ainus laev, mis sõidab vee all, ega ka torme, sest mõni meeter allpool merepinda valitseb absoluutne vaikus! Vaadake, mu härra, see siin on laev selle sõna tõelises mõttes! Kui on tõsi, et konstruktoril on rohkem usku tema poolt projekteeritud laevasse kui selle ehitajal inseneril, viimasel aga rohkem usku kui laeva kaptenil, siis te mõistate ometi, millise andumusega ma usaldan end “Nautiluse” hoolde, olles ühtlasi tema kapten, ehitaja ning konstrueerija!”

Kapten Nemo kõneles haaravalt. Tema silmad põlesid, tema liigutused olid kirglikud, ta oli otsekui ümber sündinud. Tõepoolest! Ta armastas oma laeva, nagu isa armastab oma last.

Ometi kerkis üles veel üks küsimus, mis oli võib-olla küll ebadiskreetne, kuid ma ei suutnud hoiduda seda esitamast:

“Niisiis olete insener, kapten Nemo?”

“Jah, härra professor,” vastas ta, “olen õppinud Londonis, Pariisis, New Yorgis – muidugi tollal, kui elasin veel kuival maal.”

“Ent kuidas suutsite oma suurepärase “Nautiluse” salaja ehitada?”

“Iga tema osa on tellitud erinevast maailmaotsast mingiks väljamõeldud otstarbeks. Kiil on sepistatud Creusot’ juures, propelleri võll Pen & Co juures Londonis, terasplaadid Leardi tehastes Liverpoolis, propeller on Scotti töö Glasgowst. Paagid valmistas Cail & Co Pariisis, mootori aga Kruppi firma Preisimaal, rammi laeva ninas Motala vabrikud Rootsis, mõõteriistad vennad Hartid New Yorgis jne. Igaüks neist sai minult plaanid erisuguste nimede all.”

“Kuid sellisel viisil valmistatud osad oli ju vaja kokku monteerida,” jätkasin küsitlemist.

“Härra professor, selleks olin ehitanud vastavad töökojad keset ookeani asuvale tühjale saarele. Seal minu töölised, see tähendab minu vaprad kaaslased, kellele ma olin andnud vastava hariduse ja väljaõppe, ja mina ise viisime “Nautiluse” ehitamise lõpule. Pärast seda hävitasime tulega kõik jäljed meie viibimisest saarel, mille ma oleksin meelsasti õhku lasknud, kui oleksin suutnud.”

“Sel juhul näib mulle, et laeva ehitamine pidi tulema äärmiselt kulukas.”

“Härra Aronnax, tavalise raudlaeva ehitamine maksab tuhat ükssada kakskümmend viis franki iga tonni kohta. “Nautiluse” veeväljasurve on tuhat viissada tonni ja ta läks maksma miljon kuussada kaheksakümmend seitse tuhat franki, ütleme kaks miljonit franki koos sisseseadega või siis neli kuni viis miljonit koos kunstiteoste ja muude temas asuvate kollektsioonidega.”

“Veel viimane küsimus, kapten Nemo.”

“Palun, härra professor.”

“Te olete vist rikas?”

“Põhjaturikas, mu härra, nii rikas, et ma võiksin suurema vaevata kinni maksta kaks miljardit franki Prantsusmaa riigivõlga!”

Vaatasin teravalt otsa sellele kummalisele isikule, kes nõnda kõneles. Kas ta kuritarvitas minu kergeusklikkust? Tulevik pidi selle kohta vastust andma.