Читать книгу 20 000 ljööd vee all - Jules Verne - Страница 2

Nende sündmuste ajal pöördusin ma tagasi teaduslikult uurimisreisilt Nebraska viljatuilt aladelt Ameerika Ühendriikides. Prantsuse valitsus oli minu kui Pariisi Loodusloo Muuseumi erakorralise professori selle ekspeditsiooni juurde komandeerinud. Pärast kuuekuulist Nebraskas viibimist jõudsin koos väärtuslike kollektsioonidega märtsi lõpul tagasi New Yorki. Minu ärasõit Prantsusmaale oli määratud maikuu esimestele päevadele. Vahepeal tegelesin oma mineraloogiliste, botaaniliste ja zooloogiliste rikkuste korraldamisega. Äkki saabus teade “Scotiaga” juhtunud õnnetusest.

Olin selle päevakorras oleva küsimusega täiesti kursis. Kuidas olekski see võinud teisiti olla? Ikka ja jälle olin lugenud kõiki Ameerika ja Euroopa ajalehti, ilma et oleksin targemaks saanud. Kogu see salapära ärritas mind. Kuna mul oli võimatu omada selle kohta isiklikku arvamust, siis kaldusin pidevalt ühest äärmusest teise. Polnud kahtlust, et kõige selle taga peitus midagi. Ka uskmatud olid ju võinud oma silmaga näha “Scotiale” tekitatud vigastust.

Minu saabumise ajal New Yorki oli see küsimus parajasti tähelepanu keskpunktis. Oletus triivivast saarest või tabamatust karist, mida toetasid mõned asjatundmatud isikud, oli täiesti kõrvale jäetud. Ja tõepoolest, kui sellel karil polnud mingit masinat sees, kuidas võis ta siis liikuda säärase enneolematu kiirusega.

Samuti oli loobutud oletamast mõne triiviva laevakere, mingi tohutu vraki olemasolu, ja seda jällegi suure liikumiskiiruse tõttu.

Seega jäi järele vaid kaks võimalikku lahendust, millel kummalgi olid oma selgesti väljakujunenud poolehoidjate ringkonnad: ühed pooldasid mingit kohutava jõuga koletist, teised tohutu liikumisjõuga veealust laeva.

Viimane oletus, olgugi tõenäoline, lükati uues ja vanas maailmas teostatud järelepärimiste tulemusel ümber. Oli võimatu, et eraisiku käsutuses oleks nii võimas masin. Kus ja millal pidi ta selle ehitama, kuidas suutis ta ehitamist salajas hoida?

Ainult mõne riigi valitsus võis omada taolist hävitusvahendit. Eriti meie ajastul, kus inimene püüab relvade võimsust mitmekordistada, on täiesti võimalik, et mõni riik teiste teadmata seda kohutavat sõjamasinat katsetab. Eks järgnenud Chassepot’14 püssidele miinid, miinidele torpeedod. Siis aga toimus tagasilangus. Vähemalt loodan seda.

Kuid uudse relva hüpotees langes ära juba enne, kui valitsused jõudsid teha vastavad avaldused. Olid ju kõik huvitatud ookeaniühenduste jaluleseadmisest ning seepärast polnud põhjust kahelda valitsuste siiruses. Pealegi – kuidas oleks võinud niisuguse allveelaeva ehitamine avalikkuse poolt tähele panemata jääda? Niisugustes tingimustes saladust hoida on juba eraisikul äärmiselt raske, valitsusel aga, kelle iga liigutust võistlevad riigid teravalt jälgivad, on see täiesti võimatu.

Pärast järelepärimisi Inglismaalt, Prantsusmaalt, Venemaalt, Preisimaalt, Hispaaniast, Itaaliast, Ameerikast ja isegi Türgist loobuti lõplikult veealuse monitori15 hüpoteesist.

Koletis pöördus seega tagasi voogude rüppe, hoolimata irvitustest, millega bulvarilehed teda järelejätmatult tõrvasid. Inimeste mõttelend aga liikus mingi fantaseeriva ihtüoloogi kõige võimatumate kujutluste sõiduvees.

Minu saabumisel New Yorki osutasid mitmed isikud mulle seda au, et pöördusid minu poole seletuse saamiseks kõnealuse nähtuse kohta. Prantsusmaal olin ma avaldanud kaheköitelise kvartväljaande pealkirjaga “Suurte meresügavuste saladused”. See teos, millele teaduslikes ringkondades sai osaks väga soe vastuvõtt, tegi minust eriteadlase sellel loodusteaduse küllaltki vähe uuritud alal. Nüüd küsiti minu arvamust. Niikaua kui võisin nähtust eitada, vaikisin täielikult. Ent peagi, olles vastu seina surutud, pidin tegema selgema avalduse, sest “New York Herald” asetas “auväärse Pierre Aronnaxi, Pariisi Muuseumi professori”, niisugusesse olukorda, kus ta oli sunnitud mingit arvamust avaldama, ükskõik milline see ka ei oleks.

Nii ma siis tegingi. Võtsin sõna ainult sellepärast, et vaikimine oli muutunud võimatuks. Analüüsisin küsimust igast küljest, nii poliitilisest kui ka teaduslikust. Esitan järgnevalt kokkuvõtte oma ulatuslikust artiklist, mis ilmus 30. aprilli numbris:

“Niisiis,” kirjutasin ma, olles eelnevalt vaadelnud mitmesuguseid hüpoteese, “kuna kõik muud oletused on kõrvale jäänud, tuleb paratamatult pidada tõenäoliseks mingi äärmiselt võimsa merelooma olemasolu.

Ookeanisügavused on meile täiesti tundmata. Sügavuslood pole suutnud sinna tungida. Mis toimub tegelikult suurtes meresügavustes? Millised olendid elavad või on suutelised elama kümme või viisteist miili allpool merepinda16? Missugune on nende loomade organism? Vaevalt suudame seda isegi oletada. Seega võib probleemi, mis on antud mulle lahendada, esitada järgmise dilemma kujul: “Kas me tunneme kõiki maakeral elutsevate olendite liike või me ei tunne neid mitte?”

Kui me veel kõiki liike ei tunne, kui loodusel on meie jaoks veel saladusi ihtüoloogia vallas, siis pole midagi tõenäolisemat, kui oletada uute kala- või vaalaliikide ja isegi – perekondade olemasolu, kelle organism on eriliselt kohandatud süvamere tingimustele, kes elavad sügavusloodile kättesaamatuis veekihtides ja keda mingi eriline põhjus, mõni looduse tuju toob pikkade vaheaegade järel ookeani pinnale. Seevastu juhul, kui me juba tunneme kõiki elusolendite liike, tuleb kõne all olevat looma paratamatult otsida meile tuntud mereloomade seast ning ma kalduksin oletama mingi hiiglasliku narvali17 olemasolu.

Tavaline narval, ükssarvvaal ehk merisarvik on sageli kuuekümne jala18 pikkune. Viiekordistage, kümnekordistage tema mõõtmed, andke sellele vaalalisele tema suurusele vastav jõud, suurendage tema sarve, ja te saate nõutava looma. Tema mõõtmed vastavad “Shannoni” ohvitseride tähelepanekuile, tema sarv on küllaldane niisuguse leki tekitamiseks, nagu see esines “Scotial”, tema jõud piisav auriku kere purustamiseks.

Teatavasti on narval relvastatud elevandiluutaolisest ainest sarve või hellebardiga, nagu seda mõned loodusteadlased nimetavad. See on tema hammas, millel on terase tugevus. Mõned niisugused hambad on leitud teiste vaalade kehast, keda narval ründab alati suure eduga. Mõningad neist on suure vaevaga välja kistud laevade kiiludest, millest nad on läbi tunginud nagu oherd tünnilaudadest. Üks niisugune hammas leidub Pariisi ülikooli arstiteaduskonna muuseumis. Selle pikkus on 2,25 meetrit ja laius otsast 48 sentimeetrit!

Oletagem nüüd, et on olemas kümme korda võimsam loom kümme korda suurema sarvega. Olgu tema liikumiskiirus kakskümmend miili tunnis. Korrutagem nüüd tema mass kiiruse ruuduga ning me saame löögitugevuse, mis on küllaldane nõutava katastroofi esilekutsumiseks.

Seega jään täielikuma info saamiseni tohutute mõõtmetega narvali juurde, kes on relvastatud mitte enam hellebardiga, vaid tõelise rammiga, nagu see esineb soomusfregattidel ja rammlaevadel, millega tal on võrdne mass ja liikumiskiirus.

Niiviisi võiks seda kummalist nähtust seletada, või siis pole seal üldse midagi, hoolimata sellest, mida on korduvalt märgatud, nähtud ja vaadeldud. Ka see on veel võimalik!’’

Need viimased sõnad olid minu poolt muidugi argus, kuid ma tahtsin teatava piirini säilitada oma professoriväärikust ning mitte sattuda liialt ameeriklaste pilke alla, sest kui nemad juba naeravad, siis naeravad nad hästi. Jätsin endale taganemistee vabaks. Põhiliselt aga pidasin siiski võimalikuks “koletise” olemasolu.

Minu artikli üle vaieldi ägedalt ning ta tekitas suurt kõmu, võites teatava hulga poolehoidjaid. Seal esitatud lahendus jättis vabad käed kujutlusvõimele. Inimvaimule meeldib kujutleda üleloomulikke hiigelolendeid ja meri on taoliste kujutelmade parim taimelava, ainus keskkond, kus võivad tekkida ja areneda hiiglased, kelle kõrval suurimadki maismaaloomad, nagu elevandid ja ninasarvikud, on vaid kääbused. Vees elavad suurimad meile tuntud imetajad, ja kes teab, võib-olla varjab ta oma rüpes tohutu suuri molluskeid, hirmuäratavaid koorikloomi, midagi saja meetri pikkuste merivähkide ja paarisajatonniste krabide taolist? Miks mitte? Möödunud geoloogiliste ajastute maismaaloomad, nii neljajalgsed, neljakäelised, roomajad kui ka linnud olid hiiglaslike mõõtmetega. Loodus oli valanud nad määratu suurde vormi, mida aeg pikkamööda vähendas. Miks ei võiks need möödunud aegade tohutute eluvormide esindajad olla säilinud just meile tundmatutes meresügavustes, mis ei muutu iialgi, kuna aga maakoor püsib pidevas liikumises? Miks ei võiks meri varjata oma rüpes nende titaanlike liikide viimaseid esindajaid, kelle jaoks sajandid võrduvad aastatega ning aastatuhanded sajanditega?

Ent ma ei lase end kaasa kiskuda neist unistustest, mis minu jaoks polegi enam unistused. Aitab viirastustest, mis minu jaoks on muutunud kohutavaks tõelisuseks. Kordan ainult, et tol perioodil kujunes välja kindel vaade selle nähtuse olemuse kohta ning avalikkus leppis vastuvaidlematult erakordse olendiga, kellel polnud aga midagi ühist muinasjutuliste meremadudega.

Sellal kui ühed nägid siin ainult puhtteaduslikku probleemi, mis nõudis lahendamist, olid teised, praktilisema meelelaadiga inimesed, eriti Ameerikas ja Inglismaal, arvamusel, et mereteede julgeoleku tagamiseks tuleb ookean sellest kardetavast koletisest puhastada. Sellest seisukohast lähtudes käsitlesid küsimust peamiselt tööstuslikud ja kaubanduslikud ajalehed. “Shipping and Mercantile Gazette”, “Lloyd”, “Paquebot”, “Revue maritime et coloniale” ja teised kindlustusseltside teenistuses olevad ajalehed olid ses suhtes üksmeelsed ning ähvardasid kindlustusprotsentide tõstmisega.

Avalik arvamus oli võtnud seisukoha, millele esimestena vastasid Ameerika Ühendriigid. New Yorgis tehti ettevalmistusi narvali jälitamise ekspeditsiooniks. Kiirfregatt “Abraham Lincoln” oli valmis kõige lähemal ajal välja sõitma. Kapten Farragutile, kes ruttas oma laeva relvastamisega, olid avatud kõik arsenalid. Nagu alati juhtub – just siis, kui oli otsustatud koletist jälitada, ei ilmunud too enam nähtavale. Kahe kuu jooksul ei kuulnud keegi temast midagi. Ükski laev ei kohanud teda. Näis, nagu oleks narval tema vastu sepitsetavast sõjanõust aru saanud. Oli ju küsimust lõpmatuseni arutatud, ja isegi kaabli kaudu üle Atlandi ookeani! Otsekohe väitsid naljahambad, et see kaval rebane oli mõne telegrammi kinni pidanud ja teinud sellest omad järeldused.

Seega ei saanud kaugsõiduks ettevalmistatud ja kohutavate püügiriistadega varustatud fregatt kuskile sõita. Kannatamatus kasvas üha, kui äkki 2. juunil teatati, et aurik “Tampico”, mis sõitis liinil San Francisco–Shanghai, oli kolme nädala eest looma märganud Vaikse ookeani põhjaosas. See teade põhjustas kõikjal äärmise elevuse. Laeva komandörile Farragut’le ei antud enam kahtkümmend nelja tundigi aega. Toiduained olid juba peale laaditud, söeruumid ääreni täidetud ja meeskonnast ei puudunud ühtki meest. Oli vaja vaid tuli katelde alla teha, kõvasti kütta ning ankur hiivata. Talle poleks andestatud poolepäevastki viivitamist! Muide, ega kapten Farragut ei tahtnudki muud, kui teele asuda.

Kolm tundi enne “Abraham Lincolni” lahkumist Brooklyni kai äärest sain järgmise kirja:

“Härra Aronnax, Pariisi Muuseumi professor

Fifth Avenue hotel

New York

Härra, kui Te soovite “Abraham Lincolni” ekspeditsioonist osa võtta, siis näeks Ühendriikide valitsus meelsasti, et ka Prantsusmaa oleks selles ettevõttes Teie kaudu esindatud. Kapten Farragut annab Teie käsutusse ühe kajuti.

Väga südamlikult Teie

J. – B. HOBSON,

mereasjade sekretär.”