Читать книгу 20 000 ljööd vee all - Jules Verne - Страница 10

Nõnda kõneles allveelaeva komandör.

Tema sõnade peale kargas Ned Land otsekohe püsti. Peaaegu kägistatud stjuuard tuikus oma isanda märguandel välja. Nii suur oli komandöri võim pardal, et ükski liigutus ei reetnud mehe tundeid, kes kahtlemata pidi kanadalase peale vihane olema. Conseil’s oli tärganud huvi, mina olin rabatud – nii ootasime vaikides olukorra lahenemist.

Laeva komandör seisis lauanurgale nõjatudes, käed risti rinnal, ja silmitses meid pingsa tähelepanuga. Võib-olla ei teadnud ta, kuidas alustada? Vahest kahetses ta oma prantsuse keeles lausutud sõnu? Seda võis arvata.

Pärast lühikest vaikust, mida kellelgi meist ei tulnud mõttesse katkestada, ütles ta rahulikul ja läbitungival häälel:

“Härrased, ma räägin nii prantsuse, inglise, saksa kui ka ladina keelt. Seega oleksin võinud teile vastata juba meie esimesel kohtumisel, kuid ma tahtsin teid enne tundma õppida ja siis asja üle järele mõtelda. Teie nelja jutustuse põhjal, mis sisuliselt olid täiesti sarnased, tegin kindlaks teie isikud. Nüüd ma tean, et juhus on mind kokku viinud härra Pierre Aronnaxiga, loodusloo professoriga Pariisi Muuseumist, kes viibis teaduslikul komandeeringul välismaal, tema teenri Conseil’ga ning kanada päritolu vaalaküti Ned Landiga Põhja-Ameerika Ühendriikide sõjalaevastiku fregati “Abraham Lincoln” pardalt.”

Kummardasin nõusoleku märgiks. Komandör polnud ju esitanud mulle mingisugust küsimust, järelikult polnud vaja ka vastata. See inimene kõneles prantsuse keelt täiesti vabalt ja ilma igasuguse aktsendita. Tema laused olid selged, sõnad täpsed, kõne haruldaselt voolav. Ometi ei tunnetanud ma temas oma kaasmaalast.

Ta jätkas oma vestlust järgmiste sõnadega:

“Kindlasti leiate, mu härra, et minu teine külastus on liiga kaua viibinud. See on tingitud sellest, et olles kindlaks teinud teie isikud, tahtsin põhjalikult kaaluda, mida teiega ette võtta. Kõhklesin kaua. Kõige ebameeldivamad asjaolud on teid toonud inimese juurde, kes on katkestanud kõik suhted inimkonnaga. Te tulite minu elu segama…”

“Tahtmatult,” ütlesin ma vahele.

“Tahtmatult?” lausus tundmatu küsivalt, tõstes veidi häält. “Kas “Abraham Lincoln” jälitab mind tahtmatult kõigil meredel? Kas teie läksite tahtmatult fregati pardale? Kas teie mürsud riivasid minu laeva keret tahtmatult? Kas Ned Land heitis tahtmatult minu pihta oma harpuuni?”

Tundsin tema sõnade taga pidevat ärritust. Kõigile neile süüdistustele oli loomulikult ainult üks vastus, ja nii ma ütlesingi:

“Härra, te pole kindlasti teadlik diskussioonist, mis toimus teie üle Ameerikas ja Euroopas. Teie ei tea, et kokkupõrgete tagajärjel teie veealuse aparaadiga juhtusid mitmesugused õnnetused, mis erutasid avalikku arvamust mõlemal kontinendil. Ma ei hakka teid vaevama mitmesuguste hüpoteeside esitamisega, millega püüti seletada seda arusaamatut nähtust, mille saladust tunnete ainult teie. Kuid teadke, et teid Vaikse ookeani meredel jälitades pidas “Abraham Lincoln” teid mingiks merekoletiseks, kellest ookean tuleb iga hinna eest vabastada.”

Komandöri huulil oli nõrk naeratus, kui ta veidi rahulikumal häälel jätkas:

“Härra Aronnax, kas te julgeksite väita, et teie fregatt poleks jälitanud ning kahurist tulistanud allveelaeva sama hästi kui mõnd koletistki?”

See küsimus viis mu kitsikusse, sest kindlasti poleks kapten Farragut kõhklema löönud. Ta oleks pidanud oma kohuseks hävitada seda liiki aparaat niisama hästi kui hiigelnarval.

“Kas mõistate nüüd, mu härra, et mul on õigus kohelda teid vaenlastena?” ütles tundmatu.

Ma ei vastanud, ja täie õigusega, sest milleks vaielda niisuguste küsimuste üle olukorras, kus jõud võib purustada parimadki vastuväited

“Ma mõtlesin kaua selle üle,” jätkas allveelaeva komandör, “sest miski ei kohusta mind teile külalislahkust osutama. Kui mul tuleks teist lahkuda, siis poleks mul vähimatki huvi teid veel kord kohata. Ma paneksin teid sellesama laeva tekile, mis sai teie päästjaks, sukelduksin meresügavustesse ning unustaksin, et te üldse kunagi olemas olite. Kas pole mul selleks õigust?”

“See oleks metslase, mitte tsiviliseeritud inimese õigus,” vastasin mina.

“Härra professor,” lausus nüüd kapten, “ma pole see, keda teie nimetate tsiviliseeritud inimeseks! Olen katkestanud kõik suhted inimühiskonnaga – põhjustel, mille üle ainult mina võin otsustada. Ma ei allu inimeste seatud normidele ja soovitan edaspidi neid minu juuresolekul mitte meelde tuletada.”

See oli selgesti öeldud. Tundmatu silmis oli süttinud viha ja põlgusesäde ning ma aimasin selle inimese elul lasuvat kohutavat minevikuvarju. Ta ei asunud mitte lihtsalt väljaspool inimlikke seadusi, vaid oli vaba selle sõna kõige täielikumas mõttes, oli kättesaamatu! Kes küll oleks söandanud teda jälitada merede põhjas, kui ta juba veepinnal ajas nurja kõik tema vastu sihitud pingutused? Milline laev suudaks taluda selle veealuse monitori rammimist? Milline soomus, kui tahes paks see ka poleks, peaks vastu allveelaeva rünnakule? Polnud ühtki inimest, kellele ta oleks pidanud oma tegude üle aru andma. Jumal, kui ta sellesse uskus, ja tema enda südametunnistus, kui tal see olemas oli – need olid tema ainsad kohtumõistjad.

Need mõtted läbisid välgukiirusel mu pea, sellal kui see kummaline isik hajameelselt ja endassesüvenenult vaikis. Vaatlesin teda huviga segatud hirmutundega, umbes nagu Oidipus vaatas sfinksi.37

Küllaltki pika vaikimise järel jätkas allveelaeva komandör:

“Nii ma siis kõhklesin, kuid mõtlesin siiski, et võin oma huvid ühendada selle loomuliku kaastundega, millele on õigus igal inimolendil. Te jääte minu laevale, kuna saatus teid siia heitis. Olete siin vabad, kuid vastutasuks selle vabaduse eest, mis muide on täiesti suhteline, sean üles ainult ühe tingimuse. Mulle piisab sellest, kui annate sõna sellele alluda.”

“Kõnelge, mu härra,” vastasin talle. “Ma loodan, et see tingimus kuulub niisuguste hulka, mis on vastuvõetav igale ausale inimesele?”

“Jah, mu härra, see on järgmine: võimalik, et ettenägematud sündmused sunnivad mind sulgema teid kajutitesse kas mõneks tunniks või isegi mitmeks päevaks, olenevalt olukorrast. Kuna ma ei soovi kasutada vägivalda, siis ootan ma teilt eriti niisugustel kordadel passiivset kuuletumist. Sellega võtan teilt vastutuse ning vabastan teid täielikult igasugustest kohustustest, sest minu kohus on teha teile võimatuks selle nägemine, mida pole vaja näha. Kas nõustute selle tingimusega?”

Laeva pardal toimus niisiis ebatavalisi sündmusi, mida ei tohtinud näha need, kes ei asunud väljaspool seadust! See polnud väikseim üllatuste seas, mida tulevik mulle varus.

“Oleme nõus,” vastasin ma, “kuid ma paluksin luba esitada üks küsimus.”

“Rääkige, mu härra!”

“Te ütlesite, et oleme teie laeva pardal vabad?”

“Täiesti.”

“Siis ma küsin teilt, mida te selle vabaduse all mõistate?”

“See on vabadus minna, tulla, näha, isegi vaadelda kõike, mis siin toimub, välja arvatud mõned harvad juhud, ja lõpuks on see sama vabadus, mida me kõik, minu seltsimehed ja mina, kasutame.”

Oli ilmne, et me ei mõistnud teineteist sugugi.

“Vabandage, mu härra,” jätkasin ma, “see on ju vangi vabadus oma kongis liikuda! Sellest ei piisa meile.”

“Ometi peab sellest piisama!”

“Kuidas! Kas me siis kunagi enam ei saa näha oma kodumaad, oma sõpru ja omakseid?”

“Ei, mu härra. Kuid loobumine sellest talumatust maapealsest ikkest, mida inimesed peavad vabaduseks, polegi nii raske, kui te arvate!”

“Mina ei anna küll iialgi tõotust, et ma ei tee katset põgeneda!” hüüdis Ned Land.

“Ma ei nõuagi teilt teie sõna, isand Land,” ütles komandör külmalt.

“Mu härra,” ei suutnud ma end pidada, “te kuritarvitate oma seisundit meie suhtes! See on julmus!”

“Ei, mu härra, see on halastus! Te olete pärast lahingut minu sõjavangid! Ma jätan teid ellu, olgugi et võiksin teid ookeanisügavusse uputada! Teie tungisite mulle kallale! Teie paljastasite saladuse, mida ükski inimene ei tohi teada, sest sellest oleneb minu olemasolu! Ja teie arvate, et saadan teid tagasi sellesse maailma, mis ei tohi minust enam midagi teada! Ei iialgi! Kui ma teid siia jätan, siis ei hoia ma mitte teid, vaid iseennast!”

Need sõnad näitasid, et komandöri otsust ei suuda muuta ükski vastuväide.

“Ühesõnaga, mu härra,” laususin ma, “te annate meile lihtsalt valida elu ja surma vahel?”

“Väga lihtsalt.”

“Sõbrad,” ütlesin oma kaaslastele, “kui küsimus on nii asetatud, siis pole sellele enam midagi vastata. Kuid ükski lubadus ei seo meid selle laeva peremehega.”

“Mitte mingisugune, mu härra,” ütles tundmatu ning jätkas siis leebemal häälel:

“Nüüd aga lubage mul öelda teile kõik, mida tahtsin. Ma tunnen teid, härra Aronnax. Teil ega teie kaaslastel ei maksaks võibolla nii väga nuriseda juhuse üle, mis ühendas teie saatused minu omaga. Raamatute hulgas, mida ma kasutan oma armsamate uurimuste juures, leiate ka oma teose suurte meresügavuste kohta. Olen seda sageli lugenud. Olete oma teoses jõudnud piirini, mida võimaldab maapealne teadus. Kuid te ei tea veel kõike, te pole veel kõike näinud. Lubage endale öelda, härra professor, et te ei hakkagi nii väga kahetsema seda, et viibite minu laeva pardal. Te reisite imedemaailmas. Üllatus ja hämmastus on edaspidi küllap teie tavaline hingeseisund. Pole kerge harjuda alatise vaatemänguga, mida merepõhi teie silmadele pakub. Asun uuele veealusele ümbermaailmareisile, mis jääb võib-olla ka viimaseks. Kavatsen uuesti üle vaadata kõik selle, mida ma merede põhjas oma veealustel reisidel lugematuil kordadel olen juba uurinud, teie aga saate minu uurimiskaaslaseks. Sellest päevast peale astute uude elementi ning näete seda, mida pole näinud veel ühegi inimese silm, sest mina ja mu kaaslased ei tule enam arvesse. Tänu minule avab meie planeet teie ees oma viimsed saladused.”

Ma ei saa eitada, et need allveelaeva komandöri sõnad avaldasid mulle suurt mõju. Ta haaras mind mu nõrgast küljest ja ma unustasin hetkeks, et kõigi nende suurepäraste asjade vaatlemine ei väärinud kaotatud vabadust. Kuid ma lootsin selle tõsise küsimuse lahendamisel tulevikule ja piirdusin järgmise vastusega:

“Mu härra, kuigi te olete katkestanud kõik suhted inimestega, usun ma siiski, et te pole loobunud inimlikest tunnetest. Me ei unusta kunagi, et oleme merehädalised, keda te lahkesti oma laeva võtsite. Mis puutub isiklikult minusse, siis ma ei eita, et teinekord võivad teaduse huvid kaaluda üles isegi vabadusekaotuse, mistõttu meie kohtumine tõotab mulle rohket hüvitust.”

Arvasin, et laeva komandör sirutab mulle oma käe, et meie lepingut kinnitada. Midagi niisugust ei juhtunud. Kahju, et ta seda ei teinud.

“Üks küsimus veel,” ütlesin ma, kui see seletamatu olend näis kavatsevat lahkuda.

“Kõnelge, härra professor!”

“Kuidas ma pean teid nimetama?”

“Mu härra,” vastas komandör, “teie jaoks olen ma ainult kapten Nemo38 ning teie ja teie kaaslased pole minu jaoks muud kui reisijad “Nautiluse” pardal.”

Kapten Nemo hüüdis. Ilmus stjuuard. Kapten andis talle oma käsud selles kummalises keeles, mida ma ei suutnud ära tunda. Siis pöördus ta kanadalase ja Conseil’ poole ja lausus:

“Eine ootab teid teie kajutis. Suvatsege sellele mehele järgneda.”

“Sellest me juba ei keeldu,” ütles kanadalane ja koos Conseil’ga lahkusid nad lõpuks kongist, kuhu nad olid olnud suletud juba üle kolmekümne tunni.

“Ja nüüd, härra Aronnax, meie hommikueine on valmis. Lubage, ma lähen ees.”

“Kuulen teid, kapten.”

Järgnesin kapten Nemole. Üle ukseläve astudes sattusin otsekohe laevakoridori-taolisse vahekäiku, mida valgustasid elektrilambid. Umbes kümne meetri järel avanes minu ees teine uks.

Astusin söögisaali, mis oli sisustatud ja kaunistatud ranges stiilis. Saali kummaski otsas asusid kõrged tammepuust, eebeninikerdustega puhvetkapid, mille lainelise servaga riiuleil särasid hindamatu väärtusega fajanss, portselan ja kristallnõud. Kuld ja hõbenõud sätendasid laest tuleva valguse kiirtes, mille sära õhulised laemaalid tuhmimaks ja mahedamaks muutsid.

Saali keskel asus rikkalikult kaetud söögilaud. Kapten Nemo osutas toolile, kuhu pidin istuma.

“Võtke istet,” ütles ta mulle, “ja sööge, nagu peab sööma inimene, kes oleks peaaegu nälga surnud.”

Hommikueine koosnes arvukaist roogadest, mis olid valmistatud eranditult merest saadud toiduainetest, aga ka mõningaist toitudest, mille päritolu oli mulle teadmata. Pean tunnistama, et needki olid head, kuid mingi erilise kõrvalmaitsega, millega oli kerge harjuda. Kõik need tundmatud road näisid sisaldavat rikkalikult fosforit ning ma arvan, et nad olid samuti pärit merest.

Kapten Nemo vaatles mind. Ma ei küsinud temalt midagi, kuid ta aimas mu mõtteid ja vastas ise küsimusele, mis mul keelel kipitas.

“Enamik neist toitudest on teile tundmatud,” ütles ta, “kuid võite neid kartuseta süüa. Nad on tervislikud ja toitvad. Olen juba ammugi loobunud maapealsest toidust ega tunne end seepärast sugugi halvemini. Minu meeskond, kõik tugevad mehed, toitub samuti kui mina.”

“Nii et kogu teie toit on pärit merest?” küsisin ma.

“Jah, härra professor, meri rahuldab kõik meie vajadused. Mõnikord heidan vette traalnoodad ja välja tõmmates on nad alati saagi raskuse all rebenemas. Teinekord jälle lähen jahile sellesse elementi, mis näib olevat inimesele ligipääsmatu, ja püüan metsloomi, kes elutsevad minu veealustes metsades. Nagu vanal Neptunil, söövad minu loomakarjad kartmatult ookeani avarail aasadel. Seal asuvad minu tohutud valdused, kus loodus ise kõike kasvatab.”

Vaatasin kapten Nemole teatava hämmeldusega otsa, enne kui ütlesin:

“Mõistan väga hästi, mu härra, et teie noodad varustavad teie kööki suurepärase kalaga; seda, et te mereloomadele veealustes metsades jahti peate, mõistan ma juba vähem; kuid et teie menüüs pisimatki tükikest liha ei esine, see jääb mulle täiesti arusaamatuks.”

“Ma ei söö kunagi maismaaloomade liha,” vastas kapten Nemo.

“Kuid see siin,” osutasin ma vaagnale, kuhu olid jäänud veel mõned fileelõigud.

“See, mida te lihaks peate, härra professor, on tegelikult merikilpkonna filee. Siin aga on mõned delfiinimaksad, mida te pidasite searaguuks. Minu kokk on hea konserveerija, kes oskab ookeanisaadusi suurepäraselt säilitada. Maitske kõiki neid toite. Siin on meripurakonserv, mida iga malailane peaks parimaks maailmas, see koor seal on saadud vaalaliste nisadest lüpstud piimast, siin aga on Põhjamere pruunvetikaist valmistatud suhkur. Lõpuks lubage teile pakkuda merianemoonikeediseid, mis ei jää sugugi maha ka kõige mahlakamatest puuviljadest keedetud moosist.”

Nii ma siis nautisingi neid toite, rohkem küll uudishimutsejana kui asjatundjana, samal ajal aga võlus kapten Nemo mind oma uskumatute lugudega.

“Seesama meri, härra Aronnax,” jätkas ta oma jutustust, “ei piirdu ainult sellega, et on meie helde ja ammendamatu toitja, vaid ta annab meile ka kehakatte. Riided, mida kannate, on kootud eriliste karploomade siidist ning värvitud juba antiikajast tuntud purpuriga. Sellele on lisatud violetseid värvaineid, mida saan Vahemeres elavast merijänesest. Teie tualettlaual olevad lõhnaõlid on meretaimede destilleerimise saadus. Teie voodi on tehtud ookeanide pehmeimast merilentsist. Teie kirjutussulg on vaalakiusest, tindiks aga on seepia või kalmaari vedelik. Kõik, mis mul on, tuleb merest ja läheb sinna ükskord tagasi.”

“Te armastate merd, kapten?”

“Jah, ma armastan merd! Meri, see on kõik! Ta katab seitse kümnendikku maakerast. Tema hingus on puhas ja tervislik. See on tohutu kõrb, kus aga inimene pole iial üksi, sest kõikjal enda kõrval tunneb ta pulbitsemas elu. Meri on üleloomuliku ja imepärase elu allikas; kõik temas on liikumine ja armastus, ta on elav lõpmatus, nagu ütleb üks teie poeetidest. Ja tõepoolest, härra professor, loodus on siin esindatud oma kolme riigi – kivi-, taime- ja loomariigi näol. Eriti arvukalt on esindatud viimane: viis hõimkonda zoofüüte39, kolm klassi lülijalgseid, viis klassi molluskeid, kolm klassi selgroogseid – imetajad, roomajad ja arvutud leegionid kalu. See on kõige arvukam loomade klass rohkem kui kolmeteistkümne tuhande liigiga, millest ainult üks kümnendik elab magedas vees. Meri on looduse tohutu veeanum. Elu maakeral sai alguse veest ja kes teab, kas ei lõpeta ta ükskord sealsamas! Meres on ka ülim vaikus. Meri ei kuulu rõhujaile, kes küll tema pinnal võivad rakendada oma ülekohtuseid õigusi, võivad sõdida, üksteist õgida, tuua sinna üle kõik maapealsed õudused, kuid kolmkümmend jalga allpool merepinda lõpeb nende võim, hävib nende mõju, kaob nende vägevus! Ainult seal on vabadus! Seal ei tunnusta ma ühtki isandat! Seal olen ma vaba!”

Keset ülevoolavat vaimustusehoogu jäi kapten Nemo äkki vait. Oli ta oma vaimustuses läinud liiga kaugele, hoolimata oma tavalisest kinnisusest? Vahest oli ta rääkinud liiga palju? Suures erutuses jalutas ta mõned hetked edasi-tagasi. Siis tema närvid rahunesid, nägu omandas oma tavalise jäise ilme ning ta lausus minu poole pöördudes:

“Nüüd aga, härra professor, kui soovite “Nautilusega” tutvuda, siis olen teie käsutuses.”