Читать книгу 20 000 ljööd vee all - Jules Verne - Страница 9

Kui kaua me magasime, seda ma ei tea, kuid see pidi kestma pikka aega, sest olime oma väsimusest täielikult välja puhanud. Ärkasin esimesena. Mu kaaslased polnud teist külgegi keeranud ning lamasid oma nurgas nagu elutud kehad.

Pärast niisugust tublit und tundsin, et mu pea on täiesti selge ja vaim värske. Jätkasin meie kambri tähelepanelikku uurimist.

Selle sisemuses polnud midagi muutunud. Vangla oli jäänud vanglaks ja vangid vangideks. Meie magamise ajal oli stjuuard laua koristanud. Miski ei osutanud olukorra peatsele muutumisele ning ma küsisin endalt tõsiselt, kas meid jäetakse määramata ajaks sellesse puuri.

See perspektiiv tundus seda hirmsam, et kuigi mu mõistus oli vabanenud eelmise õhtu painajalikest kujutlustest, tundsin ikka, et miski oleks nagu rõhunud mu rinda. Hingasin raskelt. Umbne õhk ei suutnud mu kopsude vajadust rahuldada. Vaatamata kongi avarusele olime ilmselt juba ära tarvitanud suurema osa hapnikust, mis temas leidus. Tarvitab ju inimene ühe tunni jooksul sajas liitris õhus sisalduva hapnikuhulga, ning tarvitatud õhk, milles on peaaegu niisama palju süsihappegaasi kui seal varem oli hapnikku, muutub hingamiskõlbmatuks.

Seega oli otse hädatarvilik uuendada õhku meie kongis ja kindlasti ka kogu allveelaevas.

Nii tekkiski mu peas küsimus, kuidas küll laeva komandör säärasel juhul talitab? Kas saab ta hapnikku keemilisel teel, vabastades seda soojuse abil kaaliumkloraadist ja absorbeerides süsihappegaasi kaaliumhüdroksiidiga? Sel juhul pidid tal aga olema säilinud teatud sidemed mandriga, et saada vajalikke aineid selle reaktsiooni teostamiseks. Teine võimalus oli varuda õhku suure surve all vastavatesse anumatesse ja hiljem seda anda meeskonnale vajaduse järgi. Ka see oli võimalik. Või siis kõige hõlpsam ja kõige ökonoomsem, seega ka kõige tõenäolisem õhu hankimise viis seisnes selles, et minna veepinnale hingama nagu valaskalad ja uuendada oma õhutagavara kahekümne neljaks tunniks.

Milline see meetod ka ei oleks, kuid mulle näis, et on viimane aeg seda kasutada.

Olin juba sunnitud hingamist kiirendama, et kätte saada seda vähest hapnikku, mis oli veel meie kongi jäänud, kui äkki tundsin värskendavat õhuvoolu, mis kandis soolakat merehõngu. See oli tõepoolest elustav joodirikas meretuul! Hingasin läbi pärani avatud suu ja mu kopsud paisusid värske õhu molekulidest. Samal ajal tundsin nõrka, kuid selgesti tajutavat õõtsumist. Allveelaev, see terasest koletis, tõusis ilmselt ookeanipinnale hingama nagu vaaladki. Tema värske õhu hankimise viis oli mulle nüüd täiesti selge.

Tõmmanud kopsud värsket õhku täis, hakkasin otsima ava ehk õhujuhtmeid, mis selle tervistava hoovuse meieni tõid. Leidsin ta õige pea. Ukse kohal asuski ava, kust kongi tulvas värske õhu juga ning uuendas selle hapnikuvaest õhku.

Olin just jõudnud selle tähelepaneku teha, kui Ned ja Conseil taaselustava õhuvahetuse mõjul peaaegu üheaegselt ärkasid. Nad hõõrusid silmi, ringutasid käsi ja olid mõne hetkega jalul.

“Kas härra magas hästi?” küsis Conseil oma tavalise viisakusega.

“Vägagi hästi, mu poiss,” vastasin, “ja teie, isand Land?”

“Sügavasti, härra professor, aga kui ma ei eksi, siis hingan ma vist mereõhku?”

Meremees ei võinud siin eksida ja ma jutustasin kanadalasele sellest, mis tema magamise ajal oli juhtunud.

“Õige! Sellega seletuvad ju suurepäraselt need möirged, mida kuulsime, kui see arvatav narval “Abraham Lincolni” läheduses viibis.”

“Täpselt, isand Land, see oli tema hingamine!”

“Ainuke viga on see, härra Aronnax, et mul pole vähimatki aimu kellaajast, kui see just pole lõunaaeg.”

“Lõunaaeg! Kulla vaalapüüdja, öelge pigem hommikusöögi aeg, sest kahtlemata on täna juba teine päev.”

“See näitab, et tegime ühe kahekümne nelja tunnise uinaku,” tähendas Conseil.

“Ma arvan sedasama,” lisasin mina.

“Ega ma ei vaidlegi teile vastu,” lausus kanadalane. “Olgu see hommikueine või lõunasöök, stjuuard on alati teretulnud, toogu ta meile üht või teist.”

“Nii üht kui ka teist,” ütles Conseil.

“Õige!” kiitis kanadalane. “Meil on õigus kahele söömaajale, ja mis minusse puutub, siis lasen ma mõlemal endale hea maitsta.”

“Olgu pealegi, Ned, ootame aga ära,” ütlesin mina. “Ilmselt ei kavatse need tundmatud lasta meil nälga surra, sest sel juhul oleks eilne lõunasöök olnud täielik mõttetus.”

“Kui nad meid viimati ei nuuma!” torkas Ned vahele.

“Vaidlen sellele vastu,” vastasin mina. “Ega me ei ole kannibalide kätte sattunud!”

“Üks kord ei ole veel harjumus,” arvas kanadalane tõsiselt. “Kes teab, kui kaua need mehed juba ilma värske lihata on, ja niisugusel juhul on kolm tervet ja prisket poissi nagu seda on härra professor, tema teener ja mina…”

“Niisugused mõtted ajage endal peast välja, isand Land,” katkestasin ma vaalaküti jutu, “ja ärge lähtuge neist, kui meie võõrustajate peale vihastate, sest see võib meie olukorda raskendada.”

“Igatahes olen ma kuradi näljane ja hommiku- või lõunasöök, mis ta ka poleks, ei saabu!”

“Isand Land,” ütlesin selle peale, “laevakorraga tuleb harjuda. Mulle aga näib, et teie kõht käib koka kellast veidi ette.”

“Mis sellest, küll ta õigeks pannakse,” lisas Conseil rahulikult.

“Niisugune te olete, sõber Conseil,” ei jätnud kannatamatu kanadalane vastust võlgu. “Te ei kasuta oma sappi ega närve peaaegu üldse! Ikka rahulikult! Te saate sellegagi hakkama, et loete oma tänupalve enne söögipalvet ja surete rahumeeles, ilma nurisemata nälga!”

“Mis seegi aitaks?” küsis Conseil.

“Ah siis nurisemine ei aita! See ise on juba midagi! Ja kui need piraadid arvavad – ma ütlen piraadid heas mõttes, et mitte vastu vaielda härra professorile, kes keelab neid nimetada inimsööjateks –, kui need piraadid arvavad, et võivad mind selles lämmatavas puuris pidada, ilma et nad kuuleksid, mäherdused vandesõnad mul nende jaoks soolas on, siis nad eksivad! Siiski, härra Aronnax, öelge otsekoheselt, kas te arvate, et nad hoiavad meid kaua selles raudkastis?”

“Tõtt-öelda ei tea ma sellest rohkem kui teie, sõber Land.”

“Aga mida te siiski arvate?”

“Arvan, et juhus on meid teinud tähtsa saladuse kaasteadjaiks. Kui allveelaeva meeskond on huvitatud saladuse hoidmisest, ja kui see huvi kaalub üles kolm inimelu, siis, arvan, on meie elu suures hädaohus. Kui lugu on vastupidine, siis saadab koletis, kes meid neelas, meid esimesel võimalusel tagasi meietaoliste poolt asustatud maailma.”

“Kui ta just meid sel teel kinni ei hoia, et värbab meid oma meeskonda,” ütles Conseil.

“Ja seda niikauaks, kui mõni “Abraham Lincolnist” kiirem või osavam fregatt selle röövlipesa tabab ning saadab meid koos selle meeskonnaga oma grootseili raa otsa viimast korda värsket õhku hingama,” jätkas Ned Land.

“Sulatõsi, isand Land,” ütlesin mina, “kuid seni pole meile ses suhtes veel ettepanekut tehtud. Asjatu on arutleda, mida me peaksime sel juhul ette võtma. Kordan veelkord – ootame ära, küllap olukorrad meid ise õpetavad, ja ärgem tehkem midagi seni, kuni pole võimalik midagi teha.”

“Just vastupidi, härra professor!” vastas vaalakütt. “Kui me ei taha järele anda, siis peame midagi tegema.”

“Ja mida siis, isand Land?”

“Põgenema.”

“Juba maapealsest vanglast põgenemine on sageli raske, veealusest vanglast on see minu arvates täiesti võimatu.”

“Noh, sõber Ned,” küsis Conseil, “mida te härra vastuväitele vastate? Ma ei suuda uskuda, et üks ameeriklane siin jänni jääks!”

Vaalakütt vaikis, olles ilmses kitsikuses. Põgenemine olukorras, kuhu saatus meid oli paisanud, oli absoluutselt võimatu. Kuid kanadalane on alati pool prantslast, mida suurepäraselt tõestas ka Ned Landi vastus, kes hetkelise mõtiskelu järel ütles:

“Nii et teie, härra Aronnax, ei aimagi, mida peavad tegema need, kes ei saa oma vanglast põgeneda?”

“Ei, mu sõber.”

“See on väga lihtne – neil tuleb asi korraldada nii, et nad sinna jääksid.”

“Pagana pihta!” hüüdis Conseil. “Antud juhul on muidugi parem olla sees kui ülal või all!”

“Kuid enne tuleb siit välja visata kõik vahid, vangivalvurid ja teised võtmemehed,” lisas Ned Land.

“Mis see siis on, Ned? Kas te tõesti mõtlete laeva vallutada?”

“Vägagi tõsiselt,” vastas kanadalane.

“See on võimatu.”

“Miks nii, härra? Võib saabuda mõni soodne juhus, ja ma ei näe kedagi, kes võiks meid takistada seda kasutamast. Kui neid on siin ka oma paarkümmend meest pardal, siis need juba kaht prantslast ja üht kanadalast tagasi ei löö, arvan ma!”

Lihtsam oli vaalaküti ettepanek vastu võtta, kui seda arutada. Nii ma siis vastasingi:

“Tulgu aga paras juhus, isand Land, ja siis me vaatame. Niikaua aga, ma väga palun teid, taltsutage oma kannatamatust. Siin võib tegutseda ainult kavalusega, ja raevuga te soodsaid juhuseid esile ei kutsu. Tõotage mulle ometi ükskord, et lepite olukorraga ilma suurema ärrituseta.”

“Tõotan seda teile, härra professor,” vastas Ned Land tooniga, mis mind põrmugi ei rahustanud. “Mitte ükski kõva sõna ei tule üle minu huulte, ükski äge liigutus ei reeda mind – isegi siis mitte, kui toidu serveerimine ei toimu soovitud korrapärasusega.”

“Mul on teie sõna, Ned,” ütlesin selle peale kanadalasele.

Seejärel vestlus soikus ja igaüks jäi mõttesse. Pean tunnistama, et hoolimata vaalaküti enesekindlusest ei hellitanud mina küll mingeid lootusi. Minu arvates polnud olemas mingeid soodsaid juhuseid, millest Ned oli kõnelnud. Kindlaks juhtimiseks vajas allveelaev arvukat meeskonda. Järelikult oleks meil võitluse korral tegemist liiga tugeva vastasega. Lisaks oli vaja kõigepealt olla vaba, aga seda me ei olnud. Ma ei näinud mingit võimalust sellest hermeetiliselt suletud teraskongist põgenemiseks. Kui aga selle laeva kummalisel komandöril peaks olema mõni saladus varjata, mis näis vägagi võimalik olevat, siis ei lase ta meid pardal vabalt tegutseda. Siiski oli teadmata, kas ta kavatseb meist vabaneda vägivaldsel teel või heidab meid ühel päeval mingisse maakolkasse? Mõlemad oletused näisid äärmiselt tõenäolised, kuid selleks pidi olema vaalakütt, et loota oma jõuga vabadust tagasi võita.

Ühtlasi taipasin ma, et mida enam Ned Land mõtiskles, seda kibestunumad mõtted tema pead täitsid. Kuulsin, kuidas tema kurgupõhjast kostis üha kõvemaid vandesõnu, ja märkasin, et ta liigutused muutusid uuesti ähvardavaks. Ta tõusis, keerles nagu metsloom puuris ja peksis rusikate ning jalgadega vastu seina. Aeg venis ja nälg näpistas üha julmemalt, stjuuard aga ei ilmunud. Kui meisse oleks suhtutud hästi, siis poleks meid kui merehädalisi nii kauaks unustatud.

Ned Land, kelle vägevat magu nälg kõvasti piinas, läks ikka vihasemaks ja vihasemaks, ning olgugi et mul oli tema ausõna, olin tõesti hirmul, et ta plahvatab, niipea kui keegi laeva meeskonnast ilmub.

Kahe järgneva tunni vältel paisus Ned Landi viha veelgi. Kanadalane kutsus ja karjus, kuid kõik oli asjata. Terasest seinad jäid tummaks. Ma ei kuulnud isegi mingeid hääli laeva sisemusest, kõik näis olevat surnud. Ilmselt seisis laev paigal, sest muidu oleksin tundnud vindi liikumisest tekkivat laevakere värinat. Allveelaev oli ilmselt sukeldunud vetesügavusse ega kuulunud enam maismaa valdkonda. Kogu see sünge vaikus ajas hirmu peale.

Mis puutub meie mahajäetusse ja eraldatusse selle kongi üksinduses, siis ei oska ma arvata, kui kaua see võis kesta. Lootus, mis oli tekkinud kohtumisel laeva kapteniga, kustus vähehaaval. Selle inimese pehme vaade, tema suuremeelne ilme ja õilis hoiak, – kõik see kadus mu kujutlusest. Nägin seda mõistatuslikku isikut sellisena, nagu ta paratamatult pidigi olema – halastamatu ning julmana. Tundsin, et ta seisis väljaspool inimühiskonda, ligipääsmatuna igasugusele halastusele, leppimatu vaenlasena omasarnastele, kellele ta oli vandunud igavest vaenu.

Kas see mees tõesti kavatses lasta meil surra selles kitsas vangikongis, jättes meid kõigi nende hirmsate katsumuste meelevalda, millesse kohutav nälg inimesi tõukab? See õudne mõte omandas mu ajus äärmiselt terava kuju ning kujutlusvõime kaasabil tundsin end peagi meeletust hirmust haaratuna. Conseil jäi rahulikuks, Ned Land möirgas.

Sel hetkel kuuldus väljast mingit häält. Metallplaatidel kõlasid inimese sammud. Lukk keerati lahti, uks avanes ja ilmus stjuuard.

Enne kui suutsin kanadalast takistada, tormas too õnnetule kallale, lõi ta pikali ning haaras tal kõrist kinni. Stjuuard oli võimsas haardes lämbumas.

Conseil püüdis vaalaküti käsi pooleldi lämbunud ohvri kaela ümbert ära kiskuda ning ma ruttasin teda abistama, kui äkki jäin nagu naelutatult paigale järgmiste prantsuskeelsete sõnade peale:

“Rahunege, isand Land, samuti teie, härra professor, suvatsege mind kuulata!”