Читать книгу 20 000 ljööd vee all - Jules Verne - Страница 8

See äärmiselt toorelt teostatud inimrööv toimus välgukiirusel, nii et minul ja mu kaaslastel polnud aega ringigi vaadata. Ma ei tea, mida nemad tundsid, kui neid sellesse ujuvasse vanglasse veeti, kuid minul isiklikult käis värin üle kogu keha. Kellega võis meil tegemist olla? Kindlasti mingit uut liiki piraatidega, kes omal viisil meredel röövisid.

Vaevalt oli kitsas luuk minu järel sulgunud, kui mind ümbritses pilkane pimedus. Minu päevavalgusega harjunud silmad ei suutnud esialgu midagi tajuda. Tundsin vaid, kuidas mu paljad jalad raudredeli pulkade taha kinni jäid. Ned Land ja Conseil, keda tugevasti kinni hoiti, järgnesid mulle. Redeli lõppedes avanes mingi uks, mis otsekohe meie järel kõmisedes sulgus.

Olime üksi. Kus? Seda ei võinud ma öelda, vaevalt isegi kujutleda. Kõikjal valitses pimedus, niivõrd täielik pimedus, et isegi mõne minuti järel ei suutnud mu silmad tabada ühtki ebamäärast helki, mida võib näha ka kõige pimedamal ööl.

Ned Land, kes säärase käitumisviisi üle vihane oli, andis oma pahameelele vaba voli.

“Tuhat ja tuline!” vandus ta. “Need sellid annavad külalislahkuses ka kaledoonlastele mitu silma ette! Puudub ainult, et nad oleksid inimsööjad! See ei paneks mind põrmugi imestama, kuid ma vannun, et vastu hakkamata ei lase ma end nahka panna!”

“Rahunege, sõber Ned, rahunege,” ütles talle Conseil rahulikult. “Ärge vihastage enneaegu. Veel pole meid vardasse aetud!”

“Varras pole midagi – praeahju pistavad nad meid, see on selge!” ei jäänud kanadalane vastust võlgu. “Seal on küllalt pime. Õnneks pole mu bowie knife31 mind veel maha jätnud, ja et seda kasutada, selleks näen ma igal ajal küllalt hästi. Esimese bandiidi, kes julgeb oma käe mu külge pista…”

“Ärge ärrituge, Ned,” ütlesin omakorda vaalakütile, “ärge kompromiteerige end asjatu ägedusega. Kes teab, võib-olla kuulatakse meid pealt! Katsume parem teada saada, kus me oleme!”

Liikusin kobamisi edasi. Viie sammu järel oli ees needitud plaatidest sein. Tagasi tulles läksin vastu puulauda, mille ümber oli mitu taburetti. Kongi põrand oli kaetud paksude punutud mattidega, mis summutasid sammude kõla. Seintes polnud jälgegi aknast ega uksest. Conseil, kes teostas ülevaatust vastassuunas, jõudis minu juurde ning me läksime tagasi kajuti keskele. Ruum võis olla kahekümne jala pikkune ja kümne jala laiune. Mis puutub kõrgusse, siis isegi Ned Land, hoolimata oma suurest kasvust, ei küündinud seda mõõtma.

Oli möödunud juba pool tundi, ilma et meie olukorras oleks toimunud mingit muudatust, kui äkki pärast pilkast pimedust meie silmad pidid taluma kõige eredamat valgust. Meie kong muutus äkki valgeks, see tähendab, see täitus nii tugeva valgusega, et ma ei suutnud seda esialgu välja kannatada. Valguse värvusest ja tugevusest tundsin ära elektrivalguse, mis oli tekitanud allveelaeva ümbruses otsekui mingi suurepärase merehelenduse. Pärast seda, kui olin tahtmatult silmad sulgenud, avasin nad jälle ning nägin, et valgus hoovas poolkerataolisest mattklaasist esemest, mis asus kajuti ülemises osas.

“Lõpuks ometi jälle valgus!” hüüdis Ned, kes, nuga käes, oli võtnud kaitseasendi.

“Jah, kuid meie olukord on niisama tume kui ennegi,” vastasin ma, kasutades antiteesi.

“Olgu aga härra kannatlik,” lausus ükskõikne Conseil.

Kajuti ootamatu valgustamine võimaldas mul tähele panna vähimaidki üksikasju. Selles oli ainult üks laud ja viis järi. Nähtamatu uks pidi olema hermeetiliselt suletud, sest ükski heli ei jõudnud meie kõrvu. Laeva sisemuses näis kõik olevat surnud. Viibis ta ikka veel ookeani pinnal või oli sukeldunud meresügavustesse? Mul polnud sellest aimugi.

Laes asuv valguskeha polnud kindlasti süttinud asjata. Seepärast lootsin, et meeskonnaliikmed end peagi näitavad. Kui kedagi tahetakse unustada, siis ei hakata teda ju valgustama.

Ma ei eksinudki. Kuuldus riivide raginat, uks avanes ja kaks meest astusid sisse.

Üks neist oli väikest kasvu, kuid tugevate lihaste ja laiade õlgadega, võimsa pea, suurte mustade juuste ja paksude vurrudega, elava ning läbitungiva pilguga. Kogu ta isikust hoovas seda lõunamaist temperamenti, mis iseloomustab Provence’i elanikkonda Lõuna-Prantsusmaal. Diderot32 väitis väga õigesti, et inimese žest on metafoorne, ja see väike mees oli kahtlemata selle elavaks tõestuseks. Tundus, et tema igapäevane kõne pidi kubisema personifikatsioonidest, metonüümiaist ja hüperboolidest. Kahjuks ei õnnestunud mul seda kontrollida, sest minu juuresolekul kõneles ta alati mingit omapärast ja mulle täiesti arusaamatut keelt.

Teine tundmatu väärib hoopis üksikasjalisemat kirjeldamist. Mõni Gratiolet’ või Engeli33 õpilane oleks lugenud tema nägu nagu avatud raamatut. Kõhklemata võisin otsustada tema põhiliste iseloomuomaduste üle, mis olid: esiteks enesekindlus, sest ta pea hoiak õlgade suhtes oli uhke ning ta mustad silmad vaatasid külma otsustavusega; teiseks rahulikkus, sest tema kahvatu nahk kõneles rahulikust verest; edasi energilisus, mida reetsid ta kulmulihaste kiired kokkutõmbed, ja lõpuks julgus, sest tema sügav hingamine andis tunnistust suurest elujõust.

Lisan veel, et see mees oli uhke. Tema otsustav ja rahulik ilme näis väljendavat üllaid mõtteid. Kogu sellest ansamblist, tema liigutuste ja näoilme ühtsusest kokku järeldus füsiognoomide tähelepanekute põhjal vaieldamatult otsekohene iseloom, mis ei tunne kõhklusi.

Tundsin tahtmatult tema juuresoleku rahustavat mõju ning olin kindel, et meie kokkusaamine lõpeb hästi.

Kas see isik oli kolmekümne viie või viiekümne aastane, seda oli võimatu öelda. Tema kõrge kasv, avar otsaesine, sirge nina, teravate piirjoontega suu, suurepärased hambad, peened pikkade sõrmedega, äärmiselt “vaimsed” käed, kui kasutada käevaatajate väljendit, kõik see vääris üllast ja kirglikku hinge. See inimene kujutas enesest kahtlemata kõige imetlusväärsemat inimtüüpi, keda ma olen iial kohanud. Veel üks iseloomustav detail: tal oli nii suur silmadevahe, et ta võis korraga haarata peaaegu veerand horisonti. Sellele lisandus, nagu ma hiljem kontrollisin, veelgi teravam nägemine kui Ned Landil. Kui see tundmatu midagi tähelepanelikult vaatas, siis tõmbusid tema kulmud kortsu ja laiad silmalaud näisid koonduvat silmaterade ümber, piirates sellega vaatevälja.

Ja ta vaatas! Milline pilk! See oleks nagu suurendanud esemeid, mis kauguse tõttu paistsid väikesed. Kuis tungis see vaade otse hingepõhja! Kuis läbistas see meie silmadele läbipaistmatut veepinda ja luges sügavast merepõhjast nagu avatud raamatust!

Mõlemal tundmatul oli peas saarmanahast barett, jalas hülgenahksed säärikud, seljas mingist erilisest materjalist riided, mis liibusid vabalt keha ümber ega takistanud liigutusi.

Pikem mees, kes oli ilmselt laeva kapten, vaatles meid suurima tähelepanuga, sõnagi lausumata. Siis pöördus ta oma kaaslase poole ning rääkis temaga mingis mulle tundmatus keeles. See oli kõlav, harmooniline ja paindlik kõne, millele näis olevat omane täishäälikute äärmiselt mitmekesine rõhutamine.

Teine vastas peanoogutusega ning lisas paar-kolm täiesti arusaamatut sõna. Siis näis tema pilk uurivat otseselt mind.

Vastasin heas prantsuse keeles, et ma teda ei mõista, kuid ta ei paistnud minust aru saavat ja meie olukord muutus üsna täbaraks.

“Ehk härra jutustaks meie seiklustest,” ütles mulle Conseil. “Võib-olla need härrased taipavad sellest mõne sõna!”

Alustasin meie looga, iga silpi selgesti rõhutades ning ühtki üksikasja vahele jätmata. Küll ma käänasin meie nimesid ja tiitleid igapidi ja lõpuks esitlesin kõigi viisakusreeglite kohaselt professor Aronnaxi, tema teenrit Conseil’d ja isand Ned Landi, vaalakütti.

Pehmete ja rahulike silmadega mees kuulas mind vaikselt, isegi viisakalt ja äärmiselt tähelepanelikult. Kuid tema näos ei reetnud miski, et ta mu jutust aru sai. Kui olin lõpetanud, ei lausunud ta sõnagi.

Jäi üle veel kõnelda inglise keelt. Võib-olla suudame end arusaadavaks teha selle keele abil, mis on kujunenud peaaegu ülemaailmseks. Oskasin inglise keelt nagu saksa keeltki ainult niipalju, et võisin vabalt lugeda. Sellest muidugi ei piisanud korralikuks kõnelemiseks. Siin aga oli vaja eelkõige teha end arusaadavaks.

“Laske tulla, nüüd on teie kord,” ütlesin vaalakütile. “Võtke aga oma paunast parim inglise keel, mida üks anglosaks iial on kõnelnud, isand Land, ja proovige, vahest on teil rohkem õnne kui minul.”

Ned ei lasknud end paluda, ja nagu ma umbes aru sain, alustas ta minu jutustusega otsast peale. Sisu oli küll sama, kuid vorm erines. Kanadalane, kellel oli äkiline iseloom, rääkis suure ägedusega. Ta avaldas teravat protesti selle vastu, et teda on vastuolus kõigi inimõigustega vangistatud, küsis, missuguse seaduse põhjal teda siin kinni peetakse, tuletas meelde Habeas corpust34, ähvardas jälitada neid, kes on ta ebaõiglaselt kinni võtnud, läks omaga sootuks sassi, vehkis kätega ning andis lõpuks paljuütleva žestiga mõista, et oleme nälga suremas.

Selles oli tal täielik õigus, kuid olime selle peaaegu unustanud.

Oma suurimaks üllatuseks nägi vaalakütt, et tema kõne ei olnud minu omast sugugi arusaadavam. Meie külastajad ei pilgutanud silmagi. Nüüd oli selge, et nad ei mõistnud ei Arago ega Faraday35 keelt.

Olin pärast oma keeleteaduslike tagavarade ilmaaegset äratarvitamist äärmises kitsikuses ega teadnud enam, mida teha, kui Conseil äkki ütles:

“Kui härra lubab, siis ma jutustaksin neile sama loo saksa keeles.”

“Mis!” hüüdsin ma. “Sa oskad saksa keelt?”

“Härra ärgu pangu pahaks, aga ma olen flaamlane.”

“Just vastupidi, olen selle üle väga rõõmus. Lase aga käia, mu poiss.”

Ja Conseil jutustas oma rahulikul häälel kolmandat korda meie mitmesugustest juhtumustest. Kuid hoolimata jutustaja elegantseist väljendeist ja kaunist kõneviisist polnud saksa keelel vähimatki edu.

Siis kraapisin viimases hädas kokku kõik oma koolipõlvest säilinud tarkuse ja hakkasin meie seiklustest ladina keeles vestma. Cicero36 oleks kindlasti oma kõrvad kinni toppinud ja mind kogu mu ladina keelega kööki saatnud, kuid kõigest hoolimata sain sellegagi hakkama. Tulemus oli endine.

Kui see viimane katse oli lõplikult nurjunud, vahetasid mõlemad tundmatud mõne sõna oma arusaamatus keeles ning lahkusid, ilma et oleksid meid rahustanud kas või mõne liigutusega, mis on arusaadavad kõikides maades. Uks sulgus taas.

“See on nurjatus!” möirgas Ned Land, sattudes juba kahekümnendat korda raevuhoogu. “Mis see siis olgu! Nende kelmidega räägitakse prantsuse, inglise, saksa ja ladina keeles, nemad aga ei võta vaevaks vastatagi!”

“Rahunege, Ned,” ütlesin vaalakütile, kelle viha kees üle. “Vihastamisega ei jõua me kuskile.”

“Aga kas te ka teate, härra professor,” vastas meie äkiline kaaslane, “et selles raudpuuris võib suurepäraselt nälga surra?”

“Päh,” tähendas Conseil, “asja filosoofiliselt võttes võib veel kaua vastu pidada!”

“Sõbrad,” laususin ma, “ärgem heitkem meelt. Oleme viibinud halvemaiski olukordades. Tehke mulle seda heameelt ja andke aega mingi seisukoha võtmiseks selle laeva komandöri ja meeskonna suhtes.”

“Minu arvamus on päris kindel,” ütles Ned Land. “Need on sulid…”

“Hästi, aga missuguselt maalt?”

“Sulide maalt!”

“Armas Ned, see maa pole veel kaardil küllalt selgelt märgitud ja ma pean tunnistama, et mõlema tundmatu rahvust on raske kindlaks teha. Nad pole ei inglased, prantslased ega sakslased, see on kõik, mida võib öelda. Ometi kaldun ma arvama, et nii kapten kui ka tüürimees on sündinud lõunapoolsete laiuskraadide all. Kuid kas nad on hispaanlased, türklased, araablased või hindud, seda pole võimalik nende tunnuste järgi otsustada. Mis puutub nende keelesse, siis on see täiesti arusaamatu.”

“Näete nüüd, kui halb on mitte osata kõiki keeli,” ütles Conseil, “ja kui ebamugav see on, et kogu maailmas ei kõnelda ühtainust keelt!”

“Ka see ei aitaks midagi!” hüüdis Ned. “Kas te ei näe, et neil meestel on oma erikeel, mis on välja mõeldud selleks, et meeleheitele viia ausaid inimesi, kes küsivad süüa! Eks mõisteta igal maal ilma pikema jututa, mida see tähendab, kui inimene teeb suu lahti, liigutab lõugu, teeb hammaste ja huultega närimisliigutusi? Kas ei tähenda see nii Quebecis kui ka Paumotul, nii Pariisis kui ka antipoodide juures, et mul on nälg, andke mulle süüa!”

“Oh,” ütles selle peale Conseil, “on ju nii ebaintelligentseid inimesi!..”

Vaevalt oli ta need sõnad lausunud, kui uks avanes. Sisse astus stjuuard. Ta tõi meile riided – mingist erilisest, mulle tundmatust materjalist madrusejakid ning püksid. Riietusin kiiresti ja mu kaaslased järgnesid minu eeskujule. Samal ajal kattis tumm, võib-olla isegi kurt stjuuard laua kolmele inimesele.

“Vaat see on juba midagi tõsisemat ja paljutõotavat,” rõõmustas Conseil.

“Päh,” vastas jonnakas vaalakütt, “mida pagana pihta teie arvates siin süüakse? Küllap vist kilpkonnamaksa, haikalafileed ja penihai biifsteeki!”

“Küllap näeme!” sõnas Conseil.

Hõbedaste kuplitega kaetud road olid laudlinale asetatud sümmeetriliselt. Istusime lauda. Päris kindlasti oli meil tegemist tsiviliseeritud inimestega ja kui poleks olnud elektrivalgust, oleksin arvanud end einestavat hotellis “Adelphi” Liverpoolis või Pariisi “Grand-Hôtelis”. Tuleb siiski mainida, et leib ja vein puudusid täielikult. Vesi oli küll puhas ja värske, kuid see oli siiski vesi, mis polnud hoopiski Ned Landi maitse järgi. Serveeritud toitude hulgas tundsin ära mitmesuguseid kalu, mis olid väga peenelt valmistatud. Kuid mitmete roogade kohta, mis muide olid suurepärased, ei osanud ma midagi öelda, isegi seda mitte, kas see oli taime- või lihatoit. Mis puutub lauanõudesse, siis olid need elegantsed ja väga maitsekalt tehtud. Igal riistal, olgu see siis lusikas, kahvel, nuga või taldrik, oli graveeritud N-täht, mida poolkaarena ümbritses moto. Toon sellest siinkohal täpse faksiimile:

Liikuv liikuvas! See deviis sobis tõepoolest täpselt sellele veealusele aparaadile. Täht N oli kahtlemata selle salapärase isiku nimetäht, kes valitses meresügavusi!

Ned ja Conseil ei mõtisklenud nii pikalt. Nad lausa õgisid ja ma järgisin viivitamatult nende eeskuju. Pealegi olin nüüd täiesti rahulik meie edaspidise saatuse suhtes, sest oli ilmne, et meie võõrustajad ei kavatsenud lasta meil nälga surra.

Kõik siin ilmas on mööduv, isegi inimese nälg, kes on olnud viisteist tundi söömata. Kui meie kõhud olid täis, tundsime vastupandamatut vajadust magada. See oli täiesti loomulik reaktsioon pärast lõputut ööd täis võitlust surmaga.

“Pagana pihta, küll ma tahaksin magada,” ütles Conseil.

“Mina magan juba!” vastas Ned Land.

Mu mõlemad kaaslased heitsid vaibale kajuti põrandal ning vajusid varsti sügavasse unne.

Mina aga ei suutnud nii kergesti unele alistuda. Liiga palju mõtteid oli kogunenud mu pähe, liiga palju lahendamata küsimusi keerles seal, liiga palju kujutlusi hoidis mu silmad avatuina. Kus me olime? Milline kummaline jõud oli meid oma võimusse haaranud? Tundsin, õigemini küll arvasin tundvat, et aparaat tungib ikka sügavamatesse veekihtidesse. Hirmsad unenäod painasid mind. Nägin veealuseid salaurkaid täis tundmatuid loomi ning allveelaeva niisama kohutavana nende keskel elavat ja liigutavat, otsekui oleks ta olnud nendetaoline… Pikapeale mu aju rahunes, kogu mu kujutlusvõime lahustus mingis ähmases unisuses ja peagi vajusin süngesse unne.