Читать книгу 20 000 ljööd vee all - Jules Verne - Страница 6

Selle hüüde peale tormas kogu meeskond vaalaküti juurde: kapten, ohvitserid, pootsmanid, madrused ja jungad, isegi insenerid lahkusid masinate juurest ja kütjad jätsid oma ahjud. Käsk peatumiseks oli antud ja fregatt liikus edasi veel ainult hoo mõjul.

Valitses pilkane pimedus, ja kui head kanadalase silmad olidki, ometi ei suutnud ma mõista, kuidas võis ta näha ja mida ta õieti nägi. Mu süda peksis lõhkemiseni. Ned Land polnud eksinud, ja me kõik nägime seda, millele ta käega osutas.

Kahe kaabeltau kaugusel “Abraham Lincolni” tüürpoordist näis meri olevat altpoolt valgustatud. Polnud kahtlust, et see polnud lihtsalt merehelendus. Koletis asus mõne sülla sügavuses vee all ja kiirgas välja väga tugevat seletamatut valgust, millest kõnelesid paljude kaptenite teated. Sellist suurepärast kiirgust võis põhjustada ainult mingi väga tugev valgusallikas. Helendus moodustas veepinnal tohutu suure pikliku ovaali, mille keskel asus eriti hele tulipunkt, kuna äärte poole helendus järkjärgult nõrgenes.

“See on ainult fosforestseerivate olendite kogu,” hüüdis üks ohvitseridest.

“Ei, mu härra,” vastasin veendunult, “ei oherdkarbid ega meritünnikesed tekita nii tugevat valgust. See aga on põhiliselt elektrivalgus… Pealegi, vaadake, vaadake! Ta muudab oma asukohta! Ta liigub edasi, nüüd tagasi! Ta tormab meie peale!”

Fregatil tõusis üldine kära.

“Vaikust!” karjus kapten Farragut. “Rool vasakule! Masinad, tagasikäik!”

Madrused tormasid roolikambrisse, insenerid masinate juurde. Silmapilkselt anti tagasikäik ja “Abraham Lincoln” joonistas paremale küljele kaldudes merepinnale poolkaare ning keeras end ringi.

“Rool otse! Edasi!” kõlas kapten Farragut’ käsklus.

Kui need käsklused olid täidetud, eemaldus fregatt kiiresti helendavast fookusest.

Ei, ma eksisin. Ta tahtis eemalduda, kuid üleloomulik olend lähenes kahekordse kiirusega.

Me kõik olime hingetud. Pigem hämmastus kui hirm sundis meid seisma vaikselt ja liikumatult. Loom jõudis meile mängleva kergusega järele. Ta tegi ringi ümber fregati, mis sõitis neljateistkümnesõlmelise kiirusega, ja valas meid üle oma elektrivalgusega nagu hõbedase tolmuga. Siis eemaldus ta meist kahe või kolme miili kaugusele, jättes enda järele helendava joa, mida võiks võrrelda aurupilvega kiirrongi veduri taga. Siis äkki kuskilt silmapiiri hämaralt veerelt, kuhu ta oli hoovõtuks taganenud, sööstis ta hirmuäratava kiirusega “Abraham Lincolni” poole, peatus ootamatult kahekümne jala kaugusel laevast ja kustus. See tähendab, et ta ei sukeldunud, sest sel juhul oleks valgus kadunud pikkamisi. Nüüd aga kadus see äkki, otsekui oleks valgusallikas äkki kustunud! Siis ilmus ta uuesti nähtavale teisel pool laeva. Kas ta oli ümber laeva sõitnud või end kiilu alt läbi libistanud, see jäi selgusetuks. Iga hetk võis toimuda kokkupõrge, mis oleks saanud meile saatuslikuks.

Samal ajal üllatasid mind fregati manööverdused. Ta ei rünnanud, vaid põgenes. Tema, kes pidi jälitama, oli jälitatu. Ma ütlesin seda kapten Farragut’le. Tema nägu, mis tavaliselt oli ükskõikne, väljendas hüüd ülimat hämmastust.

“Härra Aronnax,” vastas ta mulle, “ma ei tea, millise hirmsa elajaga mul tegemist on, ja säärases pimeduses ei taha ma oma fregatti ettevaatamatult hädaohtu saata. Pealegi – kuidas seda tundmatut rünnata, kuidas end kaitsta? Ootame hommikut, ja osad vahetuvad.”

“Ega te ei kahtle enam olendi loomuses, kapten?”

“Ei, härra, see on kindlasti mingi hiigelnarval, lisaks veel elekternarval.”

“Võib-olla talle ei võigi läheneda nagu elekterangerjale või elekterraile!” lisasin ma.

“Väga võimalik,” vastas kapten. “Ja kui ta on varustatud hävitava elektrilöögi võimega, siis on see tõepoolest kõige kohutavam olend, kelle looja iial on teinud. Seepärast, mu härra, olengi ettevaatlik.”

Kogu meeskond oli öö otsa jalul. Keegi ei mõelnudki magamisele. “Abraham Lincoln”, mis ei suutnud oma vastasega kiiruses võistelda, aeglustas käiku, olles aga pidevalt paraja auru all. Sama tegi ka narval, õõtsudes fregati kõrval lainetel ja olles nähtavasti otsustanud võitlustandrilt mitte lahkuda.

Südaöö paiku ta kadus, õigemini küll “kustus” nagu mõni suur jaaniuss. Kas ta põgenes? Seda võis küll karta, aga mitte loota. Ja juba seitse minutit enne kella ühte kuuldus kõrvulukustavat vihinat, mida võis tekitada ainult määratu jõuga purskuv veejuga.

Kapten Farragut, Ned Land ja mina olime sellal puubil, püüdes ahnete pilkudega läbi pimeduse tungida.

“Ned Land,” küsis komandör, “kas olete sageli kuulnud valaskalu möirgavat?”

“Sageli, mu härra, kuid iialgi pole seda teinud vaalad, kelle nägemine oleks mulle sisse toonud kaks tuhat dollarit.”

“Tõepoolest, teil on õigus preemiale,” lausus selle peale komandör, “kuid öelge mulle, kas see on sama hääl, mida vaalad teevad, pursates oma sõõrmeist vett?”

“Sama, mu härra, kuid võrratult tugevam. Seepärast pole siin eksitust karta. Meie läheduses on kindlasti mõni vaalaline. Teie loaga, mu härra, ütleme talle homme koidu ajal paar tõsist sõna.”

“Kui tal on tuju teid kuulata, isand Land,” laususin kahtleval toonil.

“Kui jõuan talle nelja harpuuni kaugusele, siis peab ta mind kuulama!” heitis kanadalane vastu.

“Kuid selleks, et saaksite talle läheneda, pean vist andma teie käsutusse vaalapüügipaadi?” küsis kapten.

“Kindlasti, mu härra.”

“See oleks meeste eludega mängimine.”

“Ka minu elu on mängus!” vastas kanadalane lihtsalt.

Kella kahe paiku öösel ilmus helendav täpp jälle nähtavale. Ta oli sama selgelt näha, kuid asus “Abraham Lincolnist” viie miili kaugusel allatuult. Hoolimata kaugusest ja tuule kohinast merel, võidi selgesti kuulda looma kohutavaid sabalööke ja isegi tema kähisevat hingamist. Näis, et kui see tohutu narval ilmus veepinnale hingama, siis tungis õhk tema kopsudesse niisuguse jõuga nagu aur mõne kahe tuhande hobujõulise aurumasina silindreisse.

“Hm!” mõtlesin ma, “tõesti tore vaal, kellel on ratsarügemendi jõud!”

Kuni valgenemiseni valvasid kõik; valmistuti lahinguks. Püügiriistad asetati piki laeva parrast. Tüürimees laskis laadida vaalapüügikahurid, mis paiskavad harpuuni kuni miili kaugusele, ja pikatorulised jahipüssid lõhkekuulidega tulistamiseks, mille iga tabamus on surmav ka suurimale loomale. Ned Land piirdus oma harpuuni teritamisega, mis tema käes oli kohutav relv.

Kell kuus hakkas päike tõusma ning koos aovalgusega kadus ka narvali elektriline helendus. Kell seitse oli juba küllalt valge, kuid silmapiiri kattis väga tihe hommikune udu, millest ei suutnud läbi tungida ka parimad pikksilmad. See tekitas pettumust ja viha.

Vinnasin end üles kuni päramasti saalinguteni. Mõned ohvitserid istusid juba mastide tipus.

Rasked udupilved, mis mere kohal rullusid, hakkasid kella kaheksa ajal vähehaaval kõrgemale tõusma. Silmapiir selgines ja avardus.

Nagu õhtulgi, kõlas äkki Ned Landi hääl: “Otsitav ese pakpoordis traaversist tagapool!”

Kõigi pilgud pöördusid märgitud punkti suunas. Seal, umbes pooleteise miili kaugusel fregatist, kerkis mustjas kere peaaegu meetri võrra üle merepinna. Ägedalt sabaga pekstes tekitas ta tugevat lainetust. Kunagi pole ühegi looma saba peksnud vett niisuguse jõuga. Tema liikumisteed tähistas tohutu pimestavalt valge vahujuga, mis joonistas veepinnale pikliku kaare.

Fregatt lähenes vaalalisele. Võisime looma täiesti vabalt jälgida. “Shannoni” ja “Helvetia” teadetes oli tema mõõtmetega veidi liialdatud. Mina igatahes hindasin narvali pikkust ainult kahesaja viiekümnele jalale.28 Mis puutub tema jämedusse, siis oli raske selle üle otsustada, kuid üldiselt näis loom olevat igati suurepäraste proportsioonidega.

Sellal kui me seda fenomenaalset olendit vaatlesime, paiskusid tema sõõrmeist kaks vee- ja aurusammast neljakümne meetri kõrgusele, ja selle järgi tegin kindlaks looma hingamisviisi. Veendusin lõplikult, et ta kuulus selgroogsete alamhõimkonda, imetajate klassi, emakooksete alamklassi, kalaliste rühma, vaalaliste seltsi ja… sugukonna kohta ei võinud ma veel midagi öelda. Vaalaliste seltsi kuuluvad ka narvalid. Iga sugukond jaguneb omakorda perekondadeks, perekonnad liikideks, liigid alamliikideks. Seega puudusid mul veel sugukond, perekond, liik ja alamliik, kuid ma ei kahelnud, et taeva ja kapten Farragut’ abiga oma liigituse lõpule viin.

Meeskond ootas kannatamatult komandöri käsklusi. See aga, olles enne tähelepanelikult looma jälginud, laskis kutsuda inseneri. Insener ilmus.

“Mu härra, kas auru on?” küsis kapten.

“Jah, mu härra,” vastas insener.

“Hästi! Kütke tugevamini, ja siis täisaur peale!”

Sellele käsule vastas kolm hurraad. Võitlusetund oli kukkunud. Mõne hetke pärast paiskasid fregati kaks korstnat välja musti suitsupilvi ja katelde värisemist oli tekilegi tunda. “Abraham Lincoln”, tõugatuna oma võimsast propellerist, tormas otse looma peale. See laskis tal poole kaabeltau kaugusele läheneda ja, ilma et oleks vaevaks võtnud sukelduda, hakkas vaikselt eest ära liikuma, piirdudes vahemaa säilitamisega.

Niisugune jälitamine kestis umbes kolmveerand tundi, ilma et fregatt oleks paari sülla võrragi vaalale lähemale jõudnud. Oli ilmne, et taolise kiirusega ei saa me teda kunagi kätte.

Kapten Farragut katkus raevukalt tihedat habemetutti oma lõua all.

“Ned Land!” hüüdis ta.

Kanadalane ilmus käsu peale.

“Noh, isand Land, kas ikka veel soovitate mul paadid vette lasta?” küsis kapten.

“Ei, mu härra,” vastas Ned Land, “sest see elukas laseb end ainult siis püüda, kui ta ise seda tahab.”

“Mida siis teha?”

“Lisage auru, kui võite. Mina aga asuksin teie loaga vesitaakidele ja kui jõuame viskekaugusele, heidan harpuuni.”

“Minge, Ned,” lausus kapten ja hüüdis: “Insener, survet juurde!”

“Ned Land asus oma kohale. Kateldele tehti kõvem tuli alla. Laeva kruvi tegi nelikümmend tiiru minutis ning aur tungis visisedes ventiilidest välja. Logi näitas, et laeva kiirus oli kaheksateist ja viis kümnendikku miili tunnis.

Kuid see neetud loom ujus samuti kaheksateist ja viis kümnendikku miili tunnis.

Fregatt jätkas tagaajamist sama kiirusega veel terve tunni, ainsatki sülda lähemale jõudmata! See oli Ameerika sõjalaevastiku ühele kiireimale laevale alandav. Allasurutud viha täitis kogu meeskonda. Madrused kirusid elajat, kes ei suvatsenud neile isegi vastata. Kapten Farragut ei rahuldunud oma habemetuti silumisega, ta lausa näris seda.

Insener kutsuti veel kord üles.

“Kas maksimaalne surve on saavutatud?” küsis kapten.

“Jah, härra,” vastas insener.

“Millisele survele on teil ventiilid reguleeritud?”

“Kuuele ja poolele atmosfäärile.”

“Seadke nad kümnele atmosfäärile.”

See oli tõepoolest eht-ameerikalik käsk. Ka Mississippil poleks mõne “konkurendi” ennetamiseks paremini tehtud!

“Conseil,” ütlesin oma tublile teenrile, kes seisis mu kõrval, “kas tead ka, et me lendame vist õhku?”

“Nagu härrale meeldib!” oli Conseil’ vastus.

Tore! Pean tunnistama, et säärane risk mulle meeldis.

Ventiilidele lisati raskust. Süsi voolas ahjudesse. Ventilaatorid paiskasid õhujugasid tulelõõma. “Abraham Lincolni” kiirus kasvas. Mastid värisesid alusteni, suitsukeerised leidsid liiga kitsastes korstnates vaevalt väljapääsu.

Logi heideti teist korda merre.

“Hei, roolimees?” küsis kapten Farragut.

“Üheksateist ja kolm kümnendikku miili, härra.”

“Auru juurde!”

Insener kuuletus. Manomeeter näitas kümme atmosfääri. Ent vaal pani samuti “auru juurde” ja ilma suurema vaevata ujus temagi üheksateist ja kolm kümnendikku miili tunnis.

Missugune jälitamine! Ei, ma ei suuda kirjeldada erutust, mis pani mind üleni värisema. Ned Land seisis oma postil, harpuun käes. Mitmel korral laskis loom meid endale läheneda.

“Jõuame järele! Jõuame järele!” karjus kanadalane.

Aga iga kord, kui ta valmistus lööma, kadus vaal säärase kiirusega, mis minu arvates ei võinud olla alla kolmekümne miili tunnis. Ja isegi nüüd, kus fregatt kihutas oma maksimaalse kiirusega, ei jätnud ta meid mõnitamata sellega, et tegi tiiru ümber laeva! Kõigist rinnust kõlas raevukarjatus.

Kella kaheteistkümneks olime niisama kaugel kui hommikul kella kaheksa ajal.

Kapten Farragut otsustas nüüd tarvitusele võtta mõjuvamad abinõud.

“Ah nii,” ütles ta, “või siis see elajas liigub kiiremini kui “Abraham Lincoln”! Tubli! Vaatame, kas ta kahurikuulist ka ette jõuab. Pootsman, mehed käilakahuri juurde!”

Otsekohe oli suurtükk laetud, välja sihitud ja tulistas. Mürsk lendas mõne jala võrra vaalast üle, kes asus poole miili kaugusel.

“Osavam mees asemele!” karjus kapten. “Viissada dollarit sellele, kes tollele põrgulisele pihta laseb!”

Üks vana, halli habeme, rahuliku pilgu ja külmaverelise ilmega kahurimees – veel praegugi seisab tema kuju mu silme ees – astus kahuri juurde, võttis asendi sisse ja sihtis tükk aega. Siis käis tugev pauk, mille kaja segunes meeskonna hurraahüüetega.

Mürsk küll tabas looma, kuid libises kuidagi ebaloomulikult selle kumeral pinnal ja põrkas kahe miili kaugusele merre.

“Ah nii, või see lurjus on kuuetolliste terasplaatidega soomustatud!” vandus vana suurtükimees raevutsedes.

“Needus!” kisendas kapten Farragut.

Jaht jätkus ja kapten Farragut lausus minu poole kummardudes: “Jälitan looma, lennaku mu fregatt või tükkideks!”

“Jah,” vastasin, “siin on teil õigus!”

Võis oletada, et looma jõud raugeb, sest ta ei saanud ju väsimuse suhtes niisama ükskõikne olla kui aurumasin. Kuid midagi niisugust ei juhtunud. Tunnid kadusid, ilma et tema juures oleks ilmnenud vähimaidki väsimuse tundemärke.

“Abraham Lincolni” kiituseks tuleb öelda, et ta võitles raugematu visadusega. Minu arvates sõitis ta tolle õnnetu 5. novembri jooksul läbi vähemalt viissada kilomeetrit! Siis saabus öö ja mattis lainetava ookeani pimedusse.

Tol hetkel uskusin, et meie retk on lõppenud ja et me enam iialgi seda fantastilist olendit ei näe. Kuid ma eksisin.

Kell kümme viiskümmend õhtul ilmus fregatist kolme miili kaugusel allatuult jälle elektrivalgus, mis oli niisama selge ja tugev kui eelmiselgi ööl.

Narval näis liikumatuna. Võib-olla magas ta päevast väsimust välja, lastes end laineist õõtsutada? See oli soodne juhus, mida kapten Farragut otsustaski kasutada.

Ta andis vastavad käsud. “Abraham Lincolni” hoiti väikese auru all ja ta liikus ettevaatlikult, et mitte vastast äratada. Pole sugugi haruldane juhus kohata keset ookeani sügavalt magavaid valaskalu, keda võib siis edukalt rünnata. Ned Land oli enam kui ühe vaala une pealt harpuuniga tapnud. Nüüd läks ta tagasi oma kohale vesitaakidele.

Fregatt lähenes hääletult, peatas masinad kahe kaabeltau kaugusel loomast ja liikus edasi vaid hoo mõjul. Laeva pardal ei julgenud keegi enam hingatagi. Tekil valitses sügav vaikus. Olime ainult saja jala kaugusel helendavast punktist, mille sära pimestas meie silmi.

Sel hetkel, toetudes kastelli reelingule, nägin enda all Ned Landi, kes hoidis ühe käega köiest kinni ja teisega viibutas oma kohutavat harpuuni. Vaevalt kakskümmend jalga lahutas teda liikumatult lamavast loomast.

Äkki sirutus ta käsivars jõuliselt ette ja ta heitis harpuuni välja. Kuulsin relva metalset kõla, otsekui oleks see põrganud mingi kõva eseme vastu.

Elektrivalgus kustus silmapilkselt ja kaks tohutut veejuga paiskusid fregati tekile, ujutades selle kosena käilast ahtrini üle, paisates ümber inimesi ning purustades köisi. Toimus kohutav kokkupõrge, ja enne kui suutsin millestki kinni haarata, paisati mind üle parda merre.