Читать книгу 20 000 ljööd vee all - Jules Verne - Страница 3

Kolm sekundit enne J. B. Hobsoni kirja saabumist oli mõte narvali jälitamisest minust niisama kaugel kui kavatsus sõita Põhja-Jäämere kaudu ümber Ameerika mandri. Kolm sekundit pärast auväärse mereasjade sekretäri kirja lugemist mõistsin ma, et minu tõeline kutsumus, mu elu ainus eesmärk on koletise tabamine ja maailma vabastamine temast.

Ometi olin äsja lõppenud vaevarikkast teekonnast väsinud ning vajasin tungivalt puhkust. Ma ei igatsenud muud, kui näha oma kodumaad, sõpru, oma väikest korterit Jardin des Plantes’is19, oma armsaid ja väärtuslikke kogusid! Kuid miski ei suutnud mind tagasi hoida. Unustasin kõik – väsimuse, sõbrad ja kogud – ning võtsin Ameerika valitsuse ettepaneku pikemalt mõtlemata vastu.

“Lõpuks viivad ju kõik teed Euroopasse,” mõtlesin ma, “ja see oleks narvalist väga kena, kui ma teda jälitades jõuaksin Prantsusmaa rannale! Selleks et mulle isiklikult rõõmu valmistada, laseb see väärt loom end kindlasti Euroopa vetes tabada ja ma viin mitte vähem kui poole meetri pikkuse tüki tema hellebardist Loodusloo Muuseumile.”

Ent vahepeal tuleb mul asuda narvali otsinguile Vaikse ookeani põhjaosas. Prantsusmaale tagasipöördumiseks oli see aga lausa vastassuund.

“Conseil!” hüüdsin ma kannatamatult.

Conseil oli minu teener, ustav poiss, kes saatis mind kõigil mu reisidel. Ta oli tubli flaamlane, keda ma armastasin ja kes tasus mulle samaga. Loomult oli ta pikaldane, põhimõtetelt korraarmastaja, harjumustelt väga püüdlik, kes ei lasknud end elu ootamatustest kohutada. Tal olid väga osavad käed, mis said hakkama kõigega, ja hoolimata oma nimest20 ei andnud ta kunagi nõu, isegi siis mitte, kui seda temalt küsiti.

Kokkupuuteis Jardin des Plantes’i teadlaste kitsa ringkonnaga oli Conseil omandanud mõningaid teadmisi. Tema näol oli mul alati käepärast väga tugev spetsialist loodusteadusliku klassifikatsiooni alal, kes võis akrobaadi osavusega liikuda kogu selles hõimkondade, alamhõimkondade, klasside, alamklasside, seltside, sugukondade, perekondade, alamperekondade, liikide ja teisendite rägastikus. Kuid kaugemale tema teadmised ei ulatunud. Liigitamine oli tema elu ja muud ta ei tundnud. Olles suur asjatundja liigitamise teoorias, oli ta praktikas täielik võhik. Usun, et ta ei oleks kašelotti21 vaalast eristanud! Ja ometi – milline tubli ja kuldaväärt poiss!

Juba kümme aastat oli Conseil järgnenud mulle kõikjale, kuhu viis mind teadus. Iialgi polnud ta avaldanud oma arvamust teekonna pikkuse või raskuse üle, polnud nurisenud kohvrite pakkimise puhul, olgu see siis Hiinasse või Kongosse sõitmiseks. Pikemalt küsimata oli ta valmis minema nii siia kui sinna. Lisaks sellele oli tal haruldane tervis, mis ei kartnud ühtki haigust, ja tugevad lihased. Närve tal ei olnud, isegi närvivarju mitte.

Conseil oli kolmekümne aastane ja tema vanus suhtus tema peremehe omasse nagu viisteist kahekümnesse. Palun mulle andestada, et ma seda, et olin neljakümne aastane, sel viisil ütlen.

Conseil’l oli ainult üks viga: ta oli äärmine formalist ning kõneles minuga ainult kolmandas isikus, nii et see muutus lausa tüütavaks.

“Conseil!” hüüdsin veelkord, alustades palavikulisi lahkumisettevalmistusi.

Võisin seda ustavat poissi täielikult usaldada. Tavaliselt ma ei küsinud, kas ta soovib minuga kaasa tulla või mitte. Seekord aga oli tegemist retkega, mis võis kesta lõpmatuseni, küllaltki riskantse ettevõtmisega – looma jälitamisega, kes võis fregati nagu pähklikoore uputada. Siin oli, mille üle järele mõelda ka kõige ükskõiksemal inimesel maailmas! Mida ütleb Conseil?

“Conseil!” hüüdsin ma kolmandat korda.

Conseil ilmus.

“Härra kutsub mind?” ütles ta sisse astudes.

“Jah, mu poiss. Sea minu asjad valmis ja enda omad samuti. Kahe tunni pärast sõidame ära.”

“Nagu härrale meeldib,” vastas Conseil rahulikult.

“Me ei või minutitki kaotada. Paki kohvrisse kõik mu reisitarbed, ülikonnad, särgid, sokid. Lugeda pole tarvis, peaasi, et oleks võimalikult palju, ja kiiresti!”

“Aga härra kollektsioonid?” tähendas Conseil.

“Nendega tegeleme hiljem.”

“Mis? Arhioteeriumid, hürakoteeriumid, oreodonid, heropotaamused ja teised härra poolt väljakaevatud luustikud?”

“Need jäävad hotelli.”

“Ja härra elus babirussa22?”

“Teda toidetakse meie äraolekul. Pealegi teen korralduse, et kõik meie loomad saadetaks Prantsusmaale.”

“Kas me siis ei lähegi Pariisi tagasi?” küsis Conseil.

“Aga muidugi… kindlasti,” vastasin põigeldes, “kuid väikese ringiga.”

“Niisuguse ringiga, nagu härrale meeldib.”

“Oh, see on tühiasi! Pöördume tagasi veidi kõveramat teed pidi ja see ongi kõik. Sõidame “Abraham Lincolniga”.

“Nagu härrale meeldib,” vastas Conseil rahulikult.

“Tead sa, kulla sõber, tegemist on koletisega… kurikuulsa narvaliga… Läheme puhastama temast meresid! “Suurte meresügavuste saladuste” kaheköitelise kvartväljaande autor ei saa sellest kõrvale jääda ja peab minema koos kapten Farragutiga. See on kuulsusrikas ülesanne… kuid ühtlasi ka ohtlik! Me ei tea, kuhu me läheme! Need elukad võivad olla vägagi tujukad! Aga me lähme ikkagi! Meid juhib komandör, kes kartma ei löö!..”

“Mida teeb härra, seda teen ka mina,” vastas Conseil.

“Mõtle hästi järele! Ma ei taha sinu eest midagi varjata. See kuulub nende retkede hulka, kust alati tagasi ei tulda.”

“Nagu härrale meeldib.”

Veerand tunniga olid kohvrid pakitud. Conseil’ käes läks see nagu muuseas, kuid ma olin veendunud, et midagi ei puudunud, sest see poiss liigitab särke ja ülikondi niisama hästi kui linde ja imetajaid.

Lift viis meid vahekorrusel asuvasse suurde vestibüüli. Laskusin paariastmelist treppi mööda esimesele korrusele ja tasusin oma hotelliarve leti juures, mille ees tungleb alati palju rahvast. Tegin korralduse, et kastid topiste ja kuivatatud taimedega saadetaks Pariisi (Prantsusmaale), avasin oma babirussale piisava krediidi ja hüppasime koos Conseil’ga üüritõlda.

Kahekümne frangi eest viis sõiduk meid kõigepealt piki Broadwayd Union Square’ini, pöördus siis Neljandale Avenüüle ning sõitis kuni ristumiskohani Bowery Streetiga, keeras sealt Katrin Streetile ja peatus kolmekümne neljanda kai juures. Parv viis meid koos hobuse ja tõllaga üle jõe Brooklyni, suurde New Yorgi linnaossa, mis asub East Riveri vasakul kaldal. Mõne minuti pärast jõudsime kai juurde, mille ääres seisis “Abraham Lincoln” ja ajas oma mõlemast korstnast välja musti suitsupilvi.

Meie pagas toimetati viibimata fregati pardale. Ruttasin üles tekile ja küsisin, kus on kapten Farragut. Madrus juhatas mu puubile, kust leidsin toreda välimusega ohvitseri, kes ulatas mulle käe ja küsis:

“Kas härra Pierre Aronnax?”

“Jah, mina,” vastasin ma. “Kas kapten Farragut?”

“Isiklikult. Tere tulemast, härra professor! Kajut ootab teid.”

Lahkusin kummardades komandöri juurest, kel olid parajasti käsil viimased ettevalmistused väljasõiduks, ning lasin end juhatada mulle määratud kajutisse.

“Abraham Lincoln” oli oma uue ülesande täitmiseks suurepäraselt valitud ja kohandatud laev. See oli kiirsõidufregatt, varustatud ülekuumenemisseadmetega, mis võimaldasid tõsta auru survet kuni seitsme atmosfäärini. Sellise surve juures võis “Abraham Lincoln” saavutada keskmiseks kiiruseks 18,3 miili tunnis, mis oli küll tähelepanuväärne, kuid siiski mitte küllaldane kiirus koletu vaalalisega võitlemiseks.

Fregati sisemine ehitus vastas tema headele navigatsiooniomadustele. Jäin oma kajutiga väga rahule. See asus ahtris ja sinna pääses ohvitserikajutist.

“Siin on meil päris hea olemine,” ütlesin Conseil’le.

“Niisama hea, ärgu härra pahaks pangu, nagu erakvähil teokarbis,” vastas Conseil.

Jätsin Conseil’ hoolitsema meie kohvrite paigutamise eest ja ronisin ise tekile, et jälgida ettevalmistusi ankru hiivamiseks.

Kapten Farragut laskis parajasti vallandada viimaseid otsi, mis hoidsid “Abraham Lincolni” Brooklyni kai küljes. Oleksin ma veerand tundi hilinenud, võib-olla vähemgi, oleks fregatt ilma minuta ära sõitnud ning ma polekski saanud osa võtta sellest erakordsest, üleloomulikust ja ebatõelisena näivast ekspeditsioonist, mille tõepäranegi kirjeldus võib leida mitteuskujaid.

Kapten Farragut ei tahtnud viivitada enam päeva ega tundigi, et jõuda vetesse, kus teadete kohaselt viibis koletis. Ta laskis kutsuda inseneri.

“Kas surve on küllaldane?” küsis ta.

“Jah, härra,” vastas insener.

“Go ahead!23 hüüdis kapten Farragut.

Selle käskluse peale, mis anti masinaruumi edasi suruõhuseadise abil, avasid masinistid aurukraani. Vilistades tungis aur avatud jaotussiibreisse. Pikad horisontaalsed kolvid surusid ägisedes väntadele. Kruvi tiivad peksid laineid üha kasvava kiirusega ning “Abraham Lincoln” liikus majesteetlikult umbes sajakonna puksiir- ja parvlaeva keskel, mis olid pealtvaatajaid täis kiilutud.

Kogu Brooklyni kallas ja see New Yorgi osa, mis asub East Riveri ääres, olid täis uudishimulikke. Viiesajast tuhandest kõrist kõlas kolmekordne hurraa. Tiheda rahvamurru kohal lehvisid tuhanded taskurätid. Jäeti hüvasti “Abraham Lincolniga” kuni tema jõudmiseni Hudsoni jõkke selle pikliku poolsaare tipu kohal, millel asub New Yorgi linn.

Seejärel liikus fregatt mööda jõe vasakut, suurepäraste villadega ääristatud New Jersey kallast ja sõitis läbi fortide vahelt, mis tervitasid teda oma võimsaimate kahurite paukudega. Neile vastuseks heiskas ja langetas “Abraham Lincoln” kolm korda Ameerika Ühendriikide lippu, mille kolmkümmend üheksa tähte24 särasid kaugele päramasti tipust. Siis muutis fregatt oma kurssi ja sõitis mööda märgistatud laevateed, mis läks kaarena piki laheäärt ja lõppes Sandy Hooki juures. Ta möödus väga lähedalt sellest liivalaiust, kus tuhanded pealtvaatajad teda veelkord hõisetega tervitasid.

Paatide ja vedurlaevade rongkäik järgnes ikka veel fregatile ega lahkunud temast enne kui tulelaeva kohal, mille kaks tuld märkisid sissesõitu New Yorgi kanalisse.

Siis lõi kell kolm. Loots laskus oma paati ja aerutas valge kuunari juurde, mis teda allatuult ootas. Fregatt lisas auru, vint peksis üha kiiremini laineid, laev liikus piki Long Islandi kollast ja madalat rannikut ning juba kella kaheksa ajal õhtul, olles kaotanud silmist Fire Islandi tuled, sõitis täie auruga Atlandi ookeani tumedail voogudel.