Читать книгу 20 000 ljööd vee all - Jules Verne - Страница 5

“Abraham Lincolni” reis jätkus mõne aja jooksul ilma igasuguste vahejuhtumiteta. Siiski andis üks soodus juhus Ned Landile võimaluse demonstreerida oma võrratut osavust ja näitas ühtlasi, millist suurt usaldust ta pälvis.

Falklandi saarte kohal ulgumerel astus fregatt ühendusse ameerika vaalapüüdjatega, kellel aga polnud mingeid andmeid otsitavast narvalist. Üks neist – see oli “Monroe” kapten – teadis, et Ned Land viibis “Abraham Lincolni” pardal, ning palus tema abi parajasti silmapiiril oleva vaala tabamiseks. Kapten Farragut, soovides Ned Landi töö juures näha, nõustus “Monroe” pardale minema. Meie kanadalasel oli nii palju õnne, et ta tabas ühe vaala asemel kaks, esimese otsekohe ja südamesse, aga teise sai kätte mõneminutilise jälitamise järel.

Tõepoolest, kui narvalil peaks kunagi tegemist olema Ned Landi harpuuniga, siis ei veaks ma kihla koletise võidu peale.

Fregatt liikus hämmastava kiirusega piki Lõuna-Ameerika kagurannikut. 3. juulil olime juba Magalh esi väina suudmes Neitsite neeme kohal, kuid kapten Farragut ei tahtnud sõita mööda seda kõverat teed ning võttis kursi purjetamiseks ümber Kap Hoorni.

Kogu meeskond kiitis selle üksmeelselt heaks. Oli ju vaevalt tõenäoline, et koletist võidaks kohata kitsas väinas. Suur hulk madruseid väitis, et “too olevat liiga jäme sealt läbipääsemiseks”.

6. juulil kella kolme paiku pärast lõunat purjetas “Abraham Lincoln” viieteistkümne miili kauguselt ümber selle üksildase saare, pigemini küll kalju, millele hollandi meremehed olid andnud nime oma kodulinna Hoorni järgi. Teekond jätkus nüüd loode suunas ja juba järgmisel päeval purjetas fregatt Vaikse ookeani voogudel.

“Silmad lahti! Silmad lahti!” kordasid “Abraham Lincolni” madrused.

Nad ajasid oma silmad tõesti viimse võimaluseni pärani. Ei silmad ega kiikrid, mida, tõsi küll, veidi pimestasid lubatud kaks tuhat dollarit, saanud hetkekski puhkust, ja need, kellel oli võime näha ka pimedas, olid eriti soodsas olukorras, sest nende võiduvõimalus suurenes viiekümne protsendi võrra.

Minu jaoks ei omanud raha erilist külgetõmbejõudu, ometi polnud ma teistest vähem tähelepanelik. Jättes einestamisele vaid mõned minutid ja magamiseks ainult paar tundi, hoolimata päikesest ja vihmast, ei lahkunud ma laeva tekilt. Reelingule toetudes seisin vaheldumisi kord vööris, kord ahtris ja otse neelasin pilkudega vahutavat kiiluvett, mis valendas merepinnal nii kaugele kui silm ulatus. Lugematu arv kordi jagasin ma juhtkonna või meeskonna erutust, kui mõne tujuka vaala mustjas selg kerkis lainete pinnale. Laevatekk kattus ühe hetke jooksul inimestega. Luukidest voolas välja madruseid ja ohvitsere, kes asusid hingeldades ja mureliku pilguga jälgima vaala liikumist. Ka mina vaatasin, vahtisin nii, et lausa ime, et mu silma võrkkest sellest vahtimisest ära ei kulunud ja ma pimedaks ei jäänud. Samal ajal kordas mulle Conseil rahulikul, flegmaatilisel toonil: “Vahest oleks härra nii lahke ja pungitaks oma silmi vähem, siis näeks ta hoopis paremini!”

Ent kogu erutus oli asjata! “Abraham Lincoln” muutis küll oma kurssi ja tormas looma suunas, kes osutus aga tavaliseks vaalaks ning sukeldus üldise sõimuvalingu saatel.

Ned Land säilitas oma kangekaelse umbusu. Ta isegi teeskles, nagu ei jälgiks ta üldse merd muidu kui ainult oma vahikorra ajal, välja arvatud juhud, kui mõni valaskala ilmus silmapiirile. Ometi oleks tema terav nägemine võinud osutada suuri teeneid. Kaheksa tundi kaheteistkümnest see põikpäine kanadalane luges või magas oma kajutis. Sadu kordi heitsin talle tema ükskõiksust ette.

“Päh!” vastas ta. “Seal pole midagi, härra Aronnax, ja kui mingi loom olekski olemas, milline on meie võimalus teda kohata? Eks liigu me pimesi? Kõneldakse, et teda olevat jälle nähtud ulgumerel keset Vaikset ookeani, ja ma usun seda. Aga see oli ju kolm kuud tagasi, ja kui arvestada selle teie narvali temperamenti, siis pole tal kombeks pikemat aega ühes kohas hallitada! Liikumiskiirus on tal erakordne. Loodus ei tee midagi asjata, seda teate paremini kui mina, härra professor, ja ta ei anna loomu poolest aeglasele loomale võimet kiiresti liikuda, sest sellel pole seda tarvis. Järelikult, kui see elajas on olemas, siis on ta juba kaugel!”

Selle peale ei mõistnud ma midagi kosta. Selge, et liikusime pimesi. Aga mida muud me võisimegi teha? Seepärast olid meie võimalused ka väga piiratud. Ometi ei kahelnud keegi edus ja ükski madrus laeval poleks vedanud kihla, et narvalit pole või et ta peatselt nähtavale ei ilmu.

20. juulil sõitsime saja viienda meridiaani kohal üle Kaljukitse pöörijoone ja sama kuu 27ndal päeval ületasime ekvaatori saja kümnendal meridiaanil. Siit võttis laev kursi otsustavalt läände ja sõitis Vaikse ookeani keskosas asuvaile meredele. Kapten Farragut arvas täiesti põhjendatult, et õigem on ristelda sügavamates vetes ja hoiduda eemale mandritest ning saartest, mida loom näis alati vältivat, “kindlasti sellepärast, et seal pole küllalt vett tema jaoks”, nagu pootsman ütles. Niisiis purjetas fregatt kaugelt ümber Tuamotu, Marquesase’ ja Havai saarte, ületas Vähi pöörijoone saja kolmekümne teise pikkuskraadi all ning suundus siis Hiina meredesse.

Lõpuks olime siis piirkonnas, kus olid toimunud koletise viimased seiklused! Olukorda laeval iseloomustades võiks öelda, et seal enam ei elatud. Kõigi südameid oli haaranud mingi kohutav erutus, millest edaspidi said alguse mitmedki parandamatud närvihaigused. Kogu meeskond viibis pidevalt niisuguses närvilises ülierutuses, mida on võimatu kirjeldada. Keegi ei söönud ega maganud. Paarkümmend korda päevas põhjustas mõne saalingutel kõlkuva madruse eksitus kauguse hindamisel või lihtne silmapete väljakannatamatuid hirmuhooge. Kordudes kakskümmend korda päevas, hoidsid need meie närve pidevalt äärmise pinge all, millele pidi paratamatult peatselt järgnema vastulöök.

Reaktsioon ei lasknud end tõepoolest kaua oodata. Juba viis kuud, viis kuud, mille iga päev võrdus terve sajandiga, kündis “Abraham Lincoln” kõiki Vaikse ookeani põhjaosas asuvaid meresid ja jälitas valaskalasid, kellest talle teatati. Järjest pidi ta kurssi muutma, pidevalt ühelt halsilt teisele loovima, ootamatult peatuma, siis jälle edasi kihutama või hoopis tagasikäigu andma, iga hetk masinaga riskides. Ükski punkt Vaikses ookeanis Ameerika ja Jaapani vahel ei jäänud läbi uurimata. Asjata! Kõikjal vaid piiritu vetevälja tühjus! Kusagil polnud jälgegi hiiglaslikust narvalist, ei veealusest saarekesest, ei triivivast laevavrakist, liikuvast karist ega muust üleloomulikust!

Ja siis toimus murrang! Kõigepealt haaras meeli lootusetus, mis omakorda avas tee umbusule. Laevas tekkis uus meeleolu, milles oli kolm kümnendikku häbi ja seitse kümnendikku raevu. Oldi ju “lausa lollid”, lastes end ninapidi vedada mingil viirastusel, ja seda enam oli põhjust raevutseda! Kõik aasta jooksul kokkukuhjatud argumentide mäed varisesid ühe hetkega kokku. Igaüks mõtles ainult sellele, kuidas tasa teha selle aja jooksul mõttetult raisatud lõuna- ja unetunde.

Nii viskuti inimvaimule omase heitlikkusega ühest äärmusest teise. Ettevõtmise kõige tulisemad pooldajad muutusid paratamatult selle vihasemaiks vastaseiks. Meeleolumuutus levis all laevaruumis asuvaist valvepostidest kuni komandosillani, ning on päris kindel, et kui poleks olnud kapten Farraguti erakordset kangekaelsust, siis oleks lõplikult lõunasse tagasi pöördutud.

Ometi oli võimatu kasutuid otsinguid kauem jätkata. “Abraham Lincoln” oli oma ülesande edukaks täitmiseks kõik teinud ning tal polnud endale midagi ette heita. Kunagi polnud ühegi ameerika sõjalaeva meeskond näidanud üles niisugust kannatlikkust ja indu. Ettevõtmise ebaõnnestumine polnud tema süü. Jäi üle vaid tagasi pöörduda.

Laeva komandörile tehtigi sellesisuline ettepanek. Komandör ei teinud sellest välja. Madrused ei varjanud oma rahulolematust ja teenistus kannatas selle all. Ma ei ütle, et laeval oleks puhkenud mäss, seda mitte, kuid olles vastupanu jätkanud, kuni see osutus mõistlikuks, palus kapten Farragut, nagu omal ajal Kolumbus, veel kolm päeva pikendust. Kui koletis selle aja jooksul nähtavale ei peaks ilmuma, siis teeb roolimees roolirattaga kolm täisringi ning “Abraham Lincoln” purjetab Euroopa vetesse.

Lubadus anti 2. novembril. Selle tagajärjel tõusis otsekohe meeskonna meeleolu. Ookeani jälgiti uue tähelepanuga. Igaüks tahtis talle heita oma viimase pilgu, milles kätkeks mälestus kõigest möödunust. Kiikrid tegutsesid palavikuliselt. See oli viimane väljakutse hiigelnarvalile, kes nüüd juba kuidagi ei võinud jätta vastamata sellele üksmeelsele käsule: “Ilmuda!”

Möödus kaks päeva. “Abraham Lincoln” liikus väikese auruga. Tuhandeid vahendeid oli tarvitusele võetud koletise tähelepanu äratamiseks, tema apaatiast ülesraputamiseks juhul, kui ta peaks viibima kuskil läheduses. Laeva järel veeti tohutuid rasvakamakaid, peab küll ütlema, et haide suurimaks rõõmuks. Kui “Abraham Lincoln” seisis tuulevaikuses, siis ristlesid paadid igas suunas tema ümber, jätmata meres ühtki kohta läbi uurimata. Kuid neljanda novembri õhtu saabus, ilma et oleks toonud selgust sellesse meresügavuste saladusse.

Järgmisel päeval, 5. novembril kell kaksteist pidi tähtaeg lõppema. Kapten Farragut, ustav oma tõotusele, pidi võtma kursi kagusse ja lõplikult lahkuma Vaikse ookeani põhjarajoonidest.

Fregatt asus põhjalaiusel 31°15´ ja idapikkusel 136°42´. Jaapani saared jäid meist vähem kui kahesaja miili kaugusele allatuult. Öö lähenes. Kell oli just löönud kaheksa. Suured pilved varjasid kuud, mis oli oma esimeses veerandis. Lained loksusid vaikselt fregati käilas.

Viibisin parajasti laeva käilas, toetudes tüürpoordi reelingule. Conseil seisis minu kõrval ja vaatas enda ette. Kogu laeva meeskond asus laialipillatuna vantidel ja vaatles silmapiiri, mis pimenedes vähehaaval koomale tõmbus. Ohvitserid püüdsid oma ööbinoklitega läbi kasvava pimeduse tungida. Aeg-ajalt valgustas tumedat ookeani mõni kuukiir, mis langes läbi pilu kahe pilve vahel. Siis neelas öö viimase valguskuma.

Conseil’d jälgides pidin möönma, et see tubli poiss allus äärmiselt vähe üldistele meeleoludele. Vähemalt näis mulle nii. Võib olla, et nüüd esmakordselt ka tema närvid värisesid pisut ootusärevusest.

“Noh, Conseil,” ütlesin ma, “viimane võimalus pista tasku kaks tuhat dollarit.”

“Kui härra lubab, siis ütleksin talle, et ma pole kunagi neile kahele tuhandele dollarile lootnud,” vastas Conseil. “Ühendriikide valitsus oleks võinud sama hästi pakkuda sada tuhat dollarit, ilma et ta sellest vaesemaks oleks jäänud.”

“Sul on õigus, Conseil. Lõpuks on see ikkagi üks rumal lugu, millesse oleme end liiga kergemeelselt mässinud. Kui palju raisatud aega ja kasutuid erutusi! Juba kuue kuu eest oleksime võinud olla tagasi Prantsusmaal…”

“Härra väikeses korteris, härra muuseumis!” sõnas Conseil. “Ja härra kivistised oleksid mul juba liigitatud! Ja härra babirussa oleks juba puuris ning kõik pealinna uudishimutsejad käiksid teda Jardin des Plantes’is vaatamas.”

“Nii see on, Conseil, rääkimata sellest, et nüüd hakatakse meid pilkama.”

“Kindlasti,” vastas Conseil rahulikult. “Arvan, et härra üle hakatakse naerma. Ja peab ütlema, et…”

“Ütle aga julgesti, Conseil.”

“Eks härra saa, mis ta on ära teeninud!”

“Tõsi!”

“Kui kellelgi on au olla teadlane nagu härra, siis ei panda mängu oma…”

Conseil ei jõudnud oma komplimenti lõpetada. Keset üldist vaikust oli kuulda hüüdu. See oli Ned Landi hääl, ja Ned Land hüüdis: “Ahoi! Otsitav ese lei pool traaversis!”