Читать книгу 20 000 ljööd vee all - Jules Verne - Страница 11

Kapten Nemo tõusis. Ma järgnesin talle. Kahekordne uks saali tagumises seinas avanes ja ma astusin tuppa, mis oli niisama suur kui see, millest äsja lahkusin.

See oli raamatukogu. Kõrgete palisandripuust, vaskilustustega raamatukappide riiuleid täitis suur hulk ühtlases köites raamatuid. Riiulid asetsesid ümber kogu ruumi ja nende vastu toetusid äärmiselt mugavad pruuni nahaga kaetud laiad diivanid. Samas olid kerged puldid loetava raamatu asetamiseks, mida võis soovi korral nihutada lähemale või kaugemale. Toa keskel seisis suur laud, mis oli kaetud brošüüride ja mõningate juba vananenud ajalehtedega. Kogu seda harmoonilist ansamblit valgustasid neli kerakujulist mattklaasist elektrilampi, mis asusid poolenisti lae õnarustes. Vaatlesin seda nii leidlikult sisustatud ruumi tõelise imetlusega ega suutnud oma silmi uskuda.

“Kapten Nemo,” ütlesin oma võõrustajale, kes oli diivanil istet võtnud, “see raamatukogu teeks au nii mõnelegi lossile mandril ja ma olen täidetud imestusega, kui mõtlen, et ta võib teile järgneda ka kõige sügavamasse merepõhja.”

“Kus leiaksite täielikumat üksildust ja vaikust, härra professor? Või võimaldab teie kabinet muuseumis teile veel rahulikumat töötamist?” küsis kapten Nemo.

“Ei, mu härra, ja ma pean lisama, et teie oma kõrval tundub ta väga vaesena. Siin on arvatavasti kuus või seitse tuhat köidet…”

“Kaksteist tuhat, härra Aronnax. Need on ainsad niidid, mis mind veel maaga seovad. Minu jaoks oli maailma lõpp sel päeval, mil “Nautilus” sukeldus esimest korda meresügavusse. Tol päeval ostsin ma oma viimased raamatud, brošüürid ja ajalehed. Tollest päevast peale tahan ma uskuda, et inimkond pole enam midagi uut mõelnud ega kirjutanud. Muuseas, kõik need raamatud on teie käsutuses, härra professor, ja te võite neid oma äranägemise järgi kasutada.”

Tänasin kapten Nemot ja asusin riiulite juurde. Seal leidus rikkalikult mitmes keeles raamatuid teaduse, filosoofia ja kirjanduse valdkonnast. Huvitav oli see, et erinevates keeltes raamatud asusid riiuleil segamini, ilma kindla korrata, mis näitas, et “Nautiluse” kapten luges vabalt kõikides keeltes, ükskõik mis talle aga kätte juhtus. Raamatute seas nägin ma kõigi aegade suurte kirjanike meistriteoseid, kõike suurt ja ilusat, mis inimkond on loonud ajaloo, luule, romaani ja teaduse alal Homerosest kuni Victor Hugoni, Ksenofonist Michelet’ni, Rabelais’st George Sandini. Kuid selle kogu eriline väärtus seisis teadusalases kirjanduses. Mehaanika-, ballistika-40, hüdrograafia-41, meteoroloogia-, geograafiaja geoloogia-alased teosed omasid siin niisama tähtsat kohta kui loodusteaduse-alased ning ma taipasin, et need moodustavadki kapteni peamise uurimisala. Nägin siin kõiki Humboldti ja Arago teoseid, Foucault’, Henri Sainte-Claire Deville’i, Chasles’i, Milne-Edwardsi, Quatrefages’i, Tyndalli, Faraday, Berthelot’, abee Secchi, Petermanni, kapten Maury, Agassiz’ ja paljude teiste töid, muu hulgas ka need kaks köidet, tänu millele mina sain kapten Nemo poolt suhteliselt heatahtliku vastuvõtu osaliseks. Joseph Bertrandi teoste hulgas oleva raamatu “Astronoomia rajajad” põhjal, mille teadsin olevat ilmunud 1865. aastal, võisin määrata isegi “Nautiluse” vettelaskmise aja, mis pidi kuuluma umbes sellesse perioodi. Seega oli kapten Nemo alustanud oma veealust elu mitte üle kolme aasta tagasi. Lootsin, et edaspidi võimaldavad mõned hilisemad trükised mul seda ajavahemikku veelgi täpsemalt määrata. Kuna mul oli küllaldaselt aega selle küsimuse selgitamiseks, siis ei tahtnud ma enam edasi lükata meie käiku “Nautiluse” imedemaailma.

“Mu härra,” ütlesin kaptenile, “ma tänan, et võimaldate mul seda raamatukogu kasutada. See on teaduse varasalv, mida ma ei jäta kasutamata.”

“See pole mitte ainult raamatukogu, vaid ka suitsetamistuba,” ütles kapten Nemo.

“Suitsetamistuba!” hüüdsin ma. “Kas siis allveelaevas ka suitsetatakse?”

“Muidugi.”

“Sel juhul, mu härra, pean küll arvama, et olete säilitanud mõningad suhted Havannaga.”

“Sugugi mitte,” vastas kapten. “Palun proovige seda sigarit, härra Aronnax. Olgugi et see ei tule Havannast, jääte rahule, kui olete asjatundja.”

Võtsin vastu pakutud sigari, mille kuju meenutas havanna sigareid. See näis tehtud olevat kollastest lehtedest. Läitsin ta väikese sigarisüütajaga, mis asetses elegantsel pronksjalal, ning ahmisin suitsu asjaarmastaja naudinguga, kes pole kaks päeva suitsetanud.

“Suurepärane,” ütlesin, “kuid see pole tubakas.”

“Ei,” vastas kapten, “see ei ole pärit ei Havannast ega ka idamaadest. See on üks suure nikotiinisisaldusega vetikaliik, mida saan samuti merest, kuid ta on sellega kaunis kitsi. Kas te igatsete veel havanna sigareid?”

“Sellest päevast peale põlgan ma neid, kapten!”

“Suitsetage aga nii palju, kui soovite, ja ärge uurige nende päritolu. Nad pole küll ühestki tolliametist läbi käinud, kuid minu arvates ei tee see neid halvemaks.”

“Just vastupidi.”

Siis avas kapten Nemo ukse, mis asus selle vastas, kustkaudu me olime sisenenud raamatukokku, ning me astusime avarasse hästi valgustatud salongi.

See oli suur risttahukakujuline ruum, kümme meetrit pikk, kuus meetrit lai ja viis meetrit kõrge. Õhuliste arabeskidega kaunistatud helendav lagi heitis selget ning mahedat valgust kõigile siia muuseumi kogutud imeasjadele. See oli tõepoolest muuseum, kuhu tark ja helde käsi oli kogunud igasuguseid looduse ja kunsti meistriteoseid, mis olid siia-sinna segamini asetatud nagu maalikunstnikule omase maitsega sisustatud ateljees.

Umbes kolmkümmend suurte meistrite ühesarnastes raamides maali kaunistasid mustriliste vaipadega kaetud seinu. Maalide vahel särasid haruldaste relvade kogud. Nägin siin äärmiselt hinnalisi lõuendeid, millest suuremat osa olin võinud imetleda juba Euroopa erakogudes või kunstinäitustel. Vanu maalikunsti koolkondi esindasid siin üks Rafaeli madonna, üks Leonardo da Vinci püha neitsi, üks Correggio nümf, üks Tiziani naiseportree, üks Kristuse kummardamine Veroneselt, üks Maarja taevaminek Murillolt, üks Holbeini maalitud portree, Velásqueze munk, üks Ribeira märtritest, Rubensilt üks külapidu, kaks Flaami maastikku Teniersilt, kolm žanrimaali Gérard Dow’lt, Metsult ja Paul Potterilt, paar Géricault’ ja Prudhoni maali, mõned merepildid Bakhuysenilt ja Vernet’lt. Moodsa maalikunsti esindajate seas võis märgata lõuendeid Delacroix’, Ingres’i, Decampi, Troyoni, Meissonnier’, Daubigny jt allkirjadega. Selle suurepärase muuseumi nurkadesse vastavaile aluseile olid asetatud antiikaja parimate eeskujude järgi tehtud väikesed pronks- ja marmorkujud. Püsiv hämmeldusseisund, mida “Nautiluse” komandör mulle oli ennustanud, hakkas juba mu meeli valdama, kui äkki see kummaline isik lausus:

“Vabandage, härra professor, et ma teid nii koduselt vastu võtan, ja segadust, mis siin salongis valitseb.”

“Mu härra,” vastasin mina, “ilma et tahaksin teada, kes te olete, olgu mulle siiski lubatud teis kunstnikku tunda.”

“Olen vaid asjaarmastaja, mu härra. Omal ajal armastasin koguda inimeste loodud kauneid teoseid. Olin agar otsija, väsimatu tuhnija ning suutsin kokku korjata mõned kõrgeväärtuslikud esemed. Need on mu viimased mälestused minu jaoks surnud maast. Minu silmis kuuluvad ka moodsad kunstnikud sama hästi kui antiikaega. Kõigil neil on oma kaks või kolm tuhat aastat seljataga ja minu vaim ei suuda neid üksteisest eraldada. Ajan nad kõik segi. Suurtel meistritel pole vanust.”

“Ja muusikud?” küsisin ma, osutades Weberi, Rossini, Mozarti, Beethoveni, Haydni, Meyerbeeri, Heroldi, Wagneri, Auberi, Gounod’ ja paljude teiste heliloojate nootidele. Need asusid laialipaisatuina väikesel orelil, mis võttis enda alla tervelt salongi ühe seina.

“Need on kõik Orfeuse kaasaegsed, sest ajalised erinevused kaovad surnute mälus, mina aga olen surnud, härra professor, niisama surnud kui need teie sõbrad, kes puhkavad kuue jala sügavuses maa all.”

Kapten Nemo jäi äkki vait ning näis olevat vajunud sügavatesse unistustesse. Vaatlesin teda suurima erutusega ning uurisin sõnatult tema omapäraseid näojooni. Hinnalise mosaiiklaua nurgale toetudes näis ta olevat minu juuresoleku täiesti unustanud ega paistnud mind üldse enam märkavat.

Austasin tema endassesüvenenud mõtiskelu ning asusin tutvuma salongi kogutud aaretega.

Kunstiteoste kõrval leidus siin väga palju haruldasi taimi, karpe ja teisi ookeanisaadusi, mis olid nähtavasti kapteni enda poolt siia toodud. Salongi keskel oli väike elektriga valgustatud purskkaev, mille vesi langes ühestainsast hiigelkarbist valmistatud basseini. See kuulus rõõneskarbile, suurimale liistaklõpusesele, ja tema ümbermõõt võis olla umbes kuus meetrit. See oli suurem Veneetsia vabariigi poolt François I-le kingitud merikarpidest, millest Saint-Sulpice’i kirikule Pariisis valmistati kaks hiiglasuurt ristimisvaagnat.

Purskkaevu ümbritsesid vaskraamidega kinnitatud elegantsed vitriinid, kus asusid korralikult klassifitseeritud ja nimesiltidega varustatud kõige haruldasemad mereloomad, mida üks loodusteadlane iial on näinud. Kujutlege ise, millist professorirõõmu ma siin tundsin.

Zoofüütide osakonnas leidus väga huvitavaid ainuõõssete ja okasnahksete hõimkonna esindajaid. Esimestest mainiksin orelkoralle, lehvikutaolisi korkkoralle, Süüria magusaid käsni, iisiseid Moluki vetest, sulgkoralle, muuhulgas ka üht Norra mere imetlusväärset merisulge, nahkkorallilisi, hulganisti urbkorallilisi, keda minu õpetaja Milne-Edwards nii arukalt rühmadesse jagas, muuhulgas ka imeilusaid silmkorallilisi flabelliine ja Bourboni saare juures leiduvaid okuliine, “Neptuni sõjavankrit” Antilli vetest ning paljusid teisi kauneid koralliliike, mille kännised42 moodustavad juba tänapäeval terveid saari, ja pole kaugel aeg, kus saartest kujunevad mandrid. Okasnahksetest leidus siin meritähti, meriliiliaid, karikliiliaid, merisiilikuid, meripurasid ehk holotuure, ühesõnaga täielik kogu selle hõimkonna esindajaid.

Mõni nõrganärviline konhülioloog43 oleks kahtlemata minestanud arvukate vitriinide ees, kus klasside järgi asusid limuste hõimkonna esindajad. See oli hindamatu väärtusega kogu, mille täielikuks kirjeldamiseks mul puudub aeg. Nimetaksin ainult elegantset kuninglikku vasarkarpi India ookeanist, mille lumivalged täpid punasel ja pruunil taustal eriti silma torkasid, üht eredavärvilist üleni ogadega kaetud Spondylus imperialist, suurt haruldust Euroopa muuseumides, mille väärtust ma hindasin kahekümnele tuhandele frangile, tavalist vasarkarpi Austraalia vetest, keda on väga raske püüda, valgeid kahe poolmega hapraid Senegali südakarpe, mille ainus tuulepuhang oleks purustanud nagu seebimulli, mitmesuguseid lehtjate narmastega ääristatud lubiainest torutaolisi Jaava sõelkarpe, mille pärast asjaarmastajad on valmis lahinguid lööma, tervet rida igasuguseid koonuskodalasi, ühed kollakasrohelised, pärit Ameerika meredest, teised punakaspruunid, keda püütakse Austraalia vetest, kolmandad, eriti väärtuslikud oma mustrilise koja tõttu, kes elavad Mehhiko lahes. Edasi leidus siin suurepäraseid lamekarplasi, kallihinnalisi veenuskarplasi, kõik portselankodalaste alamliigid, mida Indias ja Aafrikas kasutatakse rahadena, “Merekuulsus”, Ida-India kalleim merikarp, ja lõpuks veel igasuguseid ranniklasi, tornkodalasi, kurdkodalasi, munakodalasi, mütstigusid, kiiverkodalasi, purpurlasi, tõrikodalasi, kannelkodalasi, lõitkodalasi, sarvkodalasi, värtenkodalasi, tiibkodalasi, sõrmkodalasi, liudkodalasi, tiibjalalisi limuseid ning paljusid teisi õrnu ja hapraid molluskeid, kellele teadlased on andnud kõige kummalisemaid nimesid.

Eraldi osakonda olid paigutatud keed kõige kaunimate pärlitega, mille pinnalt elektrivalgus tuhandete tulesädemetena vastu säras. Siin oli Punase mere pistkarpidest püütud roosasid pärleid, merikõrvade karpides leiduvaid rohelisi pärleid, kollaseid, siniseid, musti pärleid ja igasuguseid muid kummalisi moodustisi, mis kasvavad kõigis meredes ja mõnedes põhjapoolsetes jõgedes elavates karpides. Lõpuks säilitati siin üksikuid hindamatu väärtusega pärleid. Mõned neist olid tuvimunast suuremad ning kaugelt hinnalisemad sellest pärlist, mille prantsuse meresõitja Tavernier müüs kolme miljoni frangi eest Pärsia šahhile, ja ületasid isegi Maskati imaami oma, mida ma seni pidasin suurimaks maailmas.

Niisiis oli minu arvates täiesti võimatu selle kogu väärtust hinnata. Kapten Nemo pidi küll olema kõigi nende harulduste ostmiseks miljoneid kulutanud. Kust võis ta võtta nii palju raha, et rahuldada oma kogumiskirge? Olin just esitanud endale selle küsimuse, kui minu mõtiskelu katkestasid järgmised sõnad:

“Te tutvute minu karpidega, härra professor? Nad võivad tõepoolest loodusteadlases huvi äratada. Minu jaoks aga on neil eriline väärtus veel seetõttu, et olen nad oma käega merepõhjast korjanud. Oma uurimisretkedel olen käinud läbi kõik maailma mered.”

“Ma mõistan, kapten, ma mõistan täiesti, milline rõõm on niisuguste aarete keskel viibida. Te olete üks neist, kes on ise loonud endale varanduse. Ühelgi Euroopa muuseumil ei ole sääraseid kogusid ookeani taimestikust ja loomastikust. Aga kui ma raiskaksin kogu oma imetluse ainult neile, mis jääks siis üle veel laeva jaoks, mis neid kannab! Ma ei taha tungida saladustesse, mis on ainult teie päralt. Ja ometi pean ma tunnistama, et teie “Nautilus”, tema tohutu liikumisjõud, seadeldised, mis võimaldavad teda juhtida, võimas jõuallikas, mis on tema hingeks, kõik see erutab ülimalt minu uudishimu. Näen siin seinal instrumente, mille otstarvet ma ei tunne. Kas ma tohiksin teada…?”

“Härra Aronnax,” vastas mulle kapten Nemo, “ma ütlesin teile, et olete minu laeva pardal vaba. Järelikult pole “Nautiluses” ühtki nurgakest, kus teil oleks keelatud viibida. Võite kõigega kuni viimse üksikasjani tutvuda ning minu jaoks pole midagi meeldivamat, kui olla teie tšitšeroone44.”

“Ma ei tea, kuidas teid tänada, mu härra, kuid ma ei tahaks teie lahkust kuritarvitada. Ma sooviksin ainult teada, missugust ülesannet täidavad kõik need instrumendid?”

“Härra professor, needsamad instrumendid on ka minu toas ja seal seletaksin ma meelsamini teile nende kasutamist. Enne aga tulge vaadake teile määratud kajutit. Te peate ju teadma, kuidas end “Nautiluse” pardal sisse seada.”

Järgnesin kapten Nemole. Salongi mõlemas nurgas olid uksed. Ta avas ühe neist ja juhtis mu koridori, mis viis laeva vööri. Seal leidsingi ma mitte enam kajuti, vaid elegantse toa, mida sisustasid voodi, tualettlaud ja veel mõned mööbliesemed. Mul jäi üle oma võõrustajat ainult tänada.

“Teie tuba asub minu oma kõrval,” ütles ta mulle, “ja minu omast viib uks otse salongi, millest asja lahkusime.”

Astusin kapteni tuppa. Siin valitses äärmine, võiks öelda mungalik vähenõudlikkus. Raudvoodi, töölaud, pesukauss – see oli kogu mööbel. Ruumis valitses poolhämarus. Siin polnud mingeid mugavusi, vaid ainult kõige hädavajalikum.

Kapten Nemo osutas toolile ning lausus: “Palun istuge.”

Istusin ja kapten hakkas kõnelema.