Читать книгу Euroopa, esteedid ja elulähedus. Semperi ja Barbaruse kirjavahetus 1911–1940. II köide - Koostanud: Paul Rummo - Страница 58

634

Oleksin alguses juba tervitama pidanud Pen-kongressilt saabu-misega! Nagu näha, pääle Su fotoaparaadi ohvri, on istung nõudnud inimelugi. Oleks kurb, kui nii suured kaotused millegiga tasut & kaet ei oleks, sest senine pen-klubi tegevus on misäärselt silmapaistmatu & saamatu: ei mingisugust üldulatuslist algatust, ei mingisugust te-gelikku sammu ei koostöö, ei tõlgete asjus. (Või tahab see asutis ku-juneda mingisuguseks kirjanduslikkude rendez-vous’de korraldajaks, mõne monooklitet h–ra smokingilõike & suuruse demonstreerimiseks, kõnekunsti kateedriks valituile, kes, nagu Sa isegi kirjutasid, on iseen-nast täis – blaseerund vaimukangelased?). Võib olla oli tänavune koos-olek tagajärjerikkam töötulemusilt, millest Sa muidugi pikemalt kir-jutad „Looming“us, – võib olla eksin omis arvamisis? Päälegi näib, et meie, ega teised maad pole kaitstud Adamsite & Lindede eest. Nii võib Pen-klubi tegevus kujuneda kirjanduslikuks proovireisimiseks – ilma proovideta päälegi. See oleks vaimusuuruste sääsekurnamine, mingisu-gune sumamine ilusate sõnade labürindis, Ariadne niiti leidmata. Isik-line tutvuste sobitamine on ju kõigiti kasulik, aga see ei vii harilikult üldsuse huvideni, see ei võimalda veel asuda suurimate ülesannete teos-tamisele, – seda saab ka ilma Pen-klubi kaasabita viimaks. Mitte ühine sõnatsemine, vaid tegutsemine peaks sihiks olema, et iga maa pääseks kontakti loominguga, mitte aga üksikute saadikute näolapiga – tema välise ilmega. Kui kõik teisiti oleks, siis ei kõssaks ma sõnakestki.

15/VII.30. k.½7 h. (kodus).

Tervist, Asm! Ei saanud eile kirja lõpetada: otsiti mind üles mu var-jupaigast ja siis kadus päev & õhtugi lisaks askeldusis. Pühapäeval pidin juba kirjutama, aga siis ilmus äkselt haruldane külaline – Alle, kellega kadus päev õhtuni. Valmistub Õisu järvel kalastamiseks, oli siis sattunud ka Pärnu. Nägin nüüd tema pattude – vekslite regist-rit, mis ulatab üle terve poogna, et kui rullis lahti, siis oli see täie-lik Don Juani lemmiknaiste nimekiri. Tema elu on pankade orjapõlv, protsentide sunnitöö, – peab aina imestama andekust sel alal. Muide kipub temas kirjanduslik inimene ikka rohkem & rohkem kaduma. Lubas Sulle küll kaastööd saata, küsis, kus Sa praegu oled. Õhtul sõi-tis ta Viljandi püügiriistade järele. Lubas Lindet veel soputada, lisaks „Nool“e joonealusele, mis kõigiti asjalik, – sest sarnast pinnalist juttu