Читать книгу Eesti ajalugu - Lauri Vahtre - Страница 10

Nöörkeraamika ehk venekirveste kultuur hakkas Eestis levima umbes 3000. aastal eKr või veidi varem. Esimene nimetus tuleb nööri vajutusjälgedega kaunistatud savipottidest, teine aga paadi- ehk venekujulistest kivikirvestest (millel pole mingit seost venelastega). Venekirveskultuur ei vahetanud kammkeraamika kultuuri mitte välja, vaid eksisteeris sellega üle tuhande aasta kõrvuti, selle asulad ei paiknenud aga veekogude ääres, vaid rohkem sisemaal. Kui vanades, kammkeraamika kultuuri asulates elatati ennast jätkuvalt jahist ja kalapüügist, siis venekirveste rahvas sai põhitoiduse põllult.

VENEKIRVED

Venekirve e nöörkeraamika kultuur hakkas levima u 3000 aastat eKr. Nimetus on pärit vene- ehk paadikujulistest kivikirvestest ja samal ajal kasutusele tulnud savinõudest, mida kaunistati nööri vajutusjälgedega.

Üleminek põlluharimisele ja taludele* oli niisiis sujuv ja ka venekirveskultuuri rahva elus oli jahil ning kalapüügil veel oluline koht. Mis puutub venekirvestesse endisse, siis mitmed leitud eksemplarid on silmapaistvalt kauni töötlusega ja näivad olevat mõeldud sõjaks, mitte töötegemiseks. Selle põhjal on oletatud, et venekirveskultuuri rahva saabumisega (nende päritolukoha üle alles vaieldakse) kaasnes ka kokkupõrkeid. Kaua oli ajaloolaste hulgas levinud arvamus, et venekirveskultuuri kandjad olid indoeurooplased, kellelt eestlased on pärinud oma europiidse välimuse, siin varem asunud kammkeraamika rahvas aga mongoliidsed soome-ugrilased, kellelt eestlased said oma keele.

Võimalik, et selles on oma tõetera, aga mingit dramaatilist, massilist ja äkilist sisserännet arvatavasti ei toimunud. Ning kultuurimõjude levikuks ei olnud tingimata vaja sõda. Uued kombed ja oskused võisid levida selletagi, abielude kaudu.

Nöörkeraamikal on üks oluline omadus – see on alt sile ja seega sobilik lauale asetamiseks. See on vihjeks, et venekirveskultuuri rahva tubane elu oli sammu võrra edasi arenenud: neil olid lauad ja küllap ka toolid ning magamisasemed. Sellele lisandub veel üks oluline detail: kiviaja lõpus õpiti Eestis kangast kuduma. Ehkki põhiliseks ihukatteks, eriti talvel, jäid ilmselt veel kauaks nahad, muutis tekstiili lisandumine rõivastuse palju mitmekesisemaks ja paindlikumaks.

 Milliseid oskusi ja töövõtteid vajas kiviaja inimene (tööriistade valmistamiseks, toidu hankimiseks) igapäevaelus?

 Kuivõrd me võime tänapäeval üksikute leidude põhjal otsustada Kunda kultuuri elanike keele, kommete ja välimuse üle? Põhjendage oma seisukohta.

 Võrrelge Kunda kultuuri, kammkeraamikakultuuri ja venekirveskultuuri. Mille poolest need erinesid, mille poolest sarnanesid?