Читать книгу Eesti ajalugu - Lauri Vahtre - Страница 20

2

KESKAEG

6.–8. PEATÜKK

Eestlaste muistne vabadusvõitlus

Ristisõdade ajastu

Saksa kaupmehed ei olnud ainsad, keda hakkasid huvitama Läänemere idakaldad. Sama võis täheldada ka Põhja-Euroopa kiriklikes keskustes, nagu Breemen ja Lund, samuti kaugemal, näiteks Prantsusmaal Clairvaux’ kloostris ning isegi Roomas.

Nimelt oli 11.–13. sajand ühtlasi suurte ristisõdade ajastuks. Palestiinas hargnesid dramaatilised sündmused, Jeruusalemm käis käest kätte. Katoliiklik Lääne-Euroopa oli veel värske ja jõudu täis, kristliku maailma piirid laienesid, linnadesse kerkisid võimsad katedraalid, rüütlite raudrüüd ja lipud muutusid aina uhkemaks. Oli loomulik, et kerkis küsimus paganluse väljajuurimisest ka Läänemere-äärsete rahvaste seast.

Riia rajamine ja liivlaste alistamine

1180. aastate algul hakkasid saksa vaimulikud ja kaupmehed rajama endale tugipunkti Daugava jõe suudmesse, kus elasid liivlased*. Nende ettevõtmine ei kulgenud väga edukalt. 1198. aastal määrati sinna piiskopiks Breemeni toomhärra Albert, kes seadis eesmärgiks maa vallutamise ristisõjaga. 1201. aastal rajas Albert Riia linna, tema abiline Theoderich aga asutas 1202. aastal vaimuliku rüütliordu „Kristuse sõjateenistuse vennad” (Fratres Militiae Christi), mida tuntakse ka Mõõgavendade Orduna. Umbes samal ajal, kui ristisõdijad teises Euroopa otsas ootamatult Konstantinoopoli ära vallutasid ja paljaks riisusid (1204), alistas piiskop Albert liivlased ja tegi algust latgalite* ristimisega. Viimased nägid sakslastes abimehi oma tülides eestlastega.

Eestlased ja naaberrahvad

Nüüd seisis vastrajatud koloonia teelahkmel. Polnud usutav, et ümberkaudsed rahvad Riia rahule jätaksid. Seepärast tuli saavutatud edu arendada. Kuid küsimus oli, mis suunas. Eestlaste õnnetuseks pöördus sakslaste agressioon põhja. Võimalik, et selle üheks ajendiks oli soov turvata Riia–Pihkva kaubateed.

Võitluse algus

1208. aastal tungisid sakslased koos latgalitega rüüstates ja põletades Ugandisse. Järgnesid vastastikused tasuretked. 1210. aastal korraldasid eestlased Põhja-Lätis Ümera jõe ääres sakslaste ja liivlaste-latgalite ühisväele varitsuse ja lõid selle puruks. Lahing ei olnud küll väga mastaapne, kuid võit mõjus eestlastele julgustavalt ja sellest saadeti sõnum kõigisse Eesti maakondadesse. 1211. aastal piirasid mõõgavennad koos liitlastega sisse võimsa Viljandi linnuse, Sakala tähtsaima keskuse. Kibe taplemine kestis viis päeva. Linnus osutuski ristiväele liiga tugevaks, kuid ka piiratavate olukord oli rohkete haavatute ja veenappuse tõttu raskeks muutunud. Seetõttu sõlmiti kuuendal päeval rahu. Eestlased linnust käest ei andnud, sinna lasti ristimiseks sisse vaid preestrid.

Sõda möllas edasi ja juba samal aastal võtsid saarlased, läänlased ning harjulased ette tõsise katse kogu saksa koloonia hävitada. Selleks piirati kõigepealt sisse Turaida (Toreida) linnus Põhja-Lätis. Paraku tuli piiratavaile Riiast abi, eestlased jäid kahe vaenuväe vahele ja said raskelt lüüa. Palju vanemaid langes. Kuid ka vastaspool oli sõjast kurnatud ja 1212. aastal sõlmiti kolmeks aastaks üldine vaherahu.

RAHVUSROMANTILISED SÕDALASED

Muistseid eesti sõdalasi kujutati viikingitena 19.–20. sajandi vahetuse romantilises kunstis ning ka 20. sajandi 20.–30. aastatel. F. L. von Maydelli gravüür.

Sakslased suutsid selle ajaga oma seisundit kindlustada ja piiskop Albert värbas Euroopast aina uusi jõude. 1215. aasta algas eestlastele äärmiselt õnnetult. Sakslaste liitlasteks sunnitud liivlaste ja latgalite suur vägi tungis Läänemaale ja korraldas seal seninägematud tapatalgud.

Enne kui eestlased saadud hoobist toibuda jõudsid, tormas teine vaenuvägi Sakala seni veel rüüstamata põhjaossa ja piiras sisse Lõhavere linnuse, mis kuulus silmapaistvale vanemale Lembitule. Pärast ägedaid lahinguid oli linnus sunnitud alistuma. See rööviti paljaks, kaitsjad – kaasa arvatud Lembitu – ristiti.

VILJANDI LINNUS

Viljandi linnamäel asus hiljemalt viikingiajal rajatud eestlaste muinaslinnus. Kivilinnuse ehitamine algas seal 13. sajandi alguses. Rekonstruktsioon.

LÕHAVERE LINNAMÄGI

Lõhavere linnus oli muistse vabadusvõitluse ajal (13. saj algus) oluline eestlaste tugipunkt. Seal tegutses eestlaste vanem Lembitu, kes on tänu Läti Hendriku kroonikale esimene nimepidi tuntud eesti kangelane. Ta hukkus 1217. aastal Madisepäeva lahingus. See lahing oli eestlastele raskeks kaotuseks, kuid ei murdnud nende vastupanutahet.

Nende sündmuste järel hakkas kogu Eestimaa Liivimaa vastu raevutsema, nagu Läti Henrik ütleb. Eestlased mõistsid, et võitlus käib elu ja surma peale ning et seni, kuni püsib saksa koloonia, neid rahule ei jäeta. Selle hävitamiseks korraldati suur sõjakäik, põhieesmärgiga hävitada Riia. Kuid seal tabas eestlasi ebaõnn. Otsustaval hetkel ilmus merel nähtavale kaks koget, ristisõdijad pardal, ja eestlased pidid lahkuma.

1215. aasta lõpul toimus Roomas kogu katoliku kiriku koorekihti hõlmav kirikukogu. Liivimaalt viibisid seal piiskop Albert ja tema kaasvõitleja Theoderich. Huvitav on nentida, et Euroopa tolleaegsed liidrid olid enamasti ka isiklikult tuttavad ning et idee ühtse vaimuga Euroopast oli veel väga tugev. Eri maid ja rahvaid sidusid kokku ladina keel, katoliku usk ja paavstivõim.

Appi kutsutakse venelased

Eestlastel tuli tõdeda, et ilma liitlasteta nad sakslaste, latgalite ja liivlaste vastu ei saa. Otsus liitlasi otsida ei saanud sündida kergelt, sest abi tuleb alati kinni maksta. Daugava kaubandusega seotud saarlastel, keda Riia olemasolu eriti segas, õnnestus kokku leppida Polotski vürstiga, kes soovis taastada oma mõju ja ülemvõimu Daugaval. See poleks eestlastele vähemalt esialgu mingit ohtu kujutanud. Paraku just siis, kui Polotski vägi oli minekuvalmis ja vürst hakkas laevale astuma, varises ta kokku ning suri. Kogunenud sõjavägi läks laiali. Sellega luhtus viimane reaalne võimalus saksa kolooniat otse südamesse tabada.

See-eest aktiviseerusid Novgorod ja Pihkva. 1217. aasta kevadel asus suur novgorodlaste-pihkvalaste vägi piirama Otepääd Ugandi maakonnas, mida kaitsesid sakslased üheskoos ugalastega, kes olid nendega rahu teinud. Venelastele tulid appi saarlased, harjulased ja sakalased. Nii sõdisid eestlased üksteise vastu: ühed koos sakslastega, teised koos venelastega. Piiramine oli raske mõlemale poolele, aga lüüa said lõppkokkuvõttes ikkagi linnuse kaitsjad, mis oli sakslastele – piiskopile ja ordule – raskeks löögiks. Ja sellisena tuli Otepää alistamine kasuks eestlastele tervikuna.

NOVGOROD

Üks vanemaid Vene linnu. Asetses tähtsa kaubatee ääres, oli oluline keskus juba 8. sajandil. Kiievi-Vene riigi tähtsuselt teine linn, seejärel iseseisva Novgorodi vürstiriigi keskus. 1478 läks Moskva suurvürstiriigi koosseisu.

Madisepäeva lahing

Edu innustas. Lembitu eestvõttel lähetati Sakalast üle kogu maa saadikud, et kutsuda kokku võimas ühisvägi, mis suudaks sakslased otsustavas lahingus purustada. Arvestati ka venelaste abiga.

NÕUPIDAMINE LEMBITU JUURES

Evald Okase litograafia

Eestlaste vägi kogunes Viljandi lähistele Navesti jõe äärde. Eestlased olid teinud tõepoolest maksimaalseid pingutusi, kokku tuli tervelt 6000 meest. Kuid nii Mõõgavendade Ordu kui ka teised sakslaste juhid oskasid ohtu õigesti hinnata ja marssisid eestlastele ootamatult kiiresti oma 3000-mehelise väega vastu.

Vaenuväed kohtusid 21. septembril, sügisesel madisepäeval 1217. aastal Viljandist põhja pool. Lahingu saatuse otsustas see, et ristisõdijate väe tsentrisse asetatud rüütliväel õnnestus eestlaste rindest läbi murda. Eestlaste taganemistest sai peagi põgenemine ja kaotus oli ränk. Langes hulk eestlaste tähtsamaid vanemaid eesotsas Lembituga, vaenlaste tähtsaimaks langenuks oli liivlaste vanem Kaupo.

Siiski kujutasid eestlased endast veel nüüdki jõudu, millega sakslased üksinda hästi hakkama ei saanud. See ilmneb tõsiasjast, et 1218. aastal kutsus piiskop Albert appi taanlased.

1219. aastal maabuski taanlaste vägi Tallinna all. Rävalaste vanemad lasid end ristida, kuid kogusid seejärel mehed kokku ja ründasid kolme päeva pärast energiliselt. Lahingu saatus rippus juuksekarva otsas, kuid eestlased löödi lõpuks tagasi. Taanlastel olevat võita aidanud taevast langenud lipp, kuulus taanlaste punavalge Danebrog.

1222. aastal randusid taanlased Valdemar II juhtimisel Saaremaal ja hakkasid kivilinnust rajama. Kuid kuninga lahkumise järel piirasid saarlased linnuse sisse ja sundisid alistuma. See võit juhatas sisse muistse vabadusvõitluse viimase vaatuse, mil eestlased veel korra kõik jõud mängu panid ja kaotatud sõda võiduks pöörata üritasid.

LAHING LINDANISE ALL

Legendi järgi kukkus selle lahingu ajal taevast alla ristilipp, mis aitas taanlastel võita. See sai Taani riigilipuks ja on üks vanemaid maailma riigilippe (Dannebrog). Toompeal Taani kuninga aias on selle lipu mälestusmärk. Christian A. Lorentzeni maal.

Kogu maa tõuseb üles

Nii nagu Ümera mehed tosin aastat varem, saatsid ka saarlased teate oma võidust üle kogu Eesti. Ja nad heitsid kristlase nime välja kogu oma maa piiridest, kirjutab Läti Henrik. Jõulise vastuhaku tulemusel jäi võõrvõim Eestis püsima vaid Tallinnas. Eestlased asusid oma linnuseid kindlustama, kiviheitemasinaid ehitama ja ambe* tundma õppima ning pöördusid abipalvega venelaste poole.

Paraku ei jäänud sakslaste otsusekindlus maha eestlaste omast. Niisama kindlalt nagu eestlased olid otsustanud vastu hakata, olid nemad otsustanud Eesti oma võimu alla painutada.

Taas toimusid vastastikused rüüsteretked, mis laastasid nii Eesti kui Läti alasid. Võimas saksa-liivi-läti vägi tungis Viljandi alla, mis pärast kahenädalast piiramist alla andis. Siis alistasid sakslased küllaltki suure vaevaga taas Harju ja Järva, vabaks jäid vaid Saaremaa ja suurima vastupanukoldena Mandri-Eestis Tartu, mille saatus pidi otsustama kogu Eesti saatuse.

VJATŠKO JA MEELIS

Enn Kippeli noorsoojutust „Meelis” inspireeritud skulptor Olav Männi tehtud mälestusmärk Tartus Toomemäel. Skulptuur pidi sümboliseerima eesti ja vene rahva igavest sõprust.

Tartusse oli 200-mehelise Vene väesalgaga saabunud ka endine Koknese (Lõuna-Lätis) väikevürst Vjatško. Novgorod oli Vjatškole andnud loa võtta oma valitsuse alla kõik maad, millest jõud üle käib, ja endale uus riik rajada. Ta asuski innukalt tegutsema, kogudes makse Sakalast Virumaani ning karistades vastuhakkajaid. Sakslased tegid Vjatškole ettepaneku lahkuda ja noomisid teda, et tema, kristlane, on liitunud paganausulistega. Vjatško, kes pidas ennast Tartu valitsejaks, keeldus.

Tartu oli hästi kindlustatud võimas kants, mida mõõgavennad olid juba korra asjatult piiranud. 1224. aasta augustis piiras suur ristisõdijate vägi Tartu uuesti sisse. Piirajad lõid oma leeri linnuse lähedale üles, saatsid osa väest Virumaale röövima, et piirajail toitu oleks, ja alustasid sõjategevust. Võitlus keskendus üha enam kõrge puust piiramistorni ümber, mille sakslased kaheksa päevaga valmis olid ehitanud ja mida nad linnusele lähemale hakkasid nihutama, täites selleks vallikraavi ja kaevates mäekülge alt ära. Kaitsjad ei vaadanud seda tegevusetult pealt, vaid tekitasid oma ambudega piirajaile tõsiseid kaotusi. Lõpuks võtsid piirajad ette tormijooksu, mida kroonis edu. Mõned neist suutsid sisse tungida üle valli, teised aga eestlaste endi poolt tulerataste allaveeretamiseks tehtud avause kaudu.