Читать книгу Eesti ajalugu - Lauri Vahtre - Страница 15

Enamik talusid ja külasid paiknes linnustest eemal, põldude keskel. Põllundus oli pika sammu edasi teinud ja andis rohkem saaki. On huvitav, et raudader võeti kasutusele alles nüüd, 8.–9. sajandil, mil rauaaja algusest oli möödunud juba üle tuhande aasta.

Tolleaegne elamu kujutas endast väikest (nt 4 x 5 m) üheruumilist rõhtpalkidest ehitist, mille seinad olid tihendatud saviga ja nurgas oli madal kerisahi. Selle ees sütel valmistati süüa. Mõnel hoonel oli tambitud savist või paeplaatidest põrand.

Suure rahvasterändamise ja viikingiaja rahututele, aga ühtlasi võimalusterohketele oludele viitavad peidetud varandused. Leitud on rauast relvi, pronksist ja hõbedast ehteid jm. Eriti põnevad on muidugi hõbeaarded, mis sisaldavad Araabia münte, nn dirhemeid. Viikingiaja lõpul ilmuvad aarete hulka Lääne-Euroopa mündid, Araabia ja Kesk-Aasia omad aga kaovad. Viikingiaegne, mööda suuri jõgesid toimunud kaubandus Araabia maailmaga hääbub, Lääne-Euroopa on aga tõusuteel.

Viikingiaja hõbevarad olid enamasti peidetud elamute lähedusse. See, et paljud neist varadest peidukohta jäidki, annab tunnistust sellest, et vara omanik suri ootamatult või tapeti. Raha kasutuselevõtt on alati ja kõikjal suurendanud röövlite ning varaste ohtu. Tõsi, midagi rahataolist näivad eestlased olevat tundnud juba enne hõbemüntide ilmumist. Sellele osutab sõna raha, mis tuleb loomanahka tähistavast germaani sõnast skraha. Nahka on rahana kasutatud päris mitmel pool maailmas. Käepärasem ja universaalsem hõberaha oli aga samm edasi. 10. sajandi keskpaik oli eriti edukas, tollest ajast on pärit rohkelt peidetud hõbedat. Ilmselt on eestlastel õnnestunud kaduvast idakaubandusest veel kasu lõigata.

ERRA-LIIVA HÕBEAARE

1939. aastal leiti Erra-Liiva küla karjamaalt (Ida-Viru maakond, Sonda vald) spiraalselt kokkukeeratud hõbedast kaelavõru ja kolme tulpa asetatud 1 India, 2 Bütsantsi ja 176 Araabia münti. Hõbe oli peidetud või jäänud mingil muul põhjusel mullapõue 10. sajandi lõpus.

Viikingiajastul relvastus täiustus. Ratsavarustusse ilmusid jalused, mis tegid ratsaniku asendi palju kindlamaks ja tugevamaks, mistõttu muutusid raskemaks ja pikemaks ka mõõgad. Ratsameeste sõjalise tähtsuse tõusuga kaasnes arvatavasti ka nende ühiskondliku mõju suurenemine. Peamisteks relvadeks jäid Eestis siiski odad ja kirved.