Читать книгу Eesti ajalugu - Lauri Vahtre - Страница 9

Umbes 5000 aastat eKr ehk 7000 aastat tagasi algas Eestis kiviaja järgmine ja ühtlasi viimane etapp – noorem kiviaeg ehk neoliitikum. Neoliitikumi tähtsaimaks tunnuseks on esimese tehismaterjali, põletatud savi ilmumine. Inimesed õppisid valmistama veekindlaid savinõusid ja hakkasid oma asulakohtadesse tulevaste arheoloogide rõõmuks potikilde maha jätma. Vahemere-äärsetel aladel tähendas neoliitikum ühtlasi üleminekut põlluharimisele, mis Eestis toimus mõnevõrra hiljem.

KAMMKERAAMILINE ANUM

Kammkeraamika hakkas levima u 4000 aastat eKr. Nõud vooliti laiadest savilintidest ja kaunistati kammitaolise esemega. Anumad on alt koonilised või ümarad, et neid saaks asetada maasse tehtud auku või kividega ümbritsetud koldele.

Umbes 4000 aastat eKr ehk 6000 aastat tagasi hakkas Eestis ja naabermail levima nn kammkeraamika kultuur. On võimalik, et tol ajal saabus siia ka suurem hulk sisserändajaid. Võib-olla Karjalast, mis paistab olevat uue kultuuri üks kesksemaid alasid, või kusagilt Volga ülemjooksult. Mõlemad alad olid asustatud soomeugrilastega. Kui kunagiste kundalaste keel tõepoolest kuulus soome-ugri keelteperre, siis tulijad mingit põhimõttelist keelelist murrangut kaasa ei toonud. Kui aga ei kuulunud, siis toimus tollal Eestis järk-järguline keelevahetus.

Kammkeraamika kultuurile nime andnud anumad ei olnud valmistatud mitte kedral (see oli alles leiutamata), vaid kokku voolitud laiadest savilintidest. Nõusid kaunistasid lohukesed ja kammitaolise esemega vajutatud mustrid. Anumate põhi oli alt ümar, mis tähendas, et neid sai asetada kas pehmele liivale, maasse süvendatud auku või kividest laotud ringi – igatahes mitte lauale. Kammkeraamika rahvas mööblit ei tundnud, kuid majad neil juba olid. Suurem osa ajast elati väljas, looduses. Võimalik, et tolle kauge aja mentaliteedist ja erksast loodustajust on üht-teist kandunud praegusesse eesti kultuuri.

Kammkeraamika ajajärk oli küttimise ja kalapüügi kõrgaeg. Ometi külvati just tollal ka esimesed viljaseemned. Vanimad jäljed põlluharimisest – kaera õietolmu näol – pärinevad nimelt 4000. aastast eKr Põhja- ja Lääne-Eestist. Põlluharimise laiemat levikut seostatakse siiski uue arheoloogilise kultuuriga, mille suhtes ajaloolased pole siiani suutnud otsustada, kas nimetada seda nöörkeraamika või venekirveste kultuuriks.