Читать книгу Eesti ajalugu - Lauri Vahtre - Страница 18

Eestlaste muinasusund oli eelkõige loodususund. See tähendab, et uskumuste, kommete ja rituaalide sisuks oli inimese ja looduse hea vahekorra tagamine. Looduselt tuli taotleda soosivat suhtumist nii põldu harides kui jahil käies, loodust tuli lepitada nii karu tapmise kui puu maharaiumise järel. Üldjoontes nii oli see ka kõikide teiste Euroopa rahvaste eelkristlikes usundites. Erinevused seisnesid peamiselt selles, millised olid iga rahva konkreetsed looduslikud olud ja kui tähtsal kohal asetsesid konkreetse nime ja näoga jumalad. Näiteks oli skandinaavlastel rikas mütoloogia ja uhke jumalate plejaad (Odin, Thor, Freya jt), balti rahvad ja slaavlased tundsid sõja- ja piksejumalat* Perkunast (Peruni), kelle nimi kajab vastu eestikeelsetes sõnades pärgel ja põrgu.

OHVRIKIVI TOOMEL

Asub Tartus Toomemäel, kus legendi järgi asus püha hiis. Tegelikult on see sinna ümber paigutatud 1929, algne asukoht teadmata. Kivil on kaks väga korrapärase kujuga siledapõhjalist lohku. Muinasajal asetati kivide lohkudesse jumalatele ohvriande: sööki, jooki, münte, riideribasid jm. Sellega paluti looma- ja saagiõnne, tervist, jõukust. Kivi on looduskaitse all.

OHVRIALLIKAS

Pühasid ohvriallikaid oli Eestis väga palju. Usuti nende vee tervistavasse jõusse ja raviomadustesse. Allikatele toodi ohvreid (suled, riideribad, helmed, mündid, kaaped hõberaha või -ehete küljest).

Läti Henrik mainib korduvalt eestlaste jumalat Tarapitat, kelle poole nad olevat lahingus appi karjunud. Me ei tea, kas Tarapita oli mingil moel skandinaavia Thori sugulane või mitte, sest Torumi-nimelist jumalat tunnevad näiteks ka handid kaugel idas, kus Skandinaavia mõju arvesse ei tule.

Muinasusundi teljeks võib pidada väe mõistet. Kujutlustes väest kui kõikjal olevast ja toimivast jõust pole midagi eripäraselt eestilikku, kuid pole põhjust seda ka kultuurilaenuks pidada. Väekujutelma avaldumise viise oli ja on lõputult. Kõik amuletid, maagilised toimingud ehk nõidumised, ohverdamised, ravimisviisid ja suur osa kalendrikombestikust on nii või teisiti väega seotud. Seda, kuidas väge praktiliselt suunata üritati ja tema mitmesuguseid toiminguid sooritati, nimetatakse maagiaks ehk nõiakunstiks. Maagilisi toiminguid võis sooritada ja sooritaski igaüks. Tähtsamaid rituaale pidi läbi viima siiski oskaja inimene, tark ehk nõid, kellel oli selleks rohkem annet, oskusi ja võimeid. Eriti vajalikud olid targa võimed ravimisel, samuti ennustamise juures.

Tähtsal kohal muistseis uskumusis oli surnute ja hingedega seonduv. Kuigi ei ole võimalik tuvastada, et muinaseestlastel oleks olnud mingi ühtne ja üksikasjalik pilt sellest, mis saab inimesest pärast surma, on siiski selge, et surma ei peetud inimese teekonna lõplikuks lõpuks. Kusagil eksisteeris nn teine ilm, kust surnute hinged aeg-ajalt elavate juures käisid. Esivanemaid peeti meeles eriti jõuluööl, mil nende jaoks toit ööseks lauale jäeti.

Mis puutub kalendrisse, siis õppisid eestlased juba enne ristiusustamist tundma seitsmepäevast nädalat, aga ilmselt mitte kristliku kalendri kuid, loendades selle asemel tegelikke, taevas näha olevaid kuutsükleid. Aasta näis ringina, millel polnud algust ega lõppu, olid vaid pöördekohad, millest tähtsamad olid suvine ja talvine pööripäev. Talvine pööripäev säilitas oma eelkristliku nime – jõulud – hiljemgi, suvist pööripäeva hakati aga nimetama jaanipäevaks. Töö- ja elurütm oli tänapäevasega võrreldes aeglane ja rahulik.

Ehkki eestlased olid muinasaja lõpuks juba mitu tuhat aastat olnud põlluharijad, säilis lugupidav suhtumine metsa. Kes oskas metsaga õigesti suhelda, sellele oli mets sõbralik. Eestlaste pühapaikadeks olid eeskätt pühad salud ehk hiied. Suhted veekogudega olid jahedamad. Vetepeeglit peeti ukseks teise maailma, kus kõik on tagurpidi (peegelpildis). Selleks, et elavad kogemata nn varjumaailma ei satuks, kaetakse surnu majas tänapäevani kinni peeglid.

Kokkuvõttes polnud muinasusund mitte niivõrd usk kui elu- ja mõtteviis. Tolleaegne eestlane ei tulnud selle pealegi, et pidada oma tõekspidamisi inimese ja looduse vahekordadest usuks. Loodust mitte ei kummardatud, vaid loodusega arvestati – täpselt nii, nagu inimeste keskel elades tuleb arvestada teiste inimestega. Vahe oli vaid selles, et loodus oli tugevam.

TÄNAPÄEVA HIIS

Eesti maarahvale olid hiied pühad ja puutumatud. Hiite kõrval võidi pühaks pidada ka üksikuid puid. Tavaliselt asusid hiied külade läheduses, seal võis leiduda ka pühi allikaid või kive. Ühtegi õit, taime, oksa või puud ei tohtinud murda, sellest arvati õnnetust tulevat. Hiied olid kümnetele põlvedele nõupidamiste, ohverdamiste, pühade pidamise ja hingekosutuse paigaks.