Читать книгу Eesti ajalugu - Lauri Vahtre - Страница 17

Muinasaja lõpusajandid olid Eestile suhteliselt kiire arengu ajaks. Võõrvallutuse-eelseks rahvaarvuks hinnatakse 150 000 – 200 000, mis tähendab, et Eesti oli tunduvalt suurem kui Soome ja vaid kolm korda väiksem kui Rootsi. Võrreldes teiste rahvastega olid tolleaegsed eestlased suhteliselt pikakasvulised ja heledapäised.

11.–12. sajandil tihenes Eesti asustus järjekindlalt, külad kasvasid. Kareda küla Järvamaal nimetab saksa kroonikakirjutaja Läti Henrik koguni „ilusaks, suureks ja rahvarohkeks”. Ta lisab, et Eesti külad olidki sellised, enne kui ristisõdijad neid laastama ja põletama asusid. Rakvere lähedal asunud Tõrma elanike arv võis ulatuda poole tuhandeni. Elamud sarnanesid varasema perioodi omadele, kujutades endast üheruumilisi hooneid kerisahjuga nurgas. Lisaks kuulus iga majapidamise juurde terve hulk mitmesuguseid aitu, lautu jm kõrvalhooneid. Põhja-Eestis ja Saaremaal olid levinud tihedad sumbkülad, Lõuna-Eestis oli ülekaalus hajus asustus. See tulenes maastiku eripäradest: Põhja-Eesti tasasel maal olid võimalikud suuremad põllumassiivid, Lõuna-Eesti küngastikel mitte.

SUMBKÜLA

Sumbküla oli põhiline külavorm, kus talu õued ja hooned olid koondunud tihedalt üksteise kõrvale.

Kõige tähtsamaks põlluviljaks oli rukis. Vilja hakati välja vedama ja Eestist sai maailma põhjapoolseim teravilja eksportiv maa. Pealegi oli see suitsurehtedes kuivatatud vili väga hea kvaliteediga. Koos põllunduse arenguga suurenesid ka karjad. Neidki – ja nende röövimist – meenutab Läti Henrik korduvalt.

Hoolimata edusammudest ei tekkinud Eestis veel elukutseliste käsitööliste kihti, kui sepad ja võib-olla laevasepad välja arvata. Ei olnud linnu ega omaette kaupmeeskonda, kuid väliskaubandus oli Eesti ülikutele kujunenud tähtsaks sissetuleku- ja jõukuseallikaks. Kaubandus tõi Baltikumi saksa kaupmehed ja nende järel ristisõdijad, kaubanduslike huvide ristumine oli ka eestlaste muistse vabadusvõitluse puhkemise üks peapõhjusi.

Mis puutub riietusse ja tarbeesemetesse, siis selles osas olid eestlased naaberrahvastega umbes samal tasemel. 12. sajandiks olid eesti mehed juba mitu tuhat aastat habet ajanud, seljas kanti korralikke villasest riidest või isegi nahast kuubi. Peamine rõivamaterjal oli tekstiil, mida kaunistasid praktilise otstarbega ehted, näiteks särgikraed koomale tõmbav hobuserauakujuline sõlg nii meestel kui naistel. Rõivakomplekti juurde kuulus ka igapäevane tarbeese nuga. Kroonik Henrik kiidab eesti naiste kootud vaipu – neid röövisid ristisõdijad ja nende liitlased alati innukalt.

Halduslikult jagunes Eesti maakondadeks* ja need omakorda kihelkondadeks*. Maakond oli (pool)iseseisev poliitiline üksus, mis sõdis ja sõlmis rahu oma äranägemise järgi. Suuremad maakonnad olid Saaremaa, Virumaa, Sakala ja Ugandi, veidi väiksemad Revala, Harjumaa (need kaks sulasid hiljem kokku), Läänemaa ja Järvamaa. Maakonda juhtisid kihelkondade vanemad ühiselt. Vähesel määral leidus orje, keda toodi kaasa rüüsteretkedelt.

Eesti maakonnad 13. sajandi algul

Muinasaja lõpu kõige rohkem muljet avaldavad mälestusmärgid on 11. ja 12. sajandil kerkinud võimsad linnused, eriti Saaremaa ja Läänemaa maalinnad, kuid ka mägilinnused, nagu Otepääl või Lõhaveres. Suurim maalinn ei asu siiski Saare- ega Läänemaal, vaid Harjumaal – see on Varbola Jaanilinn. Kahjuks ei tea me täpselt, kas need linnused kuulusid üksikuile ülikuile, kes siit ümberkaudseid maid valitsesid, või olid need ümbruskonna rahva ühisomanduseks ja pelgupaigaks.

VALJALA LINNUS

Saarlaste tähtsaim keskus 13. sajandil. Alistus sakslastele 1227. aastal, millega algas kogu Saaremaa ristiusustamine.

VARBOLA LINNUS

Asub Märjamaa vallas Raplamaal. Muinas-Eesti suurim linnus, rajatud 11.–12. sajandil. Linnust pole kunagi suudetud vallutada. Rekonstruktsioon.

Eesti ja naaberalade kaubateed

Üldiselt olid Eesti linnused mullast ja puust, osalt kombineeritud kivivallidega, mis olid laotud nagu kiviaiad, st ilma mördita. Eriti kivised olid selles mõttes Varbola ja Valjala. Ent kaitseehitistena olid nad sellegipoolest täiesti tõsiselt võetavad. Hiljem nägid sakslased eestlaste linnuste vallutamisega kurja vaeva ning sageli jäigi nende vaev tagajärjetuks.

Sakslased olid juba Läänemere äärde jõudnud – 1159. aastal rajasid nad oma esimese Läänemere-äärse linna Lüübeki, millega Saksa idakaubandus sai kindla tugipunkti. Peagi rajasid saksa kaupmehed endale ja oma uudsetele laevadele kogedele tugeva platsdarmi juba päris Eesti lähedal, Gotlandil. Kaupmehed ei olnud maadevallutajad, neid huvitasid Vene turgudele viivad kaubateed, mille juures oli võtmetähtsusega Daugava suue. Sealt sai jõge ja jõekallast mööda Polotskisse, maad mööda aga läbi Latgallia Pihkvasse. See viimane tee riivas juba eestlaste alasid.

 Kirjeldage 12. sajandi eestlaste elu-olu: elamut, rõivastust, põhilisi tegevusalasid.

 Milline oli Eesti halduslik jaotus muinasaja lõpus? Millised maakonnad on säilinud ka tänapäeval?

 Kuidas olid ehitatud tolleaegsed linnused? Milline on Teie elukohale lähim muinaslinnuse asukoht?(vt Eesti ajaloo atlas, Avita 2006)

 Milliseks võib hinnata Eesti üldist arengutaset (majanduslikku, poliitilist) muinasaja lõpus? Kinnitage oma seisukohta näidetega.