Читать книгу Eesti ajalugu - Lauri Vahtre - Страница 6

Eesti enne Eestit

Kunagi laius Eesti kohal jää, siis see tasahaaval taganes, jättes maha Kagu-Eesti kuppelmaastikud, Sakala künkad ja Vooremaa. Praeguse Lääne-Eesti ja saarte asemel lainetas aga jääsulamisvesi. Umbes üksteist ja pool tuhat aastat tagasi murdis see vesi endale Kesk-Rootsis väljapääsu maailmamerre – see pidi olema võimas vaatepilt – ja veetase langes lühikese ajaga mitukümmend meetrit. Me ei tea, kas ükski inimolend seda pealt nägi, aga kui nägi, siis tundus talle, et meri läks ära. Maad tuli ühtäkki kõvasti juurde. Meri taganeb veel nüüdki, aga palju aeglasemalt. Täpsemalt öeldes Lääne-Eesti tõuseb mõni millimeeter aastas ja Noarootsi pole ammu enam saar.

10 000 aastat tagasi ei teadnud keegi, et see maa, mille piirjooned vee taganemise järel juba praeguseid meenutama hakkasid, on Eesti. Ükski maa ei ole Eesti või Läti või Ungari või Paraguai lihtsalt iseenesest. Selleks on vaja inimesi, kes seda maad Eestiks, Lätiks, Ungariks või Paraguaiks peaksid – ükskõik, kas ise kohapeal elades või teda eemalt vaadates. Eesti pidi alles tekkima – vaimses mõttes, inimeste arusaamades ja teadmistes. Selles tähenduses ei sündinud Eesti mitte sedamööda, kuidas jää ja vesi ära läksid, vaid sedamööda, kuidas vabanenud maale asusid inimesed. Me võime fantaseerida, et esialgu nad pelgasid – sinna, kust meri nii nõiduslikul kombel lahkunud oli, võis ta ju ootamatult ja sama nõiduslikult tagasi pöörduda –, aga ükskord nad siiski tulid ja jäid. Ja sellega algas Eesti tekkimise lugu.

Lauri Vahtre