Читать книгу Eesti ajalugu - Lauri Vahtre - Страница 14

Ida-Euroopas põimus viikingiajastu Araabia kaubanduse ning Vana-Vene riigi sünniga. 7.–8. sajandil oli Lähis-Idas ja Vahemere lõunakallastel kujunenud võimas Araabia kalifaat, kuhu Skandinaaviast oli tollal kõige otstarbekam sõita mööda selliseid suuri jõgesid nagu Dnepr ja Volga. Neid kaubateid kasutasid ja valitsesid eeskätt viikingid, keda venelased nimetasid varjaagideks. Varjaagid mõjutasid oluliselt Novgorodi ja Kiievi varasemat ajalugu ning jõudsid Konstantinoopolisse, Volgal asuvasse Bolgari riiki ja kaugesse Bagdadi. Vene esimese tsaaridünastia esindajad Rjurikovitšid lugesid oma esivanemaks viikingivürsti Rjurikut.

Eestlasi nimetavad vana-vene allikad juba gootide kasutatud nimetusega tšuudid (mis võis tähendada ka teisi läänemeresoome rahvaid) ja kroonikaist ilmneb, et tšuudidel on Vana-Vene riigi tekke juures oma osa olnud. Näiteks aitasid nad Novgorodi vürstil Olegil Kiievit vallutada ja võtsid osa sõjakäikudest Tsargradi, st Konstantinoopoli alla.

Selliste asjaolude tõttu oli Eesti järjest enam segatud omaaegsesse poliitikasse. Kõige tähtsamad kaubateed Eestit küll ei läbinud, kuid ajajärk oli rahutu. Sellest annavad tunnistust tollal püstitatud arvukad linnused, näiteks Viljandi või Tartu oma. Linnuses elas pidevalt ilmselt kohalik vanem oma pere- ja kaaskonnaga, selle vahetus läheduses paiknes aga asula, mille elanikud leidsid koos oma kariloomadega linnusest varju ootamatult maale tunginud röövsalkade eest. Sellistesse asulatesse hakkas koonduma osavamaid käsitöömeistreid, kuigi tõelisest linnakäsitööst ja tõelistest linnadest jäi asi veel kaugele.