Читать книгу Eriskummalised olümpialood - Luciano Wernicke - Страница 10

Viisteist sajandit pärast seda, kui Rooma keiser Theodosius I käskis mängud ära jätta, sündisid need Ateenas uuesti, seda tänu Pierre de Coubertini kirele ja kogu Kreeka rahva tahtmisele suurejoonelised olümpiamängud ellu äratada. Kümne päeva kestel, 6.–15. aprillil 1896, tõid jooksjad, heitjad, laskjad, maadlejad, tõstjad, tennisistid, ujujad, vehklejad ja jalgratturid uut sära oma aladele ning avasid spordiajaloos uue ajastu. Vahest tasuks neid esimesi „kaasaegseid” mänge võrrelda seni viimaste suvemängudega, mis leidsid 120 aastat hiljem aset Rio de Janeiros. Ateenas osales 1896. aastal vaid 176 sportlast kaheteistkümnest riigist, võisteldes 9 spordialal, mis olid jagatud 43 medalialaks. Brasiilias aga võistles juba 11 551 sportlast 206 riigist ning 28 spordiala olid jagatud 306 medalialaks. Kuigi numbrites on toimunud hämmastav kasv, tasub arvesse võtta ajaloolist, kultuurilist ja isegi tehnoloogilist konteksti, milles toimusid esimesed mängud Kreekas. Üheksateistkümnenda sajandi lõpul polnud veel lennukeid, millega kiiresti kohale reisida, ega sponsoreerivaid ettevõtteid rahalist toetust pakkumas, ega televisiooni ja raadiot mänge reklaamimas ja kajastamas, seega sai Ateena esimeste olümpiamängude korralduskohana hästi hakkama. Iga suur saavutus algab väikesest ettevõtmisest ning kui Rio 2016 oli spordiajaloo seni suurim üritus, kus osalesid kõik meie planeedi riigid, siis sai see võimalikuks tänu tugevale vundamendile, mille esimesed kivid laoti Ateenas. Too esimene ja väike samm, mida ei astutud vahest kuigi kindlalt – näiteks on heidetud ette naiste ning Aasia ja Aafrika riikide mitteosalemist –, sai pika ja eduka teekonna alguseks. Kreeklased andsid uuenduslike mängude toimumiseks oma parima: vana, 350. aastast eKr pärineva staadioni varemetele rajati tänu kohaliku rikka ärimehe Georgios Averofi (tuntud ka kui George M. Averoff – Toim.) annetusele kaunis Panathinaikó staadion, ning Pentelikoni mäe valge marmor küütles seal nüüd päikese käes. Averofi annetusest hoolimata tuli korralduskomiteel, mida juhtis prints Konstantinos, teha eelarve täitmise nimel suuri jõupingutusi, et kõik ettevalmistused saaksid rahastatud. Emiteeriti isegi kaksteist eripostmarki, mis olid üldse ajaloo esimesed spordile pühendatud margid. Neid trükiti vaid 16 000 seeriat ja tänapäeval on need filatelistide seas üliväärtuslikud. Esimestel mängudel otsustati võitjaid autasustada oliivipuuokstest pärja ja hõbemedaliga. Teisele kohale jäänu sai pronksmedali ja kolmanda koha omanik diplomi. Kuld-, hõbe- ja pronksmedaleid hakati jagama kolmandatel mängudel, mis toimusid USA-s Saint Louises. Tänapäevasesse vormi pandud medalitabeli kohaselt oli edukaimaks riigiks Kreeka 47 medaliga (10 „kulda”, 18⁹ „hõbedat” ja 19 „pronksi”). USA sai aga kõige rohkem olümpiavõite, nimelt üksteist.

Kuuendal aprillil 1896, olümpiamängude alguse üle elevil 50 000 pealtvaataja ees – mängude vastu valitses nii suur huvi, et piletitega isegi hangeldati – kuulutaski Kreeka kuningas Geórgios I, et taaselustatakse suurejoonelised spordivõistlused, edendamaks rahu ja harmoonilisi suhteid kõigi rahvaste vahel. Ja mõned minutid pärast mängude ametlikku avamist toimusid Panathinaikó staadionil esimesed jõukatsumised. Esimeseks kaasaegseks olümpiavõitjaks sai ameeriklane James Connolly, võites hõlpsasti kolmikhüppe, mille lõpplahendus saabus juba avamispäeval. Connolly püstitas rekordiks 13.71 meetrit – lausa meeter rohkem kui teiseks jäänud prantslase Alexandre Tuffère tulemus. Saksa sportvõimleja Hermann Weingärtner võitis kõige rohkem „medaleid”: kolm kulda, kaks hõbedat ja ühe pronksi. Tema kaasmaalane Carl Schuhmann sai neli kulda: kolm sportvõimlemises ja ühe kreeka-rooma maadluses. Kergejõustikus saavutasid silmapaistvad topeltvõidud ameeriklane Thomas Burke (100 ja 400 meetri jooksud), Ellery Clark (kõrgus- ja kaugushüpe) ja Robert Garrett (kuulitõuge ja kettaheide) ning austraallane Edwin „Teddy” Flack (800 ja 1500 meetri jooksud). Esimeste mängude suureks kangelaseks tõusis aga tundmatu kohalik jooksja Spyridon Loúis, kes tuli võitjaks vaid ühel alal. Mõistagi oli selleks maraton, olümpiamängude suursündmus.